Noor Menetleja leiab Juhataja kontori lähedalt baarist, nagu ta oligi arvanud. Juhataja ees on klaas tumeda joogiga ja tema näost on näha kümne aasta avaliku teenistuse väsimus. ’Hankespetsialist on nüüd läinud jah?’ küsib Noor Menetleja istet võttes. Juhataja noogutab mornilt. ’Kes nüüd seda uut programmi tegema hakkab?’ küsib Noor Menetleja. ’Meie,’ vastab Juhataja lakooniliselt ja rüüpab klaasist, mis lõhna järgi sisaldab rummi, koolat ja natuke laimi. Noor Menetleja ohkab, viipab ettekandja lähemale ja tellib omale džinni toonikuga. ’Räägi mulle, mida me tegema peame,’ ütleb ta, kui tema läbipaistev jook saabub. Juhataja vaikib pikalt, põrnitsedes klaasi mustavatesse sügavustesse, justkui otsides sealt vastust, ning seda ilmselgelt mitte leides. ’Ühesõnaga,’ ütleb ta lõpuks, ’kaevasin natuke ringi ja tuleb välja, et kogu selle programmi puhul on tegemist ministri isikliku algatusega. See teema – kuidas tuua Eestisse tagasi siit lahkunud ehitajad – o