Kuidas elluviijad tõusevad üles

Kevad tuli – 2018-nda aasta kevad.

Jürikuu näitas, nagu kõik jürikuud, ka sellel aastal oma tujukalt muutuvat nägu, Eesti ilm tavapärasest  sitast suusailmast veel hullemaks muudetud kärmelt mööda maad tuhiseva kliimamuutuse poolt. Sadas lund ja vihma ja pussnuge ja kõik inimesed varjasid ennast soojadesse tubadesse ning rüüpasid Läti piiri äärest nihverdatud alkohoolseid jooke ning arvutasid meeleheitlikult kokku oma uut tulumaksu summat.

Ühel pilvisel ööl – see oli jüriöö – peatus üksik ratsamees kõrgel künkal, umbes poolteist penikoormat Tallinast. Ratsanikul oli riigi krediitkaardiga ostetud pikk talupojakuub õlgade ümber, Aliexpressist tellitud odav pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud. 

Kaugel kiirgasid Tallinna superministeeriumi tuled, hilja õhtul tööl olevate ametnike valgustatud aknad nagu kassisilmad metsa mustaval põhjal.

’Seal on Riigikontroll praegu koosolekul,’ ümises ratsanik lossi poole vaadates. ’Istuvad seal ja nuhivad riigieelarve kasutamist. Oleks lihtne nende pesa seal hävitada, kuid tehku mis nad tahavad. Nemad kontrollivad üksnes riigi raha ning nende järeldused ei koti nagunii kedagi, mina nende perekondade õnnetust ei püüa. Jumal nendega!’

Ehk küll kõrgel seisupaigal, tuule käes, sugugi palav ei olnud, võttis ratsanik siiski kübara peast ja pühkis käega paar korda üle otsaesise. Vihmast läbi ilmunud lötakast immitses värvi ja ratsanik ajas selle käega laiali üle kogu oma näo. Pilvetombud kärisesid ühest kohast ja vahelduv valgus langes mehe näole. See nägu oli veel noor, ja ehk küll kahvatu, prillidega ning sissevajunud, sakris habemega kaetud põskedega – selge näide ajast, mis veedetud umbsetes koosolekuruumides – siiski mehine ja väga tõsine.

Ratsanik pani kaabu jälle pähe, võttis kuue alt tõrvalondi välja, lõi tuld, pistis londi põlema ja hoidis seda nagu küünalt püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele ning ratsanik heitis londi endast eemale, sinna, kus hiiglaslik mägi Euroopa struktuurifondidest eraldatud raha oli kuhjatud üheks võimsaks mustavaks kuhjaks. Raha, olles immutatud lugematute läbipõlenud ametnike soolakate pisaratega, võttis kärmelt tuld ning mühisev leek tõusis kõrgele.

Imelik oli mis nüüd sündis.

Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, välkusid pimeduses tulisilmad, mis paar silmapilku põlesid ja jälle kustusid.

Ning ümberkaudsed metsad lõid kihama ning kõikjalt – saludest, hiidedest, rohumaadelt, sihtasutuste kontoritest – sammusid aeglaselt ja sihikindlalt välja elluviijate read. Signaal oli antud – raha tuleb põletada. Eelarved olgu täidetud, või muidu on hukatus. 6% tulemusrahastust oli vaja püüda või kui ka mitte, siis vältida vähemalt seda, et kõik fondid suletaks eelarve madala täitmise tõttu. 

Ja sihikindlalt asusid elluviijad tööle. Ühes kohas tõusis uus tuli, mis enam ei kustunud, paisates õhku hulga eesmärgipäraselt kasutatud raha, hoolimata regulatsioonidest. Juba teises kohas purskas veripunane leek otsekui maa seest välja, kasvades kiiresti ja paisus suuremaks kui esimene, ning elluviijad noogutasid üksteisele rahulolevalt, nähes, kuidas eelarve täitmise protsendid kihutavad taeva poole.

See ei võinud enam olla igapäevane töö või üksikute ametnike omavoli, see oli sihikindel tegevuste elluviimine!

Kuid elluviijad teadsid, et kuigi eelarved täituvad, on võit on veel kaugel. Tallinn – see Rahandusministeeriumi auditite pesa – on vaja võtta, murda riigihankeseadused ja muuta STSi paragrahve personali- ja kaudse kulu osas. Murda oli vaja audiitorite võim tõlgendada seadusi, et saabuks vabadus, kus tegevusi võib teha lähtuvalt eesmärgist, mitte paindudes nagu loog abikõlbmatuse piitsa alla.

Ja nii liikusid elluviijate salgad aeglaselt Tallinna poole, täites eesmärke ja indikaatoreid nagu suutsid. Siin-seal põlesid eelarve täitmise leegid, kuid vastasrinne oli mobiliseerinud ning auditikomiteed olid tunginud Tallinnast välja ja nende hirmuäratav sõjahüüe ’Süsteemne viga!’ kajas kaugele, kaitsetud ametnikud nende eest põgenemas ummisjalu.

Need, kes veel suutsid, koondusid Tallinna müüride alla, mis kõrgusid hallide ja võimsatena kõrguses, siin-seal korrakohaselt märgistatud Euroopa Regionaalarengu Fondi logodega. Audiitorid patrullisid vankumatult müüridel, nende käes kaustad väljaprinditud riigihankeseaduse tõlgendustega.

Elluviijate armaadast eraldus üks mees. Tema sakris habe oli kõrbenud eelarvetäitmise leekides ja oli näha, et maksetaotlusi menetledes polnud ta mitu päeva duši alla jõudnud. Ta seisatas müüride ees ja vaatas üles, töökeskkonnavoliniku toel töökohast saadud prillid, mis ammu enam ei vastanud tegelikule nägemisvajadusele, nina peal loksumas.

’Perioodi 2014-2020 struktuuritoetuse seaduse paragrahvis te lubasite, et rakendusüksused kontrollivad hankeid üksnes siis, kui tellitava teenuse või ostetava asja eeldatav maksumus ilma käibemaksuta on võrdne 5000 euroga või sellest suurem! Miks kontrollivad rakendusüksuseid siiski minu sajaeuroseid kuludokumente?’ hüüdis ta meeltheitva häälega ülespoole, kus teda jälgisid tuhanded hindavad silmad.

Vaikus, mille keskel võis kuulda nõela langemist. Oodati seaduse tõlgendust.

’Samaliigilised teenused summeeritakse kogu projektiperioodi peale! Kui perioodi peale tellite teenust rohkem kui 5000 euro eest, siis on riigihankeseaduse paragrahvi 3 järgimine alati kohustuslik!’ raksatas ülevalt vastus nagu Issanda raev.

Ulg, loomalik, hullunud, vallandus lugematute elluviijate kõrist. Nad teadsid, et see on lõpp. Lootus bürokraatia vähenemisele oli kadunud, jäänud vaid lootus, et ehk pole CV veel piisavalt rikutud, et kusagil erasektoris mingi natukenegi normaalsem töökoht leida.

Rivi ees seisev mees pööras ümber.

’Vennad!’, hüüdis ta, ja tema mehine hääl kõlas viimset korda oma täie jõuga, tema silmad prilliklaaside taga särasid üleloomulikul läikel, ’vennad! Siin riigitööl pole meil enam midagi otsimist. Seal kutsub erasektor... näete, kui lahkesti, kui magusasti ta kutsub! Tule, erasektor, ja päästa oma lapsed!’

’Kuid enne me vaidlustame!’ mürises hordi vastus.

Ja hirmus nagu üksnes vihane ametnik võib olla, kihutas mees otse Tallinna väravate poole, mis olid avatud kuna valvur koos väravavõtmega oli riigireformi käigus viidud üle kaugtööle Nuustakule.

Elluviijate hord tema taga valgus väravatest sisse. Hirm levis üle audiitorite nägude, seaduste erinevad tõlgendused lehvisid tuules, siin seal oli näha traagilisi sündmusi kus audiitor oli heitnud käest auditiraporti ning meelt heites vähendas raevunud elluviijate surve all abikõlbmatut summat.

’Kohus, kohus!’ apelleerisid elluviijad, tungides edasi, ikka edasi, sügavamale Tallinna raeplatsi poole, nõudes õigust, nõudes vabadust, nõudes, et neil lastaks täita indikaatoreid ja eelarveid ilma tarbetu bürokraatiata, püüdes selgitada, et eesmärgid ja eelarved saab täidetud, kui lihtsalt mitte töötada selle nimel, et igakülgselt töö tegemist takistada, mõne inimese silmis ootamatust edust naiivne lootusesäde.

Kuid seal, raeplatsil, rünnak seiskus. Nii lähedal oli kohus, nii lähedal õigusemõistmine, kuid selle ees seisis raudne müür. Vaikivad, hiiglaslikud, seisid seal Euroopa Kontrollikoja audiitorid ning nende kiivrite silmadest põlesid vääramatu jõu tulukesed. Pikad rüüd maani, käes hiiglaslikud abikõlbmatuse piitsad, seisid nad vankumatult, hirmuäratavalt, neist kiirgamas kohutav lubadus.

Ja elluviijate hoog peatus. Niheleti ühte- ja teistpidi, sügati kukalt, siin-seal tekkisid spontaansed koosolekud ja võrgustikud. Kusagil hakati arutama parima praktika vahetamisest ja et peaks tegema memo. Keegi pakkus välja, et võiks luua info vahetamiseks Facebooki grupi.  

Ja raudne müür astus sammu lähemale ning rasked käed piitsadega tõusid.

Ja elluviijate mass taganes. Samm-sammu järel, loobudes nii raskesti kättevõidetud edusammudest seaduse tõlgenduste osas, aktsepteerides abikõlbmatuse ülimust. Ikka kiiremaks ja kiiremaks muutus taganemine, tänav tänava järel, elluviijate järel aeglaselt sammumas hirmuäratav audiitorite salk.

Ning siis saabus murrang. Väikeselt kõrvaltänavalt sööstis elluviijate peale hilinemisega Ülemistelt kohale jõudnud rakendusüksuste salk, käes juba valmiskirjutatud tagasinõudelehed, hoides neid enda ees nagu kaitsvaid amulette ning nende üheskoos võimsalt skandeeritud sõjahüüd ’SFOSS! SFOSS!’ – kohutav auavaldus hirmuäratavale jumalale, infosüsteemile, mis alati võttis dokumendid vastu ja siis kaotas need ära – rebimas tinast taevast tükkideks.

Ja elluviijad pöördusid ja põgenesid Tallinna värava poole. Habetunud mees langes põlvili tänavamudasse ja pööras oma meetmele armu paluvalt käed taeva poole, kuid audiitor nähvas talle abikõlbmatuspiitsaga ning lähedal olev meetmehoidja väänas elluviidavale programmile kohe 25% tagasimakset riigihankeseaduse rikkumise eest. Kõrvaltänavatelt sööstsid välja riigireformipoisid, naerdes ja pilgates põgenevaid ametnikke: ’Välja Tallinnast, välja! Välja koos perede ja keskkontoritega!’

Ja väravast välja tungeldes, üksteise peal trampides, sööstsid elluviijad linnast välja oma toetuse andmise tingimuste poole. Löödult põgeneti tagasi kontoritesse, põrnitsema kurblikult maksetaotlusi vaheldumisi CV onlinega ja kohta, kus alles hiljuti oli toimunud hirmus lahing, jäid sillutama vaid purunenud lootused ning lahkumisavaldused.

Pärast õnnetut lahingut Tallinna all kadus mässavate elluviijate õnn täiesti. Rakendusüksused jahtisid õnnetuid vaidlustajaid ning raske, verine nuhtlus langes õnnetute elluviijate kaela, kes oli julgenud oma kadunud bürokraatiavaba priiust seadusliku vaidlustamise teel püüda. Aastaaruandeid, ettemaksutaotlusi ja maksetaotluste prognoose uuriti ja puuriti ja küsiti selgitusi – miks on eelarved täitmata, miks on puudujääke indikaatorite täitmises? Lahenduseks leiti, et on vajalik tihendada koostööd rakendusüksustega, rohkem koosolekuid, rohkem seireid, tihedamalt esitatada maksetaotluseid. 

Elluviijate priiusevaim oli lühikeseks ajaks lõkendanud. Pärast seda ei julgenud nad enam niipea hakata vastu summeerimistele, audiitoritele, seaduse tõlgendustele, ehk küll bürokraatia raudne ike neid raskemini rõhus kui enne suurt mässu. Elluviija unustas ajutiseks oma eesmärgid miks seda tehakse, unustas ühiskondliku muutuse taotluse ja majandusarengu soovi ja vabaduse ellu viia tegevusi, milleks nad ju olid tegelikult palgatud, ja pikk, raske uni algas kuni ükskord eurorahad said otsa.

(E. Bornhöhe ainetel)