Otse põhisisu juurde

Kuidas käiakse lähetustel

Suur Ülemus kutsub Juhataja oma kabinetti.

’Meil on sulle ülesanne,’ alustab Suur Ülemus. ’USAs toimub nädala pärast üks üritus, kuhu meil on vaja, et keegi läheks Asutust esindama. Kuna mina viibin parajasti sel ajal lähetuses teises kohas ja vaatasin, et kalender sinul on vaba, siis mõtlesin, et sina äkki läheksid? Korraldajad soovisid ka ettekannet meie peamistest tegevustest ning ma arvan, et sa peaksid neile rääkima oma Programmist. Ma tean küll, et sinna on jube vähe aega ja lennupiletitega võib raskeks minna, aga äkki saad hakkama.’

Juhataja mõtleb natuke ja noogutab.

’Siin on aga ainult üks aga,’ tähendab Suur Ülemus. ’Nimelt on Kontrolliv Asutus võtnud kõik meie lähetustega seonduva kulu eritähelepanu alla. Ükskõik mis, aga sa pead vältima, et selle lähetusega seonduvate kulude pealt meile mingit abikõlbmatust ei määrataks, kuna see võib tähendada süsteemset viga ning sellise mahuga tagasinõuet, mida me ei suuda maksta.’

’Arusaadav,’ noogutab Juhataja ja lahkub. Ta saab suurepäraselt aru miks olukord on tekkinud, mida tuleb teha ning ei vaja täiendavaid selgitusi.

Lennupiletite ostmine üldiselt on lihtne asi. Üldjuhul on asutustel sõlmitud raamhankelepingud hulga reisibüroodega ning nende kaudu tellitakse nii lennupiletid, majutus kui reisikindlustus. Struktuurifondidest rahastatud tegevuste puhul peab olema samuti selge, et lähetus on seotud konkreetse programmiga ning programmi elluviimiseks vajalik. Tavapäraselt oleks Juhataja saatnud Assistendile info kuupäevadega, millal tal on vaja lennata ja Assistent oleks korraldanud kõik muu, kiiresti ja professionaalselt nagu alati.

Paraku on riigireformi käigus Assistent koondatud ning tema ülesanded delegeeritud. See tähendab, et selle asemel, et lähetatavad edastataks ühele inimesele oma reisisoovid, kes siis korraldaks vajaminevad toimingud korrektselt ja reeglitekohaselt, korraldavad nüüd Juhataja ja kõik temale alluvad kakskümmend kaks inimest oma lähetused ise.  See ühtlasi tähendab, et riskid, et keegi teeb pakkumiste küsimisel või tulemuste kinnitamisel vea, on hiljuti just enam kui kahekümnekordistunud ja vigade arv on läinud piisavaks, et Kontrollivas Asutuses on tekkinud teatav umbusk.

Niisiis saadab Juhataja kirja pakkumiskutsega kõigile viiele reisibüroole, kellega on Asutusel sõlmitud raamlepingud  palvega esitada soovitud marsruudile pakkumised. Mõni tund hiljem on pakkumised käes, Juhataja valib soodsaima pakkumise ning saadab kinnituskirja. Mõni minut hiljem heliseb telefon.

’Halloo, reisibüroo siinpool. Seda et, eee, hakkasime kinnitama teie lennupiletit, aga vahepeal on piletite hinnad muutunud – nagu te teate, muutuvadki lennupiletite hinnad pidevalt. Uus hind oleks seitseteist eurot kõrgem, kas sobib?’

Juhataja mõtleb. Hiljuti on Kontrolliv Asutus edastanud talle info, et kui on küsitud pakkumisi, siis peab lõplik arve alati kattuma pakkumisel esitatud summaga, või olema väga hästi põhjendatud, miks summa erineb. Antud olukorras ei ole mõtet riskida.

’Kahjuks ei,’ vastab Juhataja. ’Küsin uued pakkumised.’

’Ahsoo,’ kostab reisibüroo ja lõpetab kõne.

Juhataja saadab uued pakkumiskutsed ja jääb pakkumisi ootama. Pakkumiste saabumiseni kuluva aja veedab ta eelmisi pakkumusi Asutuse dokumendihaldussüsteemis registreerides, kuna iga hange peab olema registreeritud.

Paar tundi hiljem laekuvad pakkumised. Neli pakkujat on esitanud marsruudid, mis ei sobi ajaliselt mitte kuidagi, kuna sobivaim marsruut on vahepeal läbi müüdud. Juhataja vannub vaikselt ja helistab viiendale pakkujale, et äkki see pakub sobivaima marsruudi. Viies pakkuja lõpuks esitabki pakkumise mis sobib, aga teeb seda kaks minutit peale aega, mille Juhataja on seadnud kui viimaseks ajaks, mille sees esitatud pakkumusi ta aktsepteerib.

Juhataja vannub kõvasti ja saadab uued pakkumised laiali, küsides spetsiifilist marsruuti, mille viimane pakkuja on esitanud ja mis võiks sobida. Saabuvad pakkumised neljalt firmalt, kõik liiga kallid. Juhataja helistab viiendasse firmasse ja küsib, kas nemad ei taha pakkumist esitada. Firma esindaja küsib vastu, et kas Juhataja nende aja mõttetu raiskamise pärast perse ei tahaks minna. Juhataja palub edastada selle sõnumi talle kirjalikult  ja mõni minut hiljem laekub tema postkasti kiri teatega, et reisibüroo ei soovi selle hanke raames pakkumist esitada nüüd ega tulevikus. Juhataja registreerib selle hoolikalt dokumendihaldussüsteemi.

Seejärel ta läheb ja küsib Suure Ülemuse käest, kas on OK kui ta ületab planeeritud reisieelarvet. Suur Ülemus kehitab õlgu ja ütleb et ju vist. Juhataja läheb tagasi, et kinnitada üle jõu käivatest pakkumistest kõige soodsam. Natuke aega hiljem heliseb telefon.

’Eee, reisibüroo siinpool. Seda et... eee... hind, mille te just kinnitasite, on muutunud, ning nüüd on see kaheksakümmend kaks eurot kallim. Kas võime kinnitada?’

’Ei,’ vastab juhataja resigneerunult. ’Ma saadan uued pakkumised.’

’Nalja teete või?’ küsib reisibüroo.

’Näkää,’ ohkab Juhataja.

Tööpäev on ammu lõppenud, kui Juhataja lõpuks saab piletid kinnitatud. Pakkumisel ja arvel olevad summad lõpuks klapivad, kuigi lennupiletite hind on kaugelt kõrgem sellest, mis see oli veel hommikul. Lõpuks kinnitatud marsruut on ka äärmiselt ebamugav – kolme ümberistumisega lend, sealhulgas väga lühikesed ümberistumised Chicagos ja New Yorkis ning lõpuks pikk kuuetunnine vahemaandumine Amsterdamis, mis langeb kenasti laupäevasele päevale, nii et lähetuselt jõuab Juhataja tagasi koju laupäeva hilisõhtul. Juhataja lohutab ennast mõttega, et vähemalt on kõik abikõlbulik.

Lähetuselt tagasi tulles Amsterdamis Juhataja astub lennukist välja, olles omadega lootusetult läbi. Pikast üritusest, lugematutest lendudest ja ajavahest vintsutatud, pintsakul lennukitoidust jäänud suur plekk. Väsinult leiab ta lennujaama vaiksemas nurgas istekoha, nõjatab pea vastu seina, sulgeb silmad ja uinub.

Viis tundi hiljem Juhataja ärkab ja jookseb Tallinna lennu peale. Esmaspäeval kontorisse jõudes raporteerib ta Suurele Ülemusele, et ta on tagasi ning lendudega ei tohiks probleemi olla. Rahuliku südamega täidab ta lähetusaruande, hoolikalt lisab sinna kõik pardakaardid ja muud dokumendid ning saadab kuludokumendid Kontrollivasse Asutusse.

Mõni päev hiljem telefon heliseb ja Juhataja tõstab toru.

’Siin Kontrolliva Asutuse koordinaator,’ ütleb hääl telefonist. ’Kontrollime just teie dokumente seoses USA lähetusega ning mul oleks küsimus. Näeme, et tagasilennul veetsite te kuus tundi Amsterdamis, nii et palun selgitage, kuidas te Amsterdamis viibides täitsite Programmi eesmärke?’

Juhataja hoiab telefonitoru kõrva ääres ja mõtleb, mida vastata. Lõpuks, vaikselt, väga vaikselt, asetab ta toru hoolikalt hargile tagasi.

Kommentaarid

  1. pekkis, kui hea lugu, eriti lõpuküsimus: "...palun selgitage, kuidas te Amsterdamis viibides täitsite Programmi eesmärke?". Ma pidin naerukrambid saama.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas täidetakse tööajatabeleid

’Kurat, üldse ei saa enam oma toas tööd teha,’ uriseb Jurist, lamaskledes Juhataja toas diivanil. ’’Raisk, nagu läbisõiduhoov ja telefoni keskjaam, kõik kogu aeg tulevad ainult küsimusega, et ’kuule, kas sina tead, kui pikk on dokumentide võltsimise puhul kriminaalasja aegumistähtaeg?’ Muudkui aga vastan neile, et viis aastat, ja vaatan, kuidas nad aeglaselt valgeks lähevad. Kõik ju jukerdavad tööajatabelitega ja nüüd stressavad, et lähevad kinni. ’ Juhataja muigab ja avab suu, et vastata, kuid samal hetkel astub sisse Noor Menetleja. ’Olete näinud?’ küsib ta ja paneb lauale väljavõtte ajalehest, kus on kirjutatud, et Ülikoolis toimub ulatuslik tööajatabelite võltsimine. Juhataja noogutab. ’Mis me nüüd teeme?’ küsib Noor Menetleja. ’Et noh, kas sellest võib tulla midagi, mis ka meid siin puudutab? Et kui mingi uurimine algab ja asi eskaleerub ja hakatakse meil ka siin kaevama?’ Juhataja kehitab õlgu. ’Eks me siis lähme vangi,’ ütleb ta flegmaatiliselt, ‘mul on j