Suur Ülemus kutsub
Juhataja oma kabinetti.
’Meil on sulle
ülesanne,’ alustab Suur Ülemus. ’USAs toimub nädala pärast üks üritus, kuhu
meil on vaja, et keegi läheks Asutust esindama. Kuna mina viibin parajasti sel
ajal lähetuses teises kohas ja vaatasin, et kalender sinul on vaba, siis
mõtlesin, et sina äkki läheksid? Korraldajad soovisid ka ettekannet meie
peamistest tegevustest ning ma arvan, et sa peaksid neile rääkima oma
Programmist. Ma tean küll, et sinna on jube vähe aega ja lennupiletitega võib
raskeks minna, aga äkki saad hakkama.’
Juhataja mõtleb
natuke ja noogutab.
’Siin on aga
ainult üks aga,’ tähendab Suur Ülemus. ’Nimelt on Kontrolliv Asutus võtnud kõik
meie lähetustega seonduva kulu eritähelepanu alla. Ükskõik mis, aga sa pead
vältima, et selle lähetusega seonduvate kulude pealt meile mingit abikõlbmatust
ei määrataks, kuna see võib tähendada süsteemset viga ning sellise mahuga tagasinõuet,
mida me ei suuda maksta.’
’Arusaadav,’
noogutab Juhataja ja lahkub. Ta saab suurepäraselt aru miks olukord on
tekkinud, mida tuleb teha ning ei vaja täiendavaid selgitusi.
Lennupiletite ostmine
üldiselt on lihtne asi. Üldjuhul on asutustel sõlmitud raamhankelepingud hulga
reisibüroodega ning nende kaudu tellitakse nii lennupiletid, majutus kui
reisikindlustus. Struktuurifondidest rahastatud tegevuste puhul peab olema
samuti selge, et lähetus on seotud konkreetse programmiga ning programmi
elluviimiseks vajalik. Tavapäraselt oleks Juhataja saatnud Assistendile info
kuupäevadega, millal tal on vaja lennata ja Assistent oleks korraldanud kõik
muu, kiiresti ja professionaalselt nagu alati.
Paraku on
riigireformi käigus Assistent koondatud ning tema ülesanded delegeeritud. See tähendab,
et selle asemel, et lähetatavad edastataks ühele inimesele oma reisisoovid, kes
siis korraldaks vajaminevad toimingud korrektselt ja reeglitekohaselt,
korraldavad nüüd Juhataja ja kõik temale alluvad kakskümmend kaks inimest oma
lähetused ise. See ühtlasi tähendab, et
riskid, et keegi teeb pakkumiste küsimisel või tulemuste kinnitamisel vea, on
hiljuti just enam kui kahekümnekordistunud ja vigade arv on läinud piisavaks,
et Kontrollivas Asutuses on tekkinud teatav umbusk.
Niisiis saadab
Juhataja kirja pakkumiskutsega kõigile viiele reisibüroole, kellega on Asutusel
sõlmitud raamlepingud palvega esitada
soovitud marsruudile pakkumised. Mõni tund hiljem on pakkumised käes, Juhataja
valib soodsaima pakkumise ning saadab kinnituskirja. Mõni minut hiljem heliseb
telefon.
’Halloo,
reisibüroo siinpool. Seda et, eee, hakkasime kinnitama teie lennupiletit, aga
vahepeal on piletite hinnad muutunud – nagu te teate, muutuvadki lennupiletite
hinnad pidevalt. Uus hind oleks seitseteist eurot kõrgem, kas sobib?’
Juhataja mõtleb.
Hiljuti on Kontrolliv Asutus edastanud talle info, et kui on küsitud pakkumisi,
siis peab lõplik arve alati kattuma pakkumisel esitatud summaga, või olema väga
hästi põhjendatud, miks summa erineb. Antud olukorras ei ole mõtet riskida.
’Kahjuks ei,’
vastab Juhataja. ’Küsin uued pakkumised.’
’Ahsoo,’ kostab
reisibüroo ja lõpetab kõne.
Juhataja saadab
uued pakkumiskutsed ja jääb pakkumisi ootama. Pakkumiste saabumiseni kuluva aja
veedab ta eelmisi pakkumusi Asutuse dokumendihaldussüsteemis registreerides,
kuna iga hange peab olema registreeritud.
Paar tundi hiljem
laekuvad pakkumised. Neli pakkujat on esitanud marsruudid, mis ei sobi
ajaliselt mitte kuidagi, kuna sobivaim marsruut on vahepeal läbi müüdud.
Juhataja vannub vaikselt ja helistab viiendale pakkujale, et äkki see pakub
sobivaima marsruudi. Viies pakkuja lõpuks esitabki pakkumise mis sobib, aga
teeb seda kaks minutit peale aega, mille Juhataja on seadnud kui viimaseks
ajaks, mille sees esitatud pakkumusi ta aktsepteerib.
Juhataja vannub
kõvasti ja saadab uued pakkumised laiali, küsides spetsiifilist marsruuti, mille
viimane pakkuja on esitanud ja mis võiks sobida. Saabuvad pakkumised neljalt
firmalt, kõik liiga kallid. Juhataja helistab viiendasse firmasse ja küsib, kas
nemad ei taha pakkumist esitada. Firma esindaja küsib vastu, et kas Juhataja
nende aja mõttetu raiskamise pärast perse ei tahaks minna. Juhataja palub edastada
selle sõnumi talle kirjalikult ja mõni
minut hiljem laekub tema postkasti kiri teatega, et reisibüroo ei soovi selle
hanke raames pakkumist esitada nüüd ega tulevikus. Juhataja registreerib selle hoolikalt dokumendihaldussüsteemi.
Seejärel ta läheb
ja küsib Suure Ülemuse käest, kas on OK kui ta ületab planeeritud
reisieelarvet. Suur Ülemus kehitab õlgu ja ütleb et ju vist. Juhataja läheb
tagasi, et kinnitada üle jõu käivatest pakkumistest kõige soodsam. Natuke aega
hiljem heliseb telefon.
’Eee, reisibüroo
siinpool. Seda et... eee... hind, mille te just kinnitasite, on muutunud, ning
nüüd on see kaheksakümmend kaks eurot kallim. Kas võime kinnitada?’
’Ei,’ vastab
juhataja resigneerunult. ’Ma saadan uued pakkumised.’
’Nalja teete või?’
küsib reisibüroo.
’Näkää,’ ohkab Juhataja.
Tööpäev on ammu
lõppenud, kui Juhataja lõpuks saab piletid kinnitatud. Pakkumisel ja arvel
olevad summad lõpuks klapivad, kuigi lennupiletite hind on kaugelt kõrgem sellest,
mis see oli veel hommikul. Lõpuks kinnitatud marsruut on ka äärmiselt ebamugav –
kolme ümberistumisega lend, sealhulgas väga lühikesed ümberistumised Chicagos
ja New Yorkis ning lõpuks pikk kuuetunnine vahemaandumine Amsterdamis, mis
langeb kenasti laupäevasele päevale, nii et lähetuselt jõuab Juhataja tagasi
koju laupäeva hilisõhtul. Juhataja lohutab ennast mõttega, et vähemalt on kõik
abikõlbulik.
Lähetuselt tagasi
tulles Amsterdamis Juhataja astub lennukist välja, olles omadega lootusetult läbi.
Pikast üritusest, lugematutest lendudest ja ajavahest vintsutatud, pintsakul
lennukitoidust jäänud suur plekk. Väsinult leiab ta lennujaama vaiksemas nurgas
istekoha, nõjatab pea vastu seina, sulgeb silmad ja uinub.
Viis tundi hiljem
Juhataja ärkab ja jookseb Tallinna lennu peale. Esmaspäeval kontorisse jõudes
raporteerib ta Suurele Ülemusele, et ta on tagasi ning lendudega ei tohiks
probleemi olla. Rahuliku südamega täidab ta lähetusaruande, hoolikalt lisab
sinna kõik pardakaardid ja muud dokumendid ning saadab kuludokumendid
Kontrollivasse Asutusse.
Mõni päev hiljem
telefon heliseb ja Juhataja tõstab toru.
’Siin Kontrolliva
Asutuse koordinaator,’ ütleb hääl telefonist. ’Kontrollime just teie dokumente
seoses USA lähetusega ning mul oleks küsimus. Näeme, et tagasilennul veetsite
te kuus tundi Amsterdamis, nii et palun selgitage, kuidas te
Amsterdamis viibides täitsite Programmi eesmärke?’
Juhataja hoiab telefonitoru kõrva ääres ja mõtleb, mida vastata.
Lõpuks, vaikselt, väga vaikselt, asetab ta toru hoolikalt hargile tagasi.
pekkis, kui hea lugu, eriti lõpuküsimus: "...palun selgitage, kuidas te Amsterdamis viibides täitsite Programmi eesmärke?". Ma pidin naerukrambid saama.
VastaKustuta