Otse põhisisu juurde

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa.

“Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata.

Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata.

“Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks.

“Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja.

Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud.

“Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.”

“Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuele veebilehele materjale ja infotekste üles laadima, kuna uus leht peaks minema kuu aja pärast juba üles, et täna peaks arendaja saatma meile prototüübi näidiseks, aga seal pole meie tekste. Et… kas sina tegeled sellega või peaksin mina sellega tegelema?”

“Ei, mina kindlasti ei tegele,” raputab Juhataja pead. “Ma olin küll esmases töögrupis, kui selle uue veebi lähteülesannet hakati välja töötama, kuid ma lasin end sealt välja võtta.”

“Eee, miks?” küsib Noor Menetleja. “Kuidas me saame olla kindlad, et uus veeb tuleb selline, nagu meil on vaja ning seal on korrektne info meie sihtgruppide jaoks, kui me selles protsessis aktiivselt ei osale?”

Juhataja nihutab ennast lauale lähemale ning sobrab paberikuhjades, mis tema arvuti ümber on kuhjunud. Lõpuks tõmbab ta sealt välja ühe lehe ja ulatab selle Noorele Menetlejale.

Üle paberilehe on kirjutatud suur pealkiri ’Asutuse digipöörde eesmärgid’. Noor Menetleja laseb silmadega üle teksti, aeg-ajalt peatudes ning lugedes huvipakkuvamaid palasid.

“Eee, mida see lause ’Asutus kui Eesti riigi digitaalne lipulaev viib ellu ainulaadset innovatsiooniprojekti, rajades strateegiliste arenduste ja ambitsioonikate plaanide alusel järgmise generatsiooni digipööret?’ küsib ta lõpuks ohates.

Juhataja kehitab õlgu.

“See põhimõtteliselt tähendab, et me teeme uue veebilehe,” ütleb ta.

“Arendame süsteemi vastavalt sihtgruppide vajadustele ja nende tagasisidele, et vähendada inimressursi väärkasutamist modernse tehnika tingimustes?” loeb Noor Menetleja.

“Et me paneme sinna üles tekstid, mis meil juba praegu on veebilehel olemas, kuna need on seal olnud juba pikka aega ning me pole senini saanud liiga palju päringuid ega etteheiteid nende kohta,” vastab Juhataja.

“Meie eesmärk pole seada ajalisi ning finantsilisi piiranguid, vaid luua vundament, millele meie töötajad rajavad uue põlvkonna loovaid koostöösidemeid kõigi osapooltega?”

“Et projekt läheb üle aja ja eelarve ning meie partnerid hakkavad meile saatma pidevalt kirju, kuna nad ei leia vajaminevat infot üles.”

“Intelligentne, tehisintellektil põhinev veebimootor?”

“Wordpress,” ohkab Juhataja.

Noor Menetleja paneb paberi tagasi lauale.

“Ahsoo,” ütleb ta.

“Mhmh,” noogutab Juhataja.

Noor Menetleja mõtleb natuke aega.

“See pole esimene kord, kus meie Asutusele uut veebilehte tehakse, ega ju?” küsib ta lõpuks.

Juhataja vangutab aeglaselt pead.

“Minu arvepidamise järgi on see viies,” ütleb ta lõpuks. “Kõik need on läinud ühtemoodi. Kõigepealt pannakse seisma kõik olemasoleva lehe arendused, kuna kohe tuleb uus. Seejärel hakatakse kaardistama olemasolevaid tekste ning mõtlema, et mida oleks vaja uuele veebilehele. Siis pannakse kokku lähteülesanne, midagi sarnast, nagu sa praegu siin lugesid. Siis tehakse selle alusel hange. Sa juba tead, mis sellega siis juhtub, eks?”

“Läheb pekki,” noogutab Noor Menetleja.

“Jep,” ütleb Juhataja, “pärast paari vaidlustamist ja muud jama võidab odavaim pakkuja, sest see on ainus variant üldse mingi pakkuja välja valida ilma, et kedagi vangi pandaks. Selle aja peale on kõik tähtajad ammu üle läinud ning pakkujalt oodatakse ebarealistlikke tulemusi. Pakkuja, et kuidagi asjaga toime tulla, võtab mingi minevikus tehtud veebilehe ja muudab seal ära värvid ja pealkirja ja palub meiepoolselt projektijuhilt tekste, mida ta saaks sinna näidiseks üles panna, seejärel esitletakse seda meile prototüübina.

Meie vaatame seda ja hoiame peast kinni ning palume kõik ümber teha. Pakkuja ütleb, et see on hanke skoobist väljas ning nad on juba pakkumises esitatud tundidega lõhki, et pakkumises olevad tunnid lähtusid hankes antud lähteülesandest, ning neil on vaja esitada täiendav arve, mida hankes kirjas ei ole. Sellel hetkel tuleb mängu Jurist ning me hakkame vaidlema hanke detailide üle, kuni lõpuks maksame välja leppetrahvi ja jätkame vana olemasoleva veebilehega, mis on küll aegunud, aga vähemalt toimib. See on vähemalt hea stsenaarium.”

“Kui see on hea stsenaarium, siis mis halb on?” küsib Noor Menetleja.

“Et vaatamata kõigele proovitakse siiski kivist vett välja pigistada ja asju parendada vaatamata kõigile käegakatsutavatele tõenditele, et asja ei ole võimalik parandada,” vastab Juhataja. “Sellisel juhul kulutavad meie Asutuse töötajad lugematuid tunde, proovides tuunida tekste ja mõeldes välja klienditeekonda ja lõpuks saadakse valmis millegagi, mis loob uue kõrge standardi halbade ja mittetoimivate veebilehtede seas. Pärast vääramatut kaebustelainet meie partneritelt ja taotlejatelt asutakse koostama lähteülesannet uue lehe jaoks, küll juba uue projektijuhiga, kuna eelmisest on tõenäoliselt saanud paadunud alkohoolik.”

“Ehk siis sa ütled, et me ei peaks sellele üldse tähelepanu pöörama, kuna protsess on taas vääramatult määratud pekki minema?” Küsib Noor Menetleja.

“Ei, kindlasti võid tähelepanu pöörata,” ütleb Juhataja. “Näiteks alati on protsessi parim hetk see, kui meie kätte jõuab arendaja prototüüp, kuna seda on alati hariv vaadata.”

Samal hetkel kostab koridorist häälekat vandumist ning Juhataja tuppa saabub tavapäraselt tigeda näoga Jurist.

“Kas teie, kurat, teate midagi sellest meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta tusaselt.

Juhataja ja Noor Menetleja vaatavad üksteisele otsa.

“Ei,” valetavad nad nagu ühest suust.

“Kuradi kurat,” uriseb Jurist, “sain just projektijuhilt kirja, et arendaja on saatnud talle mingi esmase prototüübi ning saan aru, et see on veel rohkem perses kui tavaliselt, poisil hääl värises, kui ta küsis, et mis juhtub, kui Asutus peab lepingu tühistama. Ütlesin siis, et mul läks kaks pudelit viskit selle arenduse hanke ettevalmistamiseks ja vaidlustuste klattimiseks ning see prototüüp peab olema ikka väga perses, sest ma ei taha siin majas kuulda mitte mingit juttu lepingute lõpetamisest enne tähtaega. Ta saatis mulle lingi prototüübile, aga hui ma viitsin hakata midagi sellist üksinda vaatama, ehk me meilisin sulle selle lingi, vaadake ja öelge, mis värk sellega on.”

Juhataja pöörab ennast arvuti poole, leiab Juristi kirja ja vajutab seal olevale lingile ning Asutuse uue veebilehe prototüüp avaneb. Nii Jurist, Juhataja kui Noor Menetleja vaatavad ekraanil olevat imeasja.

Tuppa tekib raske vaikus.

“Ahsoo,” ütleb Jurist lõpuks, vaadates pika pilguga prototüüpi.

“Näeb välja nagu ühe transpordiettevõtte leht, aga… halvem,” nendib Juhataja mõtlikult pärast pikka vaikust.

‘Samas, vaadates selle lakoonilist ülesehitust, varjab see leht ajakirjanike eest meie tegevuse kenasti ära, põhimõtteliselt nagu uus riigihangete register, ehk kui nii võtta, siis ma saaksin sellega töötada küll,’ kujundab Jurist optimistliku seisukoha.

“Eeee… mis mõttes, sest, noh… aga ee... miks see nagu… nii lilla on? See on ju peaaegu nagu kärtsneoon?” küsib Noor Menetleja.

“Et jätta Asutusest popp ja noortepärane mulje?” pakub Juhataja erilise entusiasmita välja.

“Kas sa päriselt ka nagu kasutasid just meie Asutust ja sõnu ‘popp ja noortepärane’ samas lauses?” küsib Jurist.

Juhataja kehitab õlgu ning tuppa langeb uuesti vaikus, veelgi raskem kui eelmine kord.

“Okei, saan aru,” ütleb Noor Menetleja lõpuks ja ohkab sügavalt.

Juhataja ei ütle midagi. Midagi ei ole öelda.

“Okei, ma näen, et erilist entusiasmi selle taiese suhtes hetkel ei ole,’ ütleb Jurist lõpuks. “Samas, võttes arvesse selliste lepingute lõpetamise ja uue võimaliku hanke tegemisega seonduvaid riske, pluss seda, et uue hanke parema tulemuse garantiid ei anna siin riigis keegi, siis seda, kas me arendaja lepingu lõpetame või mitte, otsustan õnneks mina ja projektijuhile vastan, et ta peab ise kuidagi selle arendaja ära suruma. Teile soovitaksin ma siiski valmistada ennast ette helgeks tulevikuks koos selle uue ja innovaatilise arendusega. Kuradi kuradi kurat. Mul pole enam piisavalt alkoholi siin töötamiseks.”

Noor Menetleja ja Juhataja jäävad kahekesi üksteisele otsa vaatama.

“Kas on lootust, et me kunagi siiski hea veebilehe saame?” küsib Noor Menetleja vaikselt. “Et nagu… okei, ma saan aru, see on viies kord, kus see on lootusetult pekki minemas, aga kas kunagi, hüpoteetilises tulevikus võib olla, et me saame korraliku veebilehe, kust partnerid leiavad üles vajamineva info ning mis eee… ei oleks nii lilla?”

Juhataja kehitab õlgu.

“Võib-olla, kuid ma arvan, et mitte niipea. Sest, noh, põhiprobleem on meil ju see, et me ei tee tegelikult mitte veebilehte, vaid midagi muud.”

“Mida siis?” küsib Noor Menetleja.

“Uue generatsiooni digipööret, nagu Eesti riigi digitaalsele lipulaevale kohane,” vastab Juhataja ning naeratab. See naeratus on natuke viltu, nagu Eesti e-edulugugi.


Kommentaarid

  1. YEAh, aga mina olen aastal 2007 sihukese maili saanud:

    Tere!
    Sellisel juhul on ettepanek järgmine (rääkisin sellest põgusalt ka [töötajaga]).
    [Arendajaga] on tehtud leping, et 12. veebruariks peaks nende poolt olema
    tehtud kõik, et me saaksime uue veebiga LIVE'i minna. Ka ajalises mõttes
    on see kuupäev OK, sest teeme sellest pressiteate ja vahetult enne
    [KAMPAANIA] perioodi on hea, kui uuel veebil on uus ja ilus nägu.

    Seega võiks 12. veebruariks (esmaspäev) võtta plaani veebilehe tõstmine uuele
    serverile. Muidugi, kui saab varem valmis, võib ka varem tõsta.

    Kuna tegemist on üsna olulise sündmusega meie asutuse jaoks, siis võiks ka
    seda pidulikult tähistada. Näiteks kl 15.00 [Aadress] 5. korruse saalis võiks
    selle veebilehe ülespanemine ekraanilt näha olla. Kutsume kohale juhtkonna
    ja kõik, kes uue veebi projektiga tegelesid.

    Kas [IT OSAKONNA] plaanidesse 12. veebruar sobib?

    trv,
    [Avalike Suhete Töötaja]

    VastaKustuta
  2. To Offf: SotsMin? ;-)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima