Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali.

Juhataja ohkab.

Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda.

’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse.

Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed.

’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja.

Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut.

’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid siin toimub ainult mingi pask. Ütle mulle, miks see nii on, kas midagi saab muuta?’

Juhataja vaatab sügavalt õlleklaasi. Väljas paistab päike, kusagil kostab üksiku varase linnu eksinud laul.

’Põhjuseks on surnud hobused,’ teatab ta peale pikka vaikimist.

Noor Menetleja vaatab Juhatajale pika pilguga otsa.

Juhataja nõjatub toolileenile ning rüüpab sügavalt kuldkollast märjukest, mis teeb elu talutavamaks.

Peaaegu aasta on möödas sellest ajast, kui ta Noore Menetleja tööle võttis. See oli tema entusiasm, pealehakkamine, naerev elujaatav maneer mis oli Juhatajat töövestlusel võlunud, mis oli nii väga meenutanud Juhatajale teda ennast aastaid tagasi. Kuid kuud on möödunud ja käes on aeg rääkida Tõdedest. Ja esimene suurtest Tõdedest on Tõde surnud hobusest.

’Surnud hobused võivad võtta meie valdkonnas kõige erinevama kuju. Mõnikord on need lootusetud projektid, mida on pendeldatud aastaid ühest allüksusest teise. Mõnikord on need head mõtted, mis tapetakse lugematute kooskõlastuste käigus. Mõnikord on need inimesed, kes on vales kohas ja kellest lahti ei saa, valdavalt juhtival positsioonil. Mõnikord on need struktuuri- või riigireformid. Need tulevad kõige erinevamate kujude, värvide ja kõdunemisastmetega. Neid ühendab vaid üks – nad on peaaegu eranditult surnud või suremas ning need on need, mis teevad meie elu selliseks nagu nad on. Meie karjäärid koosnevadki sageli surnud hobustega võitlemisest, nende seljas ratsutamisest ning planeerimisest, kuidas kõige haisvamad korjused kuidagi maa alla ajada või naabrile sokutada.

Igaüks meist teeb surnud hobustega tutvust juba oma esimesel tööpäeval, me lihtsalt ei tea seda enamasti veel. Sa oled tubli noor, valmis astuma avalikku teenistusse või mõnda suurettevõttesse oma esimesele tööle. Sa tuled hommikul tööle, kenasti riides, sind on vastu võtmas su uued naeratavad kolleegid, kindlasti ütleb tervitussõnad ka sinu ülemus. Sind juhatatakse su puhta ja veel paberivaba laua juurde, sa käivitad oma uue arvuti ning oled tegema maailma paremaks

Peatselt tuleb sinu laua juurde kolleeg. See võib olla ka ülemus. Ilmselt on tal näol naeratus. Vahest on tal käes mõned paberid. Võib-olla tuleb ta pealtnäha lihtsalt sinuga juttu rääkima.

Selle külaskäigu jooksul paigutatakse sinu lauale surnud hobune. Ta on ilmselt poolkõdunenud, tema avatud pikast suust paistab välja lillakas keel ning suured hambad. Mingi lind on vist teinud pesa tema ninasõõrmetesse ning keegi teravate hammastega loom on närinud tema kapju. Tema kehavärvi on võimatu öelda, kuna see kannab lugematute piitsahoopide vermeid. Külgedel on pikad armid kannustest – ilmselgelt on keegi aktiivselt proovinud tema seljas veel alles hiljuti ratsutada.

Sina seda ei näe. Sinule tundub, et sulle on just antud ülesanne, millega sa teed omale nime ning muudad maailma. Sa noogutad oma kolleegile või ülemusele, ütled et hakkad sellega kohe tegelema ning endale teadmata on sinust just saanud ratsanik surnud hobuse seljas, üks tõenäoliselt pikast jadast inimestest, kes seda asusid tegema, naeratus suul ja kellest on praeguseks saanud kibestunud inimvared, ning sa ratsutad sellega vastu oma veel algamata karjääri päikeseloojangu poole.

Minuga see kusjuures just nii juhtuski. Ma läksin oma esimesele tööle, valmis muutma maailma. Ma astusin kontorisse, jalad võdisemas, seljas triigitud ülikond, minu püksiviikidega oleks võinud leiba lõigata. Avatud kontori seina ääres kiikus tooliga mingi jorss, habe vähemalt nädal aega ajamata, võidunud pintsakul ketšupiplekk, silmis ebamäärane pilk.

’Kas sa viina tõid?’ küsis ta minult.

Ma olin segaduses ja ei osanud vastata.

’Kui sa viina ei toonud, siis äkki saad mind väheke aidata ? Mul on praegu pisike probleem riigihangetega, millega me otsime koolitajaid oma innovatsioonikoolitustele, iseenesest lihtne probleem, aga mul on koosolek tulemas ja asjaga on kiire. Saad äkki aidata?’

Ma noogutasin jahmunult ning niisama lihtsalt oligi minust saanud surnud hobuse ratsanik.

See oli vaid esimene pikast radast surnud hobustest, millega ma olen kokku puutunud. Oma aastate jooksul ma olen näinud surnud hobuseid ratsutamas teiste surnud hobuste seljas, seda, kuidas surnud hobuseid maetakse kuid mis ronivad maa alt mõne aasta pärast välja nagu hirmuäratavad suurte hammastega zombied, et närida õnnetute ametnike hingede kallal. Olen näinud kuidas Euroopa Liidu tõukefondidest rahastatud surnud hobused, kelle keha on korrakohaselt logotatud Euroopa Liidu lipuga, piitsutatakse rakendusüksuste poolt, piitsad samuti korralikult logotatud ning kus piitsutajate tööaja kohta peetakse piinlikult täpselt tööajaarvestust tööajatabelite alusel ja kus piitsutajate selja taga seisavad inimesed, kes väänavad tagasimaksenõudeid iga minuti eest, kus surnud hobune jalgu alla ei võta.

See pole protsess, mida saaks vältida. Enamik surnud hobuseid algavad headest mõtetest. Võtame näiteks, et kellelegi, tõenäoliselt poliitikust ministrile, tuleb pähe idee, et koondada avaliku sektori praktikapakkumised ühte kesksesse portaali.

Loogika on ju lihtne – et potentsiaalsed kõrgkoolidest tulevad praktikandid, kellel ei pruugi veel olla spetsiifilisi teadmisi valdkonnas, saaks kiire ülevaate võimalustest sooritada avaliku sektori praktika kõikides ministeeriumitest ja riigi sihtasutustes. Eesmärk on üllas – läbipaistvus, võimaluste suurendamine, noorte kaasamine, koostöö riigiasutuste vahel ja muud sellist. Varss sünnib, sirutab jalgu ja näpsab esimesed rohulibled. Teda ootab helge tulevik. Helge tuleviku garanteerimiseks moodustatakse töörühm, seda pannakse juhtima särasilmne noor inimene, kes kutsub kokku esimese osapoolte koosoleku.’

Juhataja teeb pausi. Õlu on otsas ja kuna kell on juba kaksteist läbi,  tellib ta omale topeltrummi ja koola. Noor Menetleja põrnitseb Juhatajat klaasistunud pilguga, tema pea täis segadust. Tume jook saabub, Juhataja rüüpab ja jätkab.

’Koosolekul teeb keegi ettepaneku, et Eesti kui E-riigi tutvustamiseks oleks vaja uurida, kas oleks võimalik teha veebile lisaks juba kohe ka nupp ’kandideeri’, mis võimaldaks huvilisel kohe saata oma CV ja motivatsioonikiri mõnda avaliku sektori asutusse. Keegi tuleb välja mõttega, et kuna CV ei näita tänapäeval palju ning noortel pole sageli midagi CVs, siis võiks seal hoopis olla portfoolio, kuhu noored saaks panna kirja oma kompetentsid ja võtmepädevused. Kolmas ütleb et sellega dubleeritaks olemasolevaid keskkondi ja sekkutaks liigselt erasektorisse, kus juba on sellised lahendused, peaks kaaluma hoopis eraettevõtetega koostööd. Neljas inimene hakkab muretsema, et oleks küll mõistlik selline asi teha, aga siis oleks vaja keskselt kedagi, kes neid saabuvaid CVsid ja portfoolioid monitooriks. Viies on nõus ja ütleb et tema toetab keskset monitoorimist, aga kahjuks tema asutusel ei ole riigireformi pöörises ressurssi sinna panustada, kuna kogu nende asutus ilmselt viiakse Tallinnast Karksi-Nuiasse. Kuues istub ja on viimase kahe tunni jooksul põrnitsenud klaasistunud silmadega arvutiekraani, kuni ta lõpuks elavneb ja küsib, mis wifi parool on. Seitsmes ütleb et ta ei ole teemaga küll päris kursis, aga peegeldab seda oma maja peal ja esitab ettepanekud hiljem kirjalikult, loomulikult ei tee ta seda kunagi.

Õnnetu laps koosoleku ees kuulab ja sa näed, kuidas entusiasm temas kooleb ja sära silmades tuhmub. Selles etapis toimub aktiivne hobuse tapmine.

Kui tegemist on eriti võimeka lapsega, võtab ta koosoleku kokku, paneb ideed kirja, saadab laiali ning arendab projekti edasi. Mõnikord suudetaksegi vaidluste tagajärjel jõuda kusagile. Enamasti mitte. Mõnikord valavad osapooled välja oma viha õnnetu lapse peale, kellele on tehtud see ülesandeks lõpuni vedada. Tehakse katseid liita projektiga teiste asutuste surnud hobuseid. Laps veab projekti meelt heites ja lõpuks jõutakse esmase projektikontseptsioonini ja ta ohkab, mõeldes, et nüüd on hästi.

Paraku on asjad väga kaugel sellest, et olla hästi. Mõni osapool, kes pole rahul sellega, milles kokku lepiti – näiteks liideti projektiga tema surnud hobuse asemel teise asutuse surnud hobune - hakkab projekti avalikult vaenama, kirjutades kirja lapse ülemusele ja kaevates tema peale ning järgneb asutustevaheline pasaloopimine ja nugade selga löömine. Mõnikord kutsutakse kokku koosolekuid personaalküsimuste arutamiseks. Vahetevahel lükatakse artikkel ajakirjandusse. Ja see läheb hullemaks.

E-riigile kohaselt on probleemi lahenduseks it-keskkonna väljatöötamine. Kuna on tegemist avaliku sektoriga, on vajalik teha lahenduse elluviimiseks hange. Laps peab kaasama oma asutuse hankeosakonna, kuid hankeosakonnad koosnevad eranditult alkoholiprobleemiga suslikutest kuna mitte ükski mõistlik inimene ei suuda riigihankeid teha kaine peaga. Hankespetsialistid kasutavad iga võimalust õõnestada lapse jalgealust ja projekt põhja lasta, kuna nad saavad aru, et läbikukkumine on vältimatu ning mida varem see hobune maetakse seda parem. Kui läbi mingi imetriki suudetakse hange kokku panna ja majast välja lükata, sõltub, kas hange vaidlustatakse või mitte. Kui vaidlustatakse, veedetakse järgmised mitu kuud limbos erinevate osapooltega vaieldes kuni kogu projekt õnnestub vaikselt vaiba alla lükata. See on positiivne stsenaarium.

Kui rakendub negatiivne stsenaarium ja hange õnnestub, lähevad asjad hullemaks.’

Juhataja tellib uue rummi ja koola.

’Kui hange õnnestub, sõlmitakse leping kõige odavama pakkujaga. Pakkuja loomulikult keerab selle vältimatult vussi, kuna IT mehed saavad suurepäraselt aru, et kuna nende ettevõte on esitanud alapakkumine, tuleb ellujäämiseks raha välja pumbata lõputute vigade likvideerimisega, mistõttu saab valmivasse tootesse paigutatud hulk strateegilisi koodivigu, mis teatud aja jooksul regulaarselt süsteemi kokku jooksutaks. Samuti saavad nad suurepäraselt aru, et tegemist on surneva hobusega, mistõttu liiga palju sellega vaeva ei nähta. Kui lahenduse erinevaid versioone näidatakse koostööpartneritele, hoiavad need kahe käega peast kinni ja kaebavad kõigile kellele saab kui halva lahendusega on tegemist ning kuidas nad on algusest peale sellele projektile vastu olnud, isegi kui koosolekute protokollid näitavad muud – kuna nad näevad, et asi on pekkis, on neil vajalik sellest eemalduda nii kaugele kui võimalik et järgnev vääramatu pasatorm neid liiga palju ei tabaks.

Lõpuks peale projektijuhist lapse heroilisi pingutusi valmib mingi lahendus. See on võtnud aasta ja natuke otsa ning see on lootusetult aegunud juba enne kui IT mehed selle üle annavad. Ning see pole veel lõpp. Oh ei, kaugeltki mitte.

Nüüd läheb lahendus avalikkuse ette ja saab vääramatu hukkamõistu osaliseks. Arvustatakse tehnilist lahendust, inimesi selle taga, süüdistatakse väljatöötanud riigiasutust raharaiskamises. Ajakirjandus küsib kommentaare teemaga mitteseotud isikutelt ja poliitikutelt, kes teemat vähimatki teadmata kasutavad iga võimalust ametnikke vaenata nagu vares, kes täna hommikul mu auto täis sittus. Lüüakse üldrahvalikku hädakella, öeldakse, et e-riik on surnud. Asutuse kommunikatsiooniosakond suunab kõik küsimused õnnetule projektijuhile ning ise on nad vait nagu kult rukkis kuna nad teavad, et kommunikatsiooniosakonna mure pole kommunikatsioon, vaid kommunikatsiooni tapmine ja kui sitt on juba ventilaatoris, on kõige mõistlikum istuda vaikselt kapis.

Loodud lahendus jookseb kokku masspäringute all, kuna kõik tahavad uut imelooma oma silmaga näha, aga kuna tegemist on säästulahendusega, siis pole mõeldud see vastu pidama sellisele koormusele. Kiiresti värvatakse IT mehed vigu parandama, kes kasseerivad selle eest rasvase vaheltkasu, kuna tegemist on kiirtöödega.

Ja hobune sureb, õnnetu projektijuht endiselt nõõtamas ja kannuseid hobuse vaevatud külgedesse surumas, hobuse ümber tantsimas kogu ühiskond tomahooke viibutades.

Õnneks on kusagil mujal asutuses valmimas järgmine surnud hobune ja ühiskonna tähelepanu pöördub. Vead saavad parandatud. Lahendus integreeritakse. Osakonnajuhataja paneb  aastaaruandesse selle kirja kui eduloo.

Ning siis selgub, et see ei koti mitte kedagi. Kedagi ei huvita see lahendus ja keegi ei kasuta seda. Kõigil on sügavalt pohhui. Elu läheb edasi oma rada. Projektijuht, kes on vedanud ennast läbi kogu surnud hobuse elutsükli ja selle käigus kasvanud lapsest täiskasvanuks, on tõenäoliselt hakanud jooma ja veetma rohkem aega koos hankespetsialistidega kui tema tervisele kasuks tuleb.’

Juhataja lõpetab ja põrnitseb järjekordselt tühjaks saanud klaasi. Noor Menetleja on kivistunud ilmega.

Vaikuse katkestab Noore Menetleja vibreeriv telefon. Automaatselt võtab ta telefoni ja võtab kõne vastu. Keegi räägib talle mõni minut pikka juttu.

’Ahah,’ ütleb Noor Menetleja ning lõpetab kõne.

’Mulle helistas just Suur Ülemus kes ütles, et mind on määratud uue kõige kõrgemalt tuleva projekti projektijuhiks,’ ütleb ta tinase häälega.

’Avaliku sektori praktikapakkumiste portaali väljatöötamine?’ küsib Juhataja kaastundlikult.

Noor Menetleja noogutab, tema igast keharakust kiirgamas lootusetust.

Juhataja viipab ettekandja lähemale ja tellib kaks topeltrummi.