Maailm kontoris

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Esimene lumesadu on katnud aknataguse lumega. Aknalauale puistatud seemnete seas siblivad tihased. Taevas on sinine ja kõrge ja vaba riigihankelepingutest. Varatalvise idülli purustab laual helisev telefon. ’Kuulen,’ ütleb ta torusse. ’Eeee, tere,’ kostab teiselt poolt natuke häbelik hääl, ’eeee, mina olen, ee, see tähendab, et mmm… ma olen Tudeng ja õpin avalikku haldust ning eeee… meil on antud koduseks tööks kirjutada essee mõne suure asutuse strateegilisest juhtimisest. Et mmm… ma mõtlesin, et kirjutan kodutöö teie Asutusest ning mind viidati teie juurde, et äkki teie oleksite õige inimene rääkima mulle, kuidas teie Asutust strateegiliselt juhitakse, et eee… kuidas pannakse kokku eelarved ning kuidas on seotud indikaatorid ja muud sellist. Et eee… kas oleks teil aega minuga kohtuda ja natuke sel teemal rääkida?’ Juhataja mõtleb natuke ja kiikab oma kalendrisse. ’Kas homme kell kaks sobib?’ küsib ta. Järgmisel päeval

Noor Menetleja leiab Juhataja kontori lähedalt baarist, nagu ta oligi arvanud. Juhataja ees on klaas tumeda joogiga ja tema näost on näha kümne aasta avaliku teenistuse väsimus. ’Hankespetsialist on nüüd läinud jah?’ küsib Noor Menetleja istet võttes. Juhataja noogutab mornilt. ’Kes nüüd seda uut programmi tegema hakkab?’ küsib Noor Menetleja. ’Meie,’ vastab Juhataja lakooniliselt ja rüüpab klaasist, mis lõhna järgi sisaldab rummi, koolat ja natuke laimi. Noor Menetleja ohkab, viipab ettekandja lähemale ja tellib omale džinni toonikuga. ’Räägi mulle, mida me tegema peame,’ ütleb ta, kui tema läbipaistev jook saabub. Juhataja vaikib pikalt, põrnitsedes klaasi mustavatesse sügavustesse, justkui otsides sealt vastust, ning seda ilmselgelt mitte leides. ’Ühesõnaga,’ ütleb ta lõpuks, ’kaevasin natuke ringi ja tuleb välja, et kogu selle programmi puhul on tegemist ministri isikliku algatusega. See teema – kuidas tuua Eestisse tagasi siit lahkunud ehitajad – o

Kui Noor Menetleja Juhataja kabineti uksest sisse astub, on ta käes paar prinditud Exceli tabelit ning tema nägu on kriitvalge. ’Ma vist keerasin asja perse,’ ütleb ta vaikselt, ’ajasin finantslepingus eelarverea lõhki.’ Juhataja laseb vaikselt vilet. Finantsleping on Asutuse kõige olulisem finantsdokument, kuna seal on detailselt kirjas kõikide programmide ja tegevuste eelarved, mis on kokku lepitud Ministeeriumiga. Finantslepingu läbirääkimised kestavad üldjuhul kuid ning seal muutuste tegemine on sisuliselt võimatu. Samuti on võimatu, et mõne tegevuse eelarve läheks lõhki, kuna üksteist kuud järgitakse seda piinlikult täpselt ning siis detsembris minnakse metsikuks, et ülejäägid iga hinna eest huugama panna, kuna täitmata jäänud eelarverida tähendab, et järgmise aasta Finantslepingus seda rida vähendatakse. ’Mismoodi see nüüd juhtus?’ küsib Juhataja. ’See ülikoolide ja tööandjate koostööprojekt, eks,’ ütleb Noor Menetleja, ’finantseerisime seal projektides nii käeso

Suur Ülemus istub laua taga ja mõtleb. Tema laual on uus, verivärskelt Ministeeriumist saabunud meede, mida on vaja hakata ellu viima. Asutust meetme läbirääkimistesse ei kaasatud, kuna see pidi esialgu minema teisele asutusele, kellel aga õnnestus sellest kulisside taguseid mahhinatsioone kasutades kõrvale viilida. Nüüd on vaja selle meetme elluviimine ühele õnnetule hingele ülesandeks teha. See peaks olema keegi, kes tunneb valdkonda ning kes on juba selliste programmide juhtimisega tegelenud. Ilmselt see ei saa lihtne olema ja seda tuleb teha delikaatselt, töötajad on viimasel ajal millegipärast natuke närvilised paistnud. Samas – selleks, et ta oleks Juht, selle eest talle ju makstaksegi. Seepärast ta ju ongi Suur Ülemus. On aeg juhtida. Niisiis helistab Suur Ülemus Juhatajale. Mõne minuti pärast astub Juhataja tuppa ning istub diivanile, silmis väsimus ning teatud ettevaatlikkus. ’Kuule,’ alustab Suur Ülemus, ’saime ülesandeks uue meetme elluviimise. Eelarve on paar miljo

Juhataja istub morni näoga arvuti ees, kui Noor Menetleja tema kabinetiuksest mööda kõnnib. ’Hei, kuule, on hetk aega?’ hõikab ta ning Noor Menetleja astub sisse. ’Kuule, sain praegu Kontrollivast Asutusest päringu seoses sinu viimase Rootsi lähetusega,’ ütleb Juhataja. ’Nad tahavad näha sinu laevapiletite kohta võrdlevaid pakkumisi, saad need palun mulle saata?’ ’Aa, ei, mul polegi neid,’ vastab Noor Menetleja rõõmsalt. Juhataja vaatab talle jahmunult otsa. ’Eee… oot, mida?’ küsib ta lõpuks. ’Jah, käisin seal nende Ministeeriumil külas ning neil on mingi oma diil laevafirmaga, et sain kaheksakümmend protsenti laevapileti hinnast alla, aga soodustuse saamiseks ma ei saanud kasutada meie hankepartnereid, nii et ma mõtlesin, et hoian natuke raha kokku ning ostan ise mulle antud sooduskoodiga piletid ning siis teen kuluaruande, aga… kas midagi on nüüd halvasti?’ küsib Noor Menetleja, nähes Juhataja aeglaselt kaameks muutuvat nägu. ’Jumal ise tule appi, sa taht

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti ning vajub toolile istuma. ‘Ma enam ei jaksa,’ ütleb ta häälel, millest kostab meeleheide ‘Lihtsalt ei jaksa, tead. Kogu aeg üks koosolek teise otsa ning iga koosolek lõpeb nii, et ma pean midagi tegema. See igasuguste lisaülesannete hulk on juba nii suur, et ma ei saa tehtud ka kohustuslikku bürokraatiat, rääkimata oma põhitööst. Nüüdsama tulin koosolekult Suure Ülemuse juurest –mingi imelik koosolek, ma ei saanudki aru miks ma seal olen ja paistab, et mitte keegi peale minu kohale ei tulnudki. Teemaks oli Suure Ülemuse sügisene visiit Jaapanisse ja kuna ma olin ainus, kes koosolekul osales, siis Suur Ülemus ütles, et nüüd pean mina selle tema visiidi korraldama. Kõik need pakkumised, hotellid, hanked, programmi korraldamine ja muu selline, Jeesus Kristus, ma ei tea kuidas ma seda jõuan.’  Juhataja noogutab osavõtlikult. ‘Et nagu, miks mina, ah? Selle eest, et ma koosolekul osalesin, selle eest sain lihtsalt niisama järgmise lisaüle

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti. ’Meil on probleem,’ teatab ta. Juhataja paneb kinni järjekordse Exceli tabeli ning pöörab ennast Noore Menetleja poole. ’See minu avaliku teenistuse praktikaportaal, eks,’ alustab Noor Menetleja, ’mäletad seda, eks?’ ’Jajaa,’ ütleb Juhataja, ’sellega oli meil see hankeskandaal, eks?’ ’Jep. Aga noh, saime hanke korda ning portaali isegi üles,’ ütleb Noor Menetleja. ’Tegime pressiteate ja puha, sellest kirjutati lehes ja nimetati avaliku sektori ja erasektori edulooks, näidisprojektiks, kuidas e-Eestis asju tuleb ajada. Tehti ministeeriumite konsortsium, et tagada portaali jätkusuutlikkus ning keskne koordineerimine, asi nagu täitsa hakkas lendama juba, eks. Aga nüüd just tulen konsortsiumi koosolekult ja mul on probleem.’ ’Nii?’ küsib Juhataja. ’Ühesõnaga ee… konsortsium otsustas, et portaal pannakse kinni.’ ’Ahsoo,’ ütleb Juhataja, ’miks siis?’ ’Noh,’ ütleb Noor Menetleja, ’võtsime välja statistika ning eee…

Noor Menetleja astub Juhataja kabineti uksest sisse ja seisatab. Jurist on parajasti Juhataja juures, käed värisemas, nina ees kohvitass, kus lisaks kohvile paistab olevat midagi kanget ja aromaatset. ‘Kurat, täitsa lõpp,’ räägib Jurist. ‘Ei viitsinud mingit lolli hanget kokku kirjutada ja patseerin niisama mööda koridori ja ootamatult tulevad kaks võõrast pässi vastu. Mingid imelikud vennad, nahktagid seljas, ühel selline parimate päevade Steven Seagali hobusesabapats peas. Küsisin, et mida nad tahavad ja, raisk, viskavad mulle kaks töötõendit näkku, et ‘tere, kas saate aidata, me oleme politseist’. Täitsa perses, ma ehmatasin ja tõesti, tunnistan ausalt, et hetkeks vääratasin ja kobisesin, et ‘eee, kriminaal- või majanduspolitseist?’ Vennad vaatasid üksteisele pikalt otsa ja siis muigasid ja küsisid minult, et ‘aga miks te küsite?’ Arvasin, et lähevad sealsamas rauad käte ümber, aga tuli välja, et vastasmaja eest oli mingi kuradi auto ära bizduitatud ja vennad lootsid, et äkki

‘Tere, ma olen siin uus,’ astub Sõjaväeline Menetleja Juhataja uksest sisse ja paneb lauale mootorratturikiivri. ‘Tere tulemast,’ ütleb Juhataja ja surub mehel kätt.  Sõjaväeline Menetleja on uus värvatu, kes on Asutusse tööle võetud, et ellu viia uut ülikoolide ja tööandjate koostööprojekti. Ta on pikk ja sirge mees, nägu nagu kivist tahutud, elukutseline sõjaväelane, kes on otsustanud teha karjääris kannapöörde ning militaarstruktuuridest tulla üle avalikku teenistusse. ‘Tore et sa meiega oled,’ täheldab Juhataja. ‘Koht, kuhu sind värvati, on üsna raske ja väljakutseid pakkuv, nii et ma usun, et sinu taust tuleb siin väga kasuks, mis su auaste oligi, major?’ ‘Kapten,’ vastab Sõjaväeline Menetleja. ‘Jõudsin oma karjääris tasemele, kus pidin otsustama, kas jätkata karjääri sõjaväes ja minna Afghanistani missioonile, või proovida midagi muud. Ma siis mõtlesin, et proovin midagi muud.’ ‘Jah, ja kindlasti on siin teistmoodi põnev, ei lõhke küll miinid ja keegi ei tul