Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.
‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba.
Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti.
‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima kakskümmend inimest ja kvoot on jagatud osakondade peale laiali, nii et iga osakond peab välja mõtlema, kuidas ta oma töötajad küüditab. Meie osakonna ülesandeks on viia üks inimene Tallinnast välja.’
Ja Juhataja ohkab ning tema näost paistab kerge lootusetuse ilme, mis paneb Noore Menetleja natuke muretsema.
‘Ahsoo,’ tähendab Noor Menetleja, ‘kas me saame selle kupatuse kuidagi mõistlikult ära jokkida? Või on tegemist lahendamatu probleemiga?’
Juhataja kehitab õlgu.
‘Pole lahendamatuid probleeme, on ainult lahendused, kuidas probleemist kõrvale hiilida. See on järjekorras vist kolmas riigireform minu siin töötatud aja jooksul ning igaüks on lahendatud ilma, et me tegelikult midagi teinud oleksime. Niisiis on küsimus ainult selles, milline lahendusviis valida.’
‘Kuidas see minevikus toimunud on?’ küsib Noor Menetleja.
Juhataja mõtleb hetke.
‘Üldiselt riigireformid käivad periooditi ja nende alusloogikaks on, et ametnike arv peab vähenema. Ilmselgelt see pole võimalik, kuna ametkonnale seadustega antud ülesanded ei vähene. Kõige elementaarsemal tasemel toimub riigireform nii, et mõnele ministeeriumile antakse korraldus analüüsida riigi ametkonda ning pakkuda välja lahendused, kuidas seda koomale tõmmata. See tähendab, et mõned ülekoormatud ametnikud saavad omale prioriteetse iseloomuga lisaülesanded, mistõttu aga jäävad täitmata nende muud kohustused. Need ülesanded delegeeritakse allapoole samamoodi ülekoormatud ametnikele, kes omakorda delegeerivad oma ülesanded ära, kuni jõutakse tasemele, kust edasi pole võimalik delegeerida. See tähendab, et ülekoormus jõuab kõige madalama tasemega ametnikeni, kes aga teevad lõviosa tööst, mis on kodanike poolt nähtav ning koostööpartnerid ja kasusaajad hakkavad pahandama. Inimeste pahameel aga tähendab, et on vaja tööle võtta täiendavaid ametnikke puudujääke parandama. Ainuüksi korraldusega vähendada ametnike arvu, hakkab ametnike arv kasvama ja see on protsess, mida pole võimalik pidurdada.
Lisaks jookseb igasugune analüüs vääramatult liiva, kuna ei saa vähendada inimeste arvu, vähendamata ülesannete arvu, mida ametkond peab täitma See omakorda tekitab küsimuse riigi ülesannetest ja paksusest. Selle puhul aga on tegemist poliitilise küsimusega, mille osas puudub igasugune üksmeel ja lisaks on tegemist valimiste mõistes ebapopulaarse aruteluga, kuna rahva hinnangul ametnikke peaks alati vähendama, aga riigi funktsioonid peaks alati jääma samaks või suurenema. Seetõttu jõutakse lihtsustatud olukorrani, kus antakse korraldus vähendada inimeste arvu vähendamata ülesannete arvu ning antakse riigiasutustele ette laest võetud number – muutes küsimuse sisulisest arutelust, et millist riiki me vajame, küsimuseks, et kuidas raporteerida, et etteantud jaburad laest võetud numbrid on täidetud. See aga on õnneks teema, kus ametnikel on aastakümnete pikkune kompetents.
Lihtsaim ja kõige laiemalt kasutatav variant on koondada inimesed paberil, ehk kustutada struktuuridest täitmata ametikohad. Igas riigiasutuses, kus on tervemõistuslikud juhid, on sellised ametikohad, mis on loodud pidevalt toimuvate struktuurireformide keerises ja mida kunagi ei plaanitagi täita. Selliseid ametikohti tehakse ühest küljest selleks, et kui tuleb järjekordne keeld inimesi värvata, millele peaaegu alati järgneb korraldus võtta vastu uued ülesanded, et oleks värbamislõtk, ja teisest küljest, et kui tuleb korraldus ridu harvendada, oleks kohe täitmata töökohad, mille kaotamisest raporteerida.
Teine variant on, et mõnele inimesele tehakse pakkumine - me koondame su ära ja võtame tagasi tööle käsunduslepinguga. Inimene saab koondamise ning veidike kõrgema palga, millega kompenseeritakse sotsiaalsete garantiide kaotust. Vastutasuks raporteerib asutus inimeste kokkutõmbamisest, kuna õnneks ei võeta ametnikena arvesse neid, kes osutavad riigile lihtsalt teenust. Kõik on rahul - ametnik on saanud suurema palga, riigiasutus raporteerinud ametnike vähendamisest ning poliitikud jauravad valijatele ametnike arvu kokkutõmbamisest. Selle variandi ekstreemne versioon on see, et kuna ametnike arv lüüakse üldjuhul kokku kord aastas, siis inimesed koondatakse ära vahetult enne kuupäeva kukkumist, raporteeritakse arvu vähenemisest ning kohe järgmisel kuupäeval võetakse nad uuesti tööle.
Kolmandaks variandiks on ülesannete delegeerimine sihtasutusse, kuna sihtasutused on üldiselt mingisuguse hübriidse juriidilise vormiga ja neid ei kaasata enamasti avaliku sektori statistikasse. Sihtasutused saavad alati vääramatult kõige hullemad avalikud ülesanded riigis, kuna sinna lükatakse kõik asjad, mis on kas liiga rasked, riskantsed või muidu ebameeldivad kuna, noh, kui need ülesanded oleksid meeldivad, siis ministeeriumid teeks need ise ära. Siis on võimalik ülesanded lükata majast välja kusagile mujale, kus neid hakkavad täitma teistsuguse lepingulise vormiga inimesed, sageli needsamad, kes töötasid delegeeritud küsimustega ministeeriumis, ning taas on võimalik raporteerida avaliku sektori kokkutõmbamisest.
Neljandaks variandiks koondatakse ära mingid õnnetud inimesed - koristajad, turvamehed ja muud sellised ning ostetakse teenused sisse erasektorist. Et aga sellised teenused on alati hangitavad ning kuna ostetakse madalaimat hinda, pole keegi teenusega rahul ning esimesel võimalusel püütakse leida lahendus olukorra muutmiseks.
Loomulikult kõikide nende variantide käikulaskmisel venitatakse nii pikalt kui võimalik lootuses, et äkki valitsus kukub ning järjekordse algatuse saab vaikselt maha matta.
Nüüd aga tundub, et meie poliitikud on seekord end ületanud ja leidlikult pannud riigireformile koguni kaks vastukäivat eesmärki - ühest küljest traditsiooniline ametnike arvu vähendamine ja teisest küljest ametnike Tallinnast väljaviimine. See tähendab, et peame valetama mitte ainult ühe, vaid kahe numbri kohta – ühest küljest kuidas me aktiivselt riigisektorit kokku tõmbame ja teisest küljest kuidas me hoogsalt mööda Eesti äärealasid laieneme.'
Juhataja peab pausi ja ohkab sügavalt.
‘Nii, ja saan aru, et traditsioonilised lahendused siin ei tööta jah?’ küsib Noor Menetleja.
‘Näkää,’ vastab Juhataja. ‘Mul on on hetkel küll üks täitmata ametikoht struktuuris, mida ma olen seal hoidnud vere ja valu ja vaevaga, aga just eile tehti teatavaks, et meile anti ülesandeks mingi uue hirmsa programmi elluviimine. Ma täpselt ei teagi veel mis see on, aga tundub olevat mingi luupainajalik struktuurifondidest rahastatatav koostöömeede ülikoolide ja ettevõtete vahel, mille eesmärgiks on toetada projekte, mis aitavad töötutel tööle saada nutika spetsialiseerumise ja keskkonnakaitse valdkonna ettevõtmistes. Kuna selle käigus me vääramatult vihastame välja nii ülikoolid, ettevõtted kui ka töötud, on mul vaja selle meetme etteotsa värvata mõni ekstra õnnetu tähe all sündinud hing, kes praegu veel õndsas teadmatuses Tallinna tänavatel jalutab ja uuest põnevast väljakutsest avalikus sektoris unistab. Lihtsalt Tallinnast on sellist rumalukest nii palju lihtsam leida kui mujalt Eestist ning seetõttu ei saa ma seda kohta ka Tallinnast välja viia.
Lihtne variant oleks potentsiaalselt pakkuda inimestele, et kes tahavad koondamist ja siis võtta nad käsunduslepinguga kohe uuesti tööle. Paraku on meie inimesed rahastatud struktuurifondidest ja käsunduslepinguga töötajad on teenuse osutajad ja teenused on vaja hankida avaliku hankega, nii et me peaksime hakkama neid lepinguid sõlmima läbi riigihankeregistri, mida me ilmselgelt ei soovi teha. Samuti see skeem eeldab, et inimesed on sellega nõus. Paraku, vaadates meie Asutust, kus, nagu Jurist mulle hiljuti tabavalt märkis, on inimestel täpselt kaks varianti oma elukvaliteedi parandamiseks – lotovõit või koondamine, siis mitte üks tervemõistuslik inimene, olles kätte saanud koondamise, ei sõlmiks meiega käsunduslepingut, et sattuda kohe sama ekskremendi sisse, kust nad just on pääsenud, seekord juba ilma sotsiaalsete garantiideta.
Kunagi üle-eelmise riigireformi ajal, kui tuli käsk Asutuse kulusid kärpida, seda isegi meie tolleaegse personalijuhi algatusel prooviti. Personalijuht pakkus üheksast töötajast koosnevale osakonnale varianti, et neist mõned koondatakse, kui sellega vabatahtlikult nõus ollakse. Üheksast kaheksa, sealhulgas osakonnajuhataja, nõudis sealsamas koondamist ja oleks nõudnud ka üheksas, aga tal oli õnnetuseks juba kaks nädalat varem lahkumisavaldus sisse antud. Suur Ülemus seda kuuldes vihastas ja kuna koos kulude kokkuhoiu nõudmisega oli tulnud korraldus läbi viia struktuurireform ka administratiivpersonali kokkutõmbamiseks, ütles, et kui läks trumm, siis mingu ka pulgad, ja koondas ühe hooga ära ka personalijuhi. Seejärel Suur Ülemus raporteeris, et lisaks kulude kokkuhoiule ta tegi ka struktuurireformi ära. Talle avaldati ministeeriumi poolt kiitust efektiivsuse eest ja sellest kirjutati ajalehes.’
Juhataja, mälestustesse uppunud, irvitab vaikselt ja põrnitseb äraolevalt toa nurgas olevat karuse moega tolmurulli, mis välimuse järgi on seal olnud juba mitu nädalat.
‘Nii et vabatahtliku koondamise variant meil ei tööta. Samuti ei saa me koondada koristajaid, kuna nemad on meil hankega sisse ostetud, kuigi vähemalt meie korrusel pole koristajat hankelepingu sõlmimisest saadik nähtud, ja selle lepinguga oleme seotud veel paar aastat. Niisiis on meil vaja välja mõelda midagi uut.’
‘Kas sa tulidki siia selleks, et öelda mulle, et te koondate mind ära?’ küsib Noor Menetleja, püüdes varjata lootust oma hääles ja see tal peaaegu õnnestub.
Juhataja raputab kaastundlikult pead.
‘Sind, ma kardan, koondatakse ära alles peale mind ja kui ma küsisin viimati Juristi käest, et millal mind koondatakse, siis ta käskis mul lõuad pidada ja lõpetada unistamine, et mind koondatakse alles pärast seda, kui Juristi enda koondamisteade on allkirjastatud ja paigutatud turvaliselt väljaspoole Asutuse haardeulatust. Ei, inimeste kokkutõmbamiseks koondati meil juba ära Assistent ja minu osakonna rolliks on täita geograafilise esindatuse nõue – ehk me peame viima osa oma inimesi tööle väljapoole Tallinna. Kuna me muidugi tegelikult kedagi ei hakka küüditama, siis lahendame asja traditsiooniliselt paberil ja raporteerime, et me rakendame uudseid töömeetodeid ning meie inimesed hakkavad töötama kodukontorites üle Eesti. Ma küll pakkusin välja, et mu vanematel on suvila Rapla külje all, et ma olen hea meelega nõus registreerima ennast kaugtööle Raplasse, aga see on liiga lähedal Tallinnale ja igaks juhuks peaks meie inimesed töötama kaugemal. Ning siin, ma loodan, tuledki mängu sina.’
‘Kuidas täpsemalt?’ küsib Noor Menetleja.
‘Sa mainisid mingi hetk, et sa oled pärit Valgast, et su vanemad elavad seal veel ja et sa käid neil mõnikord abiks, eks?’ küsib Juhataja.
Noor Menetleja noogutab, juba nähes, kuhu see jutt läheb.
‘Jah, et siis… kuidas sulle meeldiks, kui me registreeriksime su kaugtööle Valka ning hüvitaksime mõnikord sõidukulud, kui sa vanemaid vaatama lähed?’ küsib Juhataja.
‘Kas see muudab midagi minu jaoks?’ Küsib Noor Menetleja.
‘Näkää,’ raputab Juhataja pead. ‘Lihtsalt formaalselt sa hakkad viibima pikaajalistel, nii paar-kolm kuud kestvatel lähetustel Tallinnas ja sõidukulud Valga ja Tallinna vahel hüvitame sulle. Muud ei muuda midagi, töökoht muidugi säilib, kuna ka kaugtööd tegevatel inimestel peab olema võimalusel tagatud töölaud keskkontoris. Sellekohase muudatuse viime sisse sisekorraeeskirja juhuks kui keegi kunagi rumalaid küsimusi hakkab esitama. Põhimõtteliselt ei muuda me midagi peale ühe sõna sinu töölepingus, aga ülespoole raporteerime, et sa oled meie kohapealne esindaja Valgas ja seetõttu meie Tallinnas töötavate inimeste arv väheneb. Kui kunagi valitsus vahetub ja see järjekordne surnud hobune unustatakse ja maetakse, eks me siis registreerime sind tagasi.’
Noor Menetleja ohkab ja noogutab nõusolevalt pead.
‘Ma pean ütlema, et seda tööd kaine peaga teha on ütlemata raske,’ nendib ta.
‘Ee, jah,’ pomiseb Juhataja natuke kohmetult. ‘Sellega seoses, ee… kui sa järgmine kord vanemaid vaatama lähed, et siis eee… äkki viitsid korraks teiselt poolt piiri läbi hüpata ja mulle sealt mõned pudelid rummi tuua? Ja ma arvan, et Jurist vist tahaks sulle ka mingi tellimuse kaasa anda, tal peaks tulema uus kommunikatsiooniteenuste hange peatselt ja ta ütles, et kainelt ei suuda ta seda kokku panna.’
Noor Menetleja ohkab veel korra ja noogutab.
‘’Aitäh, ‘ ütleb Juhataja ja tõuseb. ‘Ma siis lähen ja raporteerin Suurele Ülemusele, et minu osakonnas on riigireform tehtud.’
Ja Juhataja lahkub Noore Menetleja kabinetist, uus energia kõlamas tema sammudes. Seekordne riigireform sai tehtud lihtsamini, kui ta oli kartnud ning selle käigus oli ta saanud isegi sisse seada riigieelarvest rahastatava otseliini Valka alkoholipoodidega.
‘Pikka iga riigireformidele,’ pomiseb Juhataja endamisi ja laseb vaikselt vilet.
Kommentaarid
Postita kommentaar