Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti. ’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta. Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb. ’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’ ’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’ ’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’ Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv. ’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite proj