Suur Ülemus kutsub Juhataja enda juurde.
‘Kuule,’ ütleb ta, ‘minu poole just pöördus üks suur rahvusvaheline organisatsioon, et neil on Berliinis konverents ja nad tahaks kedagi sinna ettekannet pidama, et keegi räägiks neile Eesti kogemusest euroraha kasutamisel. Ma nagu ise tean sellest vähem, aga äkki sina läheks, sa oled ju selle sees kaua olnud?’
Juhataja kehitab õlgu. Oma elus on ta teinud lugematus koguses ettekandeid seminaridel ja konverentsidel, nii et mis see üks väike ettekandenässakas siis ära ka pole. Pealegi, ausalt nüüd, kui palju inimesi ikka teda kuulama oleks tulemas? Kedagi see teema nagunii väga ju ei koti.
Mõni nädal hiljem jõuab Juhataja kenasti hommikul Berliini ja suundub taksoga otse konverentsiruumide poole. Ta haigutab laialt läbi Berliini tänavate sõites - hommikul pidi varavalges ärkama ning nüüd hea meelega hoopis läheks magama, aga ei saa, tema ettekanne on kohe esimene, nii et ta hüppab sisuliselt otse taksost ettekannet tegema. Oleks hea muidugi, kui oleks saanud päev varem saabuda, kuid Asutuse poliitika on, et varem on võimalik saabuda vaid siis, kui üritus algab enne kella 10 hommikul. Paraku on Juhataja ettekanne kell 11 ja nii ärkas ta millalgi öösel kella nelja paiku et lennukile jõuda.
Kohale jõudes hüppab Juhataja taksost välja ning suundub konverentsiruumidesse. Sinna jõudes ta hetkeks kangestub - konverentsiruum on gigantsete mõõtmetega, sinna mahub üle tuhande inimese ja paistab, et enamik kohti on võetud.
‘Oi pekki,’ mõtleb Juhataja ja tunneb, kuidas esinemisnärv sisse tuleb.
Ta leiab päeva moderaatori, kes aitab tal oma ettekande slaidid arvutisse panna ja juhatab ta istuma lava peale seatud laua taha. Rambivalguses tunneb Juhataja ennast nagu jänes õhtusel ajal auto täistulede ees. Laud on avatud saalile, laua peal pudel vett ja klaas. Sikutades lennukisõidust kortsunud pintsakut paremini selga ning pisut sirgemana istudes, tunneb ta, kuidas ta vaikselt närveerib.
Konverents algab, ruum täitub veelgi enam inimestega, osad istuvad mööda seinaääri kuna kohti pole. Konverentsi moderaator alustab oma sissejuhatavat teksti.
Juhataja kordab mõttes esimesi lauseid.
‘Nii, kui nüüd ta lõpetab, siis ma tõusen püsti, ütlen ‘Hello, good to be here’, ja siis, ee, oot, mis ma siis nüüd pidingi ütlema, mis seal esimesel slaidil oligi?’ pomiseb ta omaette. ‘Kurat, kuidas ma nii närvis olen, võtan klaasi vett, see äkki aitab.’
Juhataja keerab pudelil korgi maha ja kallab klaasi täis, teda jälgimas sajad silmapaarid, samas kui moderaator endiselt jaurab. Ta tõmbab klaasi omale natuke lähemale ning, kalkuleerides natuke vahemaad ja rakendatud jõudu valesti, kallab kogu klaasitäie vett omale hopsti otse sülle.
‘Oh sa karuaanus,’ pomiseb Juhataja, vaadates, kuidas kogu ta kubemekoht tilgub veest. Erksalt kujutab ta ette, kuidas ta tõuseb püsti, ütleb ‘Hello’ ning kuidas tuhat inimest vaatavad, et Eesti esindaja on ennast hirmust täis lasknud.
Abiotsivalt vaatab ta ringi. Ühtegi salvrätikut pole. Moderaator jaurab endiselt. Vesi hakkab vaikselt pükste sisse imbuma, aga paistab, et püksid on pisutki vetthülgavast materjalist nii et see võtab aega.
Juhataja viib varjatult käe laua alla ning püüab pükse veest puhtaks ropsida enne, kui see lõplikult riidesse imendub, tehes jõulisi hõõrumisliigutusi kubeme kohal. Mingi hetk talle meenub, et ta tegelikult vist lennukis pani ühe salvrätiku taskusse, tõmbab laua alt niiskusest helkiva käe, kobab pintsakutaskus ringi, leiabki sealt salvrätiku ning jätkab hoolikalt laiade käeliigutustega pükste kuivatamist salvrätikuga.
Mingil hetkel jõuab Juhatajale kohale ruumis valitsev sügav vaikus. Tõstes pilgu oma pükstelt ja vaatates ringi jõuab talle kohale täpselt kaks asja - esiteks, et moderaator on lõpetanud oma kõne juba natuke aega tagasi ning nüüd vist eeldatakse, et ta tõuseb püsti ja hakkab Eesti kogemusest rääkima ja teiseks, et tuhat inimest on teda vaadanud tegemas laua all liigutusi, mis kahtlemata nägid välja, nagu oleks ta tegelenud samal ajal süvenenult avaliku eneserahuldamisega.
Juhataja tõuseb püsti, nööbib pintsaku kinni ja paigutab käed strateegiliselt kubeme ette, et märga laiku liigselt märgata ei oleks.
‘Hello, good to be here!’ alustab ta tuhande jahmunult vaikiva inimese ees.
Hiljem, aastaaruannet koostades, paneb Juhataja selle kirja kui eduloo.
Kommentaarid
Postita kommentaar