Maailm kontoris

Juhataja istub sügavalt masendunult oma ebamugavas, aastast 2007 pärit toolis. Tema ees arvutiekraanil on järjekordne tagasimaksenõue Kontrollivalt Asutuselt, mis on leidnud vajakajäämisi riigihanke läbiviimisel ning virutanud talle just 25% tagasimaksenõudega 280-eurose ostu puhul.  Pikalt ja rohkete viidetege seadusele on selgitatud, et nimetatud hankega on rikutud  riigihankeseadust, kuna juba aastal 2015 oleks pidanud Juhataja  nägema ette, et Noorel Menetlejal, kes siis veel polnud tööle võetudki, on 2018. aastal seda 280-eurost ostu vaja teha, et viia ellu tegevust, mille Vanem Menetleja oli välja mõelnud 2017 aastal. ’Iga päev leian uusi valdkondi, kus olla ebakompetentne,’ ümiseb Juhataja omaette. 'Täna siis on selleks selgeltnägemine.' Kirjas sisalduvad ka detailsed juhised, kuidas arendada välja ettenägemisvõimet ja oskust summeerida tulevikku koos korraldusega arvutada kokku kõigi praeguseks tehtud, praegu tehtavate ja järgmise iie aasta jooksul tehtavat

Telefon heliseb. Juhataja põrnitseb seda nagu mürkmadu, aga võtab siiski toru. ’Kuule, siin on Naaberasutuse Menetleja,’ ütleb eatu ja sootu ametnikuhääl. ’Vaata, ma kirjutasin sulle mõned nädalad tagasi, et me peame esitama oma poolt esitatavasse aruandesse kõik sinu Projekti poolt võetud rahalised kohustused.’ Juhataja noogutab. Ta teab seda hästi. Talle oli saadetud kiri, kus oli ääretult ebaselgelt selgitatud metoodikat, kuidas võetud kohustusi arvutada, mis oli täielik jaburus. Tema Projekt ei mahtunud ühtegi ettenähtud normi, niisiis oli ta võtnud infosüsteemist mingid andmed, lisanud sinna  paraja annuse ebakompetentsust, natuke valetamist ja liitnud selle kokku exceli valemiga, mis jättis paar lahtrit kokku arvutamata ning saatnud Naaberasutusele eeldades, et kui mingi jama tekib, eks ta siis klatib. ’No vat,’ jätkab Naaberasutuse Menetleja. ’Sa saatsid mulle need numbrid ja seal oli, et võetud kohustusi on teil kolme miljoni eest. Ma nüüd aga küsisin igaks juhuks

Noor Menetleja astub Juhataja juurde. ’Kuule, on sul hetk aega?’ küsib ta viisakalt. Juhataja keerab pilgu arvutimonitorilt, kus on parajasti lahti exceli tabel, mida ta on meeltheitva ilmega viimased tund aega põrnitsenud ning kus on kirjas järjekordne rakendusüksuse päring, kus küsitakse dokumente, mida tal ei ole. ’Mis mureks?’ küsib ta viisakalt, rebides ennast pingutusega lahti tema ees olevast õudusest. ’Noh, vaata, see erivajadustega inimestele toetuse andmine, eks,’ alustab Noor Menetleja. ’Seal on nii, et iga kord enne toetuse määramist peame me küsima Sotsiaalkindlustusameti tõendit, eks. Mul on just teema, et üks inimene siin, noh, tal pole nagu, noh, käsi, on kunagi näppinud mingit pommi ja lasknud omal käed otsast vist. Küsis meilt toetust, aga tema puudetõend on aegunud kuna neid antakse ainult mõneks aastaks. Saatsin meili ja küsisin et ta saadaks meile uue tõendi ja sain just inimese käest raevunud kirja, et mis te arvate et mul on vahepeal käed tagasi

Kevad tuli – 2018-nda aasta kevad. Jürikuu näitas, nagu kõik jürikuud, ka sellel aastal oma tujukalt muutuvat nägu, Eesti ilm tavapärasest  sitast suusailmast veel hullemaks muudetud kärmelt mööda maad tuhiseva kliimamuutuse poolt. Sadas lund ja vihma ja pussnuge ja kõik inimesed varjasid ennast soojadesse tubadesse ning rüüpasid Läti piiri äärest nihverdatud alkohoolseid jooke ning arvutasid meeleheitlikult kokku oma uut tulumaksu summat. Ühel pilvisel ööl – see oli jüriöö – peatus üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinast. Ratsanikul oli riigi krediitkaardiga ostetud pikk talupojakuub õlgade ümber, Aliexpressist tellitud odav pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud.  Kaugel kiirgasid Tallinna superministeeriumi tuled, hilja õhtul tööl olevate ametnike valgustatud aknad nagu kassisilmad metsa mustaval põhjal. ’Seal on Riigikontroll praegu koosolekul,’ ümises ratsanik lossi poole vaadates. ’Istuvad seal ja nuhivad riigieelarve kasutamist. Ole