Kuidas korraldatakse webinare

 “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes.

Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem.

“Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud sellist, aga ühtlasi anti mulle teada, et me peaksime korraldama ka mingi põhjalikuma kaasamisvooru, küsima arvamust igasugustelt väikeettevõtjate assotsiatsioonidelt ja muudelt sellistelt imelikelt asjadelt.”

Juhataja noogutab.

“Pole probleemi,” ütleb ta. “Lähme kusagile mõisa, teeme seal päev otsa töötubasid ja arutelusid, mõned ettekanded, räägime Eesti tulevikust ning lähme sõbralikult laiali. Me oleme selliseid asju hulga teinud.”

Suur Ülemus mühatab.

“Jah, seda ma tean isegi, aga probleem on selles, et seoses eelarvekärbetega on kärbitud meil ära ürituste eelarved, nii et igasugusteks väljasõitudeks meil raha pole. Ehk siis – ma siin mõtlesin, et me võiksime teha sellise online kaasamisürituse.”

Juhataja läheb näost tooni võrra valgemaks.

“Jah, just,” jätkab Suur Ülemus. “Veebipõhine webinar. Näitame Eesti riigi avaliku sektori innovaatilisust ja digitaliseeritust. Demonstreerime, et me võtame eelarvekärpeid tõsiselt ja ei larista riigi raha väljas söömise peale. Selline tore internetis kokkusaamine, meie räägime, nemad kuulavad. Süsinikuneutraalne. Või, ei, veelgi parem – võime isegi proovida rohkem süsinikku siduda, et näiteks istutame meie kontori hoovi selle ürituse käigus mõne uue puu. Sindrima naabermaja vanamees käib iga hommik meie hoovi nurgas elupuu juures oma koera pissitamas ja see krants vist ainult laseb hapet, see elupuu on täitsa ära koolenud.”

Juhataja on vait nagu sukk.

“Niisiis,” hakkab Suur Ülemus lõpetama, “Sina oled meil selline noorema generatsiooni esindaja siin, tead mis on gigabait ja ISP ja TikTok, et ma mõtlesin, et sina ja sinu meeskond võiks selle asja enda peale võtta.”

Nimetatud noorema generatsiooni esindaja vaatab Suure Ülemuse selja taga oleva kapiukse külge kinnitatud peeglisse. Sealt vaatab talle vastu habetunud nägu, millesse on aeg ja avalik sektor juba tublisti üle neljakümne aasta üha süvenevaid kortse uuristanud.

“Muidugi, teeme ära,” noogutab ta, tõuseb ja lahkub Suure Ülemuse kabinetist, et probleem sujuvalt omakorda Noore Menetleja lauale asetada.

Mõned nädalad hiljem on ürituseks kõik valmis ning Juhataja ja Noor Menetleja on tagasi Suure Ülemuse kabinetis.

“Niisiis,” räägib Noor Menetleja. “Ürituse teeme Zoomi keskkonnas, kutsed registreerimiseks on juba välja saadetud, inimesed registreerivad otse Zoomis, ning peale registreerumist saavad kirja koos lingiga, millega nad saavad siis meie webinariga liituda.”

“Kas eelnev registreerumine äkki ei sega meil kõiki osapooli kaasamast?” segab Suur Ülemus vahele. “Et, nagu, ma mõtlen, et kui keegi viimasel hetkel saab teada, et meil selline üritus toimub, et siis nad ei jõua registreeruda, vaid tahavad lihtsalt tulla ja olla kaasatud?”

Noor Menetleja raputab pead.

“Ei, seda me ei saa teha – meil on kõik täpselt välja arvestatud ning inimesed eraldi töötubadesse jaotatud, kus meie uut programmi lahatakse peatükkide kaupa. Kõik grupid oleme koostanud tasakaalustatult – et oleks sobiv kogus mehi ja naisi, ülikoolide esindajaid ja ettevõtjaid ja nii edasi. Registreerumisel on ka see oluline asi, et siis tagantjärgi saame näidata, kust asutustest ja kes oli, ehk on meil kirjalik kinnitus, et need inimesed olid meil kaasatud.”

“Jah, noh, ei, ega ma saan aru,” ütleb Suur Ülemus. “Aga, noh, tänapäeval inimesed peavad igal pool registreeruma ja puha, et äkki mõned lihtsalt nagu ei taha registreeruda, oma infot anda, et äkki oleks ikka hea kui oleks otselink webinarile?”

“Ei, nii me ei saa teha,” raputab ka Juhataja pead. “Me sellisel juhul ei teaks isegi, mitu töötuba avada – meil praegu on planeeritud neli, aga kui tuleb rohkem inimesi, siis peaksime äkki tegema rohkem töötubasid ning meil pole neile moderaatoreid planeeritud, et eelregistreerimine on kohustuslik. Mina modereerin kogu üritust ja sorteerin inimesi töötubadesse ja see on päris raske, kui me näiteks ei tea, mis asutusest inimesed pärit on. Lisaks, ma arvan, et vist seal polegi otselinki, iga inimene saab personaliseeritud lingi otse süsteemist ning mingit üldist linki süsteem vist ei genereerigi.”

“Jah, aga kuidas on meil ministeeriumiga? ajab Suur Ülemus edasi. “ Et noh, ministeeriumi inimesed meil on väga hõivatud ning nad ei tea viimase hetkeni, kas nad saavad tulla või mitte, aga oleks äkki hea kui meil oleks ministeeriumist ka ikkagi inimesed seal.”

Juhataja raputab pead.

“Asekantsler teeb seal ühe ettekande, aga rohkem meil neid vaja ei ole. See on ikkagi ju partnerite kaasamiseks ja nende arvamuste kuulamiseks, mitte ministeeriumi sõnumite kuulutamiseks.”

“Noh, hea küll siis,” kehitab Suur Ülemus õlgu ning briifing läheb edasi.

Mõned päevad hiljem on käes suur kaasamisürituse hetk. Juhataja logib ennast Zoomi sisse tubli pool tundi enne ürituse algust, paneb keskkonna tööle ning seab kõik valmis. Telefon heliseb ning ärritunult võtab Juhataja toru. Teisel pool on Suur Ülemus.

“Kuule, eee… selline asi et eee… ma küll registreerusin enda arust, aga ma ei leia seda linki üritusele oma meilboksist et eee… saad palun saata otselingi?”

“Mida?” küsib Juhataja.

“Jah, otselingi, tead, ma ei tea kus see link mul on mis Zoom saatis, ma ei saa liituda. Et pane mulle palun otselink ruttu meili, eks?” ütleb Suur Ülemus ja lõpetab kõne.

Juhataja vannub natuke vaikselt ja otsib Zoomi seadedes ringi, aga linki ta ei leia. Lõpuks võtab ta oma meilboksist endale saadetud Zoomi lingi, mis talle süsteemist saadeti kui ta ise sinna registreerus, ning saadab selle Suurele Ülemusele.

Minutid lähevad ning Juhataja näeb, kuidas inimesed ilmuvad webinari ooteruumi. Ülikoolid, ettevõtted, valdkondlikud eksperdid – kõik ootavad ooteruumis, kuni webinar algab, et alustada koos Eesti elu edendamist.

Ootamatult märkab Juhataja, et ootel olevate nimede seas on ka tema nimi.

“Mida kuradit see nüüd tähendab?” mõtleb ta omaette, ning laseb oma koopia Zoomi ooteruumist webinariruumi. Tema koopia hakkab rääkima Suure Ülemuse häälega.

“Nii, tore, hea, okei, väga hea, kõik töötab,” räägib Suur Ülemus. Kaamera läheb tööle, natuke kõikuvalt, pilt näitab Suure Ülemuse toa lage, siis tema nägu, siis suundub allapoole ja jääb pidama tema kubemekohal. Kostab vandumist ning kaamerat sätitakse paremini paigale.

“Nii, kurat, okei, kaamera ka korras,” ütleb Suur Ülemus.

“Kuule, sul on ka vist mingi tehniline probleem,” ütleb Juhataja, “sa oled meil siin Zoomis miskipärast minu nimega ja see tekitab segadust ehk et palun vajuta siin ekraanil paremklõps ja siis nimeta ennast ümber ja pane sinna oma nimi.”

Suur Ülemus puhiseb natuke, aga saab nime vahetatud.

Webinari alguseni on jäänud loetud minutid kui Juhataja avastab, et miskipärast on ooteruumi tekkinud uus inimene tema nimega. Mornilt tehnikat ning selle vigureid vandudes klõpsab ta selle peal, ning eemaldab oma järgmise koopia ootajate seast. Sellest aga pole abi – sekundite pärast on sinna tekkinud juba kaks uut temanimelist koopiat.

“Kuradi kurat,” sisistab Juhataja, eemaldab uued koopiad ning ühtlasi blokeerib nad igaks juhuks  uuesti liitumast lootes, et äkki see aitab tehnilise probleemi vastu. Õnnetuseks aga mitte, kuna niipea, kui Juhataja sellega on lõpetanud, avastab ta, et ooteruumis on vähemalt kümme temanimelist inimest ootamas.

“Mis sitt see nüüd on,” röögatab ta, nähes, et webinar peaks juba olema alanud, aga Zoomis toimub mingi kummaline pudru, kus temanimelised ootajad mitmekordistuvad. Teadmata mida teha, langetab ta lõpuks otsuse ning lubab kõik ligi sada ootavat inimest Zoomi ooteruumist webinariruumi sisse. Nagu tüüpiliselt ikka, on kõigil kaamerad ja mikrofonid välja lülitatud.

“Tere, tore teid kõiki näha,” ütleb Juhataja, vaadates oma ekraanil vähemalt mitutkümmet omanimelist musta kasti, ning alustab webinari sissejuhatusega. Tutvustanud päevakava ja juhatanud sisse esimese esineja, sulgeb ta oma kaamera ning jookseb allkorrusele Suure Ülemuse kabinetti.

“Kurat, ma ei tea, mingi jube jama on,” ütleb ta. “Mingi hulk minunimelisi inimesi on webinaris, ma pole kunagi sellist tehnilist viga näinud. Issand kui ebaprofessionaalsena see tundub, ma väga vabandan, ma tõesti ei tea mis see on”

“Jaa, jube kummaline,” ütleb Suur Ülemus. “Tõsine jama, need online-asjad ikka ei toimi nii hästi vist. Ja tead, ma vaatasin, mitte ühtegi ministeeriumi esindajat ka pole webinaris, kuigi ma saatsin neile lingi.”

“Jah,” ütleb Juhataja, “Selliseid asju on kusagil mõisas ikka parem…”

Ta jääb vait.

Seejärel, väga rahulikult küsib ta: “Sa saatsid mida ja kuhu?”

“Selle sinu lingi noh, selle mis sa mulle edastasid,” ütleb Suur Ülemus. “Ma siin mõtlesin enne, et pole ikka õige, kui meil ministeeriumi inimesi kohal pole, et nemad peaks olema ka kaasatud, nii et ma saatsin selle sinu saadetud lingi edasi ministeeriumi üldlisti, et kui keegi peaks tahtma liituda.”

“Üldlisti?” küsib Juhataja vaikselt.

“Muidugi,” ütleb Suur Ülemus. “Ega mul siis siin polnud aega midagi individuaalselt otsida, kui kaasamine siis olgu ikka kõik kaasatud, et vähemalt teavad et selline üritus meil toimub.”

Juhataja, väga väljapeetult, noogutab, tõuseb sõnagi lausumata, ning läheb tagasi üles oma tuppa, et jätkata webinaril aktiivsete kaasamistegevustega, kus kümned ja kümned ministeeriumiametnikud tema nime kandes webinari kuulavad.

Paar tundi peale webinari astub Jurist Juhataja kabinetti, ning leiab Juhataja ja Noore Menetleja sealt vaikides rummitopside juurest.

“Nii, kuidas te nüüd selle asja perse keerasite ja miks pean mina jälle teie jamasid klattima?” küsib ta mornilt.

“Noh, põhimõtteliselt hakkas kõik pekki minema sellest hetkest alates, kus Suurel Ülemusel tekkis mõte osapooli kaasata,” ütleb Juhataja.

“Hästi tehtud see teil,” noogutab Jurist. “Kogu ministeerium undab sellest teie üritusest. Minister on raevus ja trambib jalgu ja sõimab kõiki kes ette jäävad.”

“No kurat, ega meie ju ei teadnud, et Suur Ülemus saadab selle lingi kogu ministeeriumile laiali,” ütleb Noor Menetleja. “Ning tõtt-öelda ei teadnud me ka seda, et kõik lingid on nii personaliseeritud, et igaüks, kes Juhataja isikliku lingi kaudu webinari siseneb, on automaatselt tema nimega.”

“Treenitud varesed oskavad ka paremini digitaliseeruda kui meie ametnikud siin,” poriseb Jurist ning keerab minema.

“Kuule, oota,” hüüab Juhataja tella järgi. “Miks minister raevus on?”

“Sellepärast, et kui ta nägi ministeeriumi listist, et selline kaasamisüritus on, siis ta tahtis ise ka tulla kuulama, aga keegi viskas ta Zoomist välja ning blokkis ära, ning nüüd on ta kindel, et ministeeriumi ametnikud, ning allasutusena ka meie, varjame tema eest midagi olulist,” vastab Jurist süngelt, ning kõnnib mööda koridori minema.