Maailm kontoris

Kellaosutid lähenevad viiele õhtul. Väljas on pime, üksnes mingi lörtsilaadne ollus pladistab vastu kontoriakent. Tavapäraselt kontoris valitsev kõnekõma ja telefonide helin on vaikinud. On viimane tööpäev enne jõulupühi. Noor Menetleja suleb arvuti ning ringutab. Ta sorteerib viimased laual olevad dokumendid hoolikalt kahte kausta – üks, mis läheb säilitamiseks riiulites olevatesse kaustadesse ning teine, mis läheb otse paberihunti. Ta paneb hoolikalt ühele joonele pastakatopsi ja klammerdaja, ühendab dokist lahti sülearvuti ning pistab selle seljakotti juhuks, kui jõulude ajal peaks tekkima mõni kriis, mis vajab kohest reageerimist. Ta tõuseb, kustutab toas tule ning sammub läbi vaiksete koridoride ukse poole, pehme vaip summutamas tema sammude kaja. Veel viimasel hetkel, käsi juba ukselingil, otsustab ta astuda veel Juhataja juurest läbi ning soovida häid pühi. Juhataja toa uks on suletud, kuid uksepragudest paistva valguse järgi otsustab Noor Menetleja, et Juhataja on veel...

Hoides käes patakat pabereid, astub Juhataja sisse kontori uksest ning peaaegu põrkab kokku Noore Menetlejaga, kes kannab käes köidetud dokumendimappi. ‘Aa, tore,’ ütleb Juhataja sammu aeglustamata, ‘sind mul just oligi vaja, lähme räägime korraks.’ Juhataja sammub erksa sammuga oma kabinetti ja istub toolile, asetades paberipaki hoolikalt enda ette. Enne kui ta jõuab midagi lausuda, ütleb Noor Menetleja: ‘Ma sain selle uuringu kätte,’ ning  ulatab mapi Juhatajale. Mapi esimesel kaanel ilutseb uhke pealkiri ’Ülevaade Eesti ehitussektori tööturu olukorrast, tööjõuvajadusest ning sellest tulenevatest väljakutsetest ja võimalustest perioodil 2015–2025.’   Juhataja võtab selle vastu, heidab heakskiitva pilgu pealkirjale ning lehitseb uuringu kiiresti läbi, süvenedes hetkeks uuringu kokkuvõttesse. Seejärel paneb ta kausta lauale ja sulgeb selle. ‘Tore, see käib küll,’ ütleb ta, ‘nüüd hakkame strateegiat tegema, et kuidas need ehitajad Eestisse tagasi tuua....