Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi. 

"Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt. 

Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale. 

Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb. 

"Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele teada andma, kui me teeme töövälisel ajal kõrvalt mingit haltuurat?"   

"Seda viimast, see, mille kohta Suur Ülemus just kirja saatis" ütleb Noor Menetleja. "Et nagu… mis see Asutuse asi on kui ma väljaspool tööaega mingeid kõrvalotsi teen kui siin pole mingit huvide konflikti? Miks ma pean sellist asja nüüd raporteerima hakkama?" 

"Kõik, mis juhtub meie töötajatega, on Asutuse asi," vastab Jurist. "Kui sina midagi ära vussid, heidab see meie Asutusele varju ning, olles riigiametnik, heidab see varju ka meie kuulsusrikkale Eesti Vabariigile, mida me siin kõik ustavalt ja täie kohusetundega teenime. Kui sa sõidad näiteks Valgasse koju ja põrutad otsa põdrale, kirjutatakse ka lehes, et ülemakstud riigiametnik tapab loomi."  

"Samal hetkel kui ma siit uksest peale tööaega välja astun, olen ma eraisik," vaidleb Noor Menetleja vastu. Minu lepingus pole kusagil öeldud, et Asutus saaks kuidagi reguleerida seda, mida ma teen peale tööd." 

"Eraisik oled sa alles siis kui sinu osas jõustub süüdimõistev kohtuotsus," selgitab Jurist, "kuna selleks ajaks on sinu tööleping tagantjärgi õigel hetkel juriidiliselt korrektselt lõpetatud. Kuna aga Juhataja ja mina oleme seni suutnud sinu suuremad loovad ettevõtmised edukalt maha matta, siis hetkel sul seda hirmu ei tohiks nagu väga olla, et kompetentsed organid uksele koputama tulevad." 

"No aga mida nad tahavad sellega saavutada?" ei saa Noor Menetleja endiselt aru. "Et, noh, kirjas oli öeldud, et hakatakse selle abil kaardistama, et mis on inimeste oskused ja et saaks pakkuda inimestele nende oskustele vastavaid paremaid võimalusi ja hinnata nende töökoormust, aga ausalt, ma ei saa aru. Et kui ma töötan näiteks haltuurana peale tööd striptiisiklubis, siis mis järeldusi saab Asutus selle alusel minu töökoormuse kohta teha?" 

Tuppa sigineb pikk vaikus.  Jurist ja Juhataja vaatavad otsa kõigepealt üksteisele ja siis Noorele Menetlejale. 

"Seda et ee… töötad või?" küsib Juhataja lõpuks ettevaatlikult. 

"Ei, aga praegu seda kirja lugedes tahaks küll et töötaks," ütleb Noor Menetleja, "lihtsalt et nad näeksid kui jabur see on. Et nagu… selle kirja järgi peab ju raporteerima nii selle isiku, kellele haltuurat tehakse, kui ka detailselt lepingu sisu." 

"Jaburat pole seal midagi," vastab Jurist. "Kujuta näiteks ette, et läheb meie Kantsler peale tööd sinnasamasse klubisse ja tellib sületantsu, ning ootamatult avastab näiteks, et talle teeb sületantsu hoopis Juhataja, kes seal klubis samuti halturtšik on. Et mõtle milline piinlikkustunne, mida saab kergesti vältida teades, et seal võib Juhatajaga kohtuda. Või teistpidi – äkki Kantsler just soovibki meie Juhatajaga natuke intiimsemas keskkonnas aega veeta ja et kuna lepingu sisu tuleb detailselt edastada, siis on tal kohe ülevaade olemas et mis teenuseid Juhataja seal täpselt pakub ja et kus tema piirid on." 

"Oot, et Juhataja töötab stripiklubis?" küsib Noor Menetleja. 

"See oli näide," pööritab Jurist silmi, "kes Juhatajat striptiisiklubis näha tahaks?" 

"Mh, miks mitte?" pärib Juhataja, kes vahepeal on rõõmsalt kohvitassist rüübanud, kerge haavumisvarjundiga. "Kindlasti on kusagil keegi, kellele meeldib saada sületantsu ülekaaluliselt keskealiselt mehelt." 

"Jätame nüüd sellised traumaatilised ettekujutused palun kõrvale, eks," ütleb Jurist, "ja loodetavasti saab Noor Menetleja mõttest vast aru. Lisaks pole enam striptiis üldse moes, tänapäeval tegeletakse rohkem postitantsuga. Aga teema juurde tagasi tulles - muidugi ei tasu meil unustada ka kompetentseid organeid, kes väsimatult tundide kaupa peavad kuulama pealt meie vestlusi sõprade ja sugulastega, et tuvastada korruptsioonijuhtumeid. Peale haltuurakohtade raporteerimist on kõik võimalikud huvide konfliktid kohe näha, võta ainult ja pane istuma ja raporteeri edusammudest." 

Noor Menetleja vangutab üksnes pead. 

"No aga mis korruptiivseid asju siit võib välja lugeda?" küsib ta. "Et kui ma korjan oma hoovist õunu ja müün need naabrimehele maha, siis pean ju selle ka raporteerima? 

"Muidugi," noogutab Jurist. "Sest võibolla on tegemist lihtsalt skeemiga, mille kohaselt naabrimees maksab sulle turuhinnast kõrgemat hinda ning eeldab vastutasuna mingeid muid teenuseid. Täna müüd õunu, homme rikud riigihankeseadust, ülehomme reedad kodumaa ja niimoodi see korruptsioon meil siin läheb. Lahenduseks ongi see, et tuleb õigel ajal anda teada kuhu vaja, et saaks vastavad abinõud tarvitusele võtta." 

"Tegelikult muidugi, selle asja mõte on palju lihtsam," arvab Juhataja. "Et, noh, see töökoormuse punkt seal on ju ilmselgelt see, et kui keegi pole ennast siin meie Asutuses veel nii katki töötanud, et suudab peale ametlikku tööaega veel mingit haltuuraotsa teha, siis ilmselgelt on tema töökoormus liiga väike ning seda tuleb kas siis lisada või ametikoht koondada. Sest nagu isegi näed, küsitakse ainult asjade kohta, et mida töötajad teevad väljaspool tööaega, aga mitte kedagi ei koti need ületunnid, mida me standardselt peame siin nagunii tegema." 

"See on absoluutne härjapask," ütleb Noor Menetleja mornilt. "Et sisuliselt siin meie Asutuses võid ennast surnuks töötada kui soovid ja kedagi ei koti, aga niipea kui teenid mingit raha lisaks, on kohe kusagil kellelgi probleem?" 

"Sa said nüüd täpselt mõttele pihta," noogutab Juhataja heakskiitvalt. 

"Mulle just tegi üks erafirma ettepaneku teha neile üks väike projekt konsultandina üldse mitte minu igapäevatööga seotud alal ja nüüd ma pean riskima sellega, et kui ma selle vastu võtan, siis kusagil keegi hakkab pidama arvet minu lisatöötundide osas ning kompetentsed organid hakkavad rõõmust käsi hõõruma?" 

Nii Jurist kui Juhataja noogutavad. Noore Menetleja nägu vajub veel kraadi võrra mornimaks ja ta pöörab minekule. 

"Ühel päeval ma allkirjastan selle kuradi lahkumisavalduse ära," ähvardab ta toast lahkudes. 

Jurist ja Juhataja vaatavad üksteisele otsa. Juhataja kallab pudelist ka teise tassi ja ulatab selle Juristile. Jurist omakorda tõmbab taskust natuke muljutud õuna ja ulatab selle Juhatajale, kes tänulikult hambad puuvilja lööb, nõjatab ennast toolileenile ja vaatab mõtlikult lakke. 

Juhataja toas on mõnda aega vaikus. 

"Kuidas sa kavatsed oma paskvilli kirjutamise lepingust ette kanda?" küsib Jurist tassist sügavalt rüübates. "Et, noh, kavatsed ausalt Asutusele raporteerida, et sina kirjutadki neid Eesti riiki õõnestavaid blogipostitusi?" 

"Ega siis mina, leping on mu ema ettevõtte nimel," kehitab Juhataja äraolevalt õlgu ja hammustab viimaseid suutäisi õunast. "Kuramuse hea õun, kust said?" 

"Naabrimees tõi," vastab Jurist, ajab ennast diivanilt püsti ja asetab tühja tassi Juhataja lauale. "Sellest rääkides – ma peangi minema, naabrimees peab Majanduseluministeeriumiga vaidlust mingite rahade üle, lubasin teda haltuura korras aidata, ütles et kui võidab, siis saan tema käest talvekartuli ja kaks seakülge. Et see sinu hange millest me pidime rääkima, see jääb homseks." 

Juhataja üksnes noogutab, tema mõtted sootuks kusagil mujal. 

Kui Jurist on läinud, tõuseb Juhataja oma kulunud oranžilt toolilt ja astub kapiuksel oleva kitsa täispikkuses peegli ette. Ta vaatab ennast hindavalt ja nõksutab prooviks puusi. 

"Ah et postitants, jah," pomiseb ta omaette. 

Seejärel tõmbab ta omale jope selga, kustutab kontoris tule ja seab sammud sügisese Tallinna südalinna poole.