Otse põhisisu juurde

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse.

“Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…”

“Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.”

Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“.

“Misasi see on?” küsib Noor Menetleja.

“See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.”

“Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?”

“Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.”

“Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja.

“No nagu näiteks siin esilehel kohe, eks, siin, kus räägitakse, et meie fookus on inimene, ühiskond, elukeskkond ja muud sellised sisutühjad jutupunktid, vaata seda joonist siin – tore Eesti perekond, mees, naine ja laps, eks, näed?”

“Ee, jah?” on Noor Menetleja kerges segaduses.

“No vaat, sellel pildil oleval mehel pole habet,” ütleb Juhataja.

“Mmmm…. Mida?” küsib Noor Menetleja.

“Jah, noh, “ütleb Juhataja ja sügab oma habet, kus on aimata halli. “Nagu üldse ei kõneta see strateegia mind kui see mees siin on mingi maotu habemeta jumbu.”

“Et eee… sulle on saadetud riiklik arengustrateegia, et sa paneksid sellele kokku meie Asutuse tagasiside, ja sa kaalud, et meie tagasiside peaks sisaldama muuhulgas soovitust, et esilehel oleva mehe kujutis võiks olla habemega?” küsib Noor Menetleja uskumatult.

“Ei-ei, sa saad valesti aru,” ütleb Juhataja. “Ma ei mõelnud, et see oleks muuhulgas meie tagasiside, ma mõtlesin, et see olekski meie tagasiside.”

Noor Menetleja istub nurgas olevale diivanile.

“Ma ei saa väga hästi aru,” ütleb ta lõpuks väljapeetusega, mille taga on aimata plahvatust.

“No mõtle ise,” ütleb Juhataja. “Kindlasti see strateegia kasutab palju ilusaid sõnu ja jutupunkte, mida lugedes süda läheb soojaks ja pisar tuleb silma. Kasu sellest pole muidugi midagi, kuna võime eeldada, et järgmise viieteistkümne aasta jooksul tuleb nagunii hulk kriise, pandeemiaid ja põnevaid mõtteid kultiveerivaid valitsusi, mis nagunii teevad mida ise heaks arvavad. Kümne aasta pärast on see strateegia kindlasti huvipakkuv dokument mis valgustab meie praegust mõtlemist, kuid ma kahtlen, et sellest midagi enamat kasu on. Meil selles osas siia panustada suurt midagi ei ole, kuna kõik, mis on saanud öelda, on teised Asutused juba sinna sisse kirjutanud vastavalt oma loomingulisele tasemele – inimesekesksus, keskkond, haridus, riigikaitse ja muu pudru. Kõik muidugi ilusad mõtted – pole nagu mõtet midagi hakata maha kraapima, aga kuna kõik juba kirjas nagunii, siis minu mõistus ei võta kinni, mis tühi jutupunkt oleks veel mõttekas sinna lisada.  Ehk siis parim, mida mina saaksin teha, oleks teha ettepanek, et strateegiliselt esilehel oleva mehe nägu oleks habetunud ja ma usun, et sellele kirjutaks alla kõik habemekandjad Eestis.”

Noor Menetleja tõuseb püsti.

“Ma pean ütlema, et ma olen siiralt pettunud selles, kuidas sa suhtud Eesti riigi strateegiliste prioriteetide seadmisse,” ütleb ta. “Siia tööle tulles ma arvasin, et meie Asutus on koht, mis töötab Eesti riigi hüvanguks, kuid praegu mulle tundub, et iga päevaga on asjad siin üha rohkem lääbakil. Minu ainuke lootus on, et muud riiklikud Asutused võtavad oma kohustusi tõsisemalt, et me saaksime lahendada väljakutsed, mis meie rahva ees on.”

Seejärel ta lahkub, pea uhkelt püsti.

Mõni päev hiljem astub Juhataja Noore Menetleja tuppa.

“Sain uue versiooni riiklikust strateegiast,” ütleb ta ja paneb Noore Menetleja ette paki väljaprinditud pabereid.”

“Noh, kas sinu habeme kommentaari võeti arvesse?” küsib Noor Menetleja teravalt.

“Kahjuks mitte,” poriseb Juhataja mornilt. “Elanikkonnaministri büroo esitas kaebuse, et miks seal esipildil on ainult üks laps, et Eesti rahva taastootmise huvides peab lapsi olema rohkem. Niisiis joonistati sinna sootuks uus pilt, kahe vanema ja kolme lapsega ning ju siis sai graafilise disaini eelarve sellega täis.”

Noore Menetleja pilk laskub paberitele. Tõepoolest – esilehel on nüüd pilt emast, isast ja kolmest lapsest. 

Ta tõstab pea, silmis sada küsimust.

“Hea, et teised Asutused seda strateegiat tõsiselt võtavad ja lahendavad edukalt Eesti ees olevaid väljakutseid,” ütleb Juhataja ja lahkub vaikselt toast.

Kommentaarid

  1. Pole pikalt blogi vaadanud, nüüd siis üllatus eelmise aasta lõpust.

    Ja oluliselt süngemates toonides kui tavaliselt. Kas Noorest Menetlejast saab varsti kibestunud Vanem Menetleja? Lahingukogemusega ametnik, kes saab väga hästi aru asjaolust ,et ainuke põhjus teha asju reeglite järgi on mitte võtta ega kanda vastutust?

    Jään huviga ootama!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima