Maailm kontoris

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

'Ning tänasel koosoleku lõpuks tahaksin ma eraldi tänada veel Juhatajat,' kõmistab Suur Ülemus üle koosolekulaua. Nihelemine laua ümber peatub äkitselt. Inimesed vaatavad üksteisele otsa. Mitte kunagi ei juhtu, et Suur Ülemus kedagi isiklikult tänaks. Siin on nüüd mingi jama. Kas valmistutakse Juhatjat vallandama? Või hoopis on Juhataja käinud Suure Ülemuse juures kellegi peale kaebamas? Kõigi pilgud pöörduvad Juhataja poole, kes vajub kahtlustavate pilkude koorma all kössi. 'Jah, just,' ütleb Suur Ülemus, 'ma just tulin Asutuse nõukogu koosolekult, kus avaldati tänu, et Juhataja vastutusvalkond on täitnud aasta alguses prognoositud indikaatorid sajaprotsendiliselt ja veelgi enam - ülitäpselt. Nad ütlesid, et see on uskumatu - et aasta alguses on prognoositud, et meie poolt sihtgrupile korraldatavatel koolitustel osaleb 883 inimest, ning tegelikult osales 884. See on hämmastav täpsus, ning nõukogu on rahul. Seetõttu annan ma edasi ka oma tänu.'

Suur Ülemus kutsub Juhataja enda juurde. ‘Kuule,’ ütleb ta, ‘minu poole just pöördus üks suur rahvusvaheline organisatsioon, et neil on Berliinis konverents ja nad tahaks kedagi sinna ettekannet pidama, et keegi räägiks neile Eesti kogemusest euroraha kasutamisel. Ma nagu ise tean sellest vähem, aga äkki sina läheks, sa oled ju selle sees kaua olnud?’ Juhataja kehitab õlgu. Oma elus on ta teinud lugematus koguses ettekandeid seminaridel ja konverentsidel, nii et mis see üks väike ettekandenässakas siis ära ka pole. Pealegi, ausalt nüüd, kui palju inimesi ikka teda kuulama oleks tulemas? Kedagi see teema nagunii väga ju ei koti. Mõni nädal hiljem jõuab Juhataja kenasti hommikul Berliini ja suundub taksoga otse konverentsiruumide poole. Ta haigutab laialt läbi Berliini tänavate sõites - hommikul pidi varavalges ärkama ning nüüd hea meelega hoopis läheks magama, aga ei saa, tema ettekanne on kohe esimene, nii et ta hüppab sisuliselt otse taksost ettekannet tegema. Oleks hea m

Juhataja valmistub puhkusele minema. Meilboks on peaaegu tühjendatud kriitilistest kirjadest, alluvatele juhised kätte jagatud, peatselt ootamas lend Sardiiniasse. Jurist astub Juhtaja kabinetist sisse ning sirutab ennast mugavalt välja. ‘Lähed puhkusele jah?’ pärib ta. Juhataja noogutab, ise lootes, et Jurist ei tulnud teavitama, et midagi on nii pekkis, mis tema puhkuseplaanid vussi võiks keerata. See on paar päeva puhkust vanade kursusekaaslastega Sardiinias mida ta on oodanud – paar päeva eemal riigireformidest, hankelepingutest, arenguvestlustest ja igal pool kurblikult hirnuvatest surevatest hobustest. ‘Nojah, ma loodan, et sul on meeles, et meil on ülehomme reedel meie imelise avaliku sektori praktikakeskkonna hanke avamise tähtaeg,’ tähendab Jurist laisalt. Juhataja vannub vaikselt. Ta on selle ära unustanud. Kuu aega tagasi olid nad koos Juristiga üles pannud riigihanke, millega Asutus soovib tellida lõpuks Noore Menetleja poolt suure

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti ja sulgeb oma selja taga ukse. Tema silmad on punased ning temast õhkub kurnatust. ’Kõik on perses,’ konstateerib ta. ’Seda ma tean niigi, aga mis nüüd täpsemalt?’ küsib Juhataja, rebides pilgu oma exceli tabelitest lahti. ’Ühesõnaga,’ alustab Noor Menetleja. ’See minu surnud hobuse projekt, no tead küll, see avaliku teenistuse praktikapakkumiste portaal. Saime seal mõni aeg tagasi lähteülesande paika peale pikka jamamist, kuna mingi ministeerium üritas kõigepealt kogu projekti maha teha ja seejärel sinna kogu aeg sisse surada mingit teemat seoses riigi ametkonna järelkasvuga, ja veel mingit jama nagu sa tead, aga okei, saime selle klatitud. Nüüd saime ka hanke lähteülesande paika, konsulteerisime tuttavate it-poistega kas see meie hankeprojekt on tehtav, et me mingit totaalset joga riigihankeregistrisse üles ei paneks. Nüüd oli viimane koosolek ja ma mainisin seda ning nüüd sain just teate, et üks päevaleht on ette valmistamas arti

Juhataja astub Noore Menetleja tuppa ja istub tema kõrvale kõvasse kulunud kontoritooli. ’Meil on probleem,’ ütleb ta ilma pikemata. Noor Menetleja sulgeb kibekiiresti CV online veebilehe kus ta on just tuvunud uute tööpakkumistega  ja loodab et Juhataja seda ei näinud. Juhataja teeb näo, nagu ta polekski seda näinud. ’Niisiis,’ alustab Juhataja. ’Sain just Kontrollivast asutusest info, et minu palk on osaliselt abikõlbmatu. Nimelt minu palgafond oli hetkel 100%liselt pandud Programmist, kuid nüüdseks Kontrolliv Asutus jõudis järeldusele, et kuna minu ametinimetus on Juhataja ja minu vastutusvaldkonnas on teisigi tegevusi, siis on nende hinnangul ilmselge, et ma ei tee 100%-liselt Programmi tööd. Samas on abikõlblik ainult Programmi raames tehtud töö. Sellest lähtuvalt nad on kuulutanud minu palga osaliselt abikõlbmatuks ning nõuavad, et ma esitaks tagantjärele tööajatabelid kogu viimase aasta eest, et ma demonstreeriks, kui palju ma aasta jooksul tegelikult olen Programm