‘Tere, ma olen siin uus,’ astub Sõjaväeline Menetleja Juhataja uksest sisse ja paneb lauale mootorratturikiivri.
‘Tere tulemast,’ ütleb Juhataja ja surub mehel kätt.
Sõjaväeline Menetleja on uus värvatu, kes on Asutusse tööle võetud, et ellu viia uut ülikoolide ja tööandjate koostööprojekti. Ta on pikk ja sirge mees, nägu nagu kivist tahutud, elukutseline sõjaväelane, kes on otsustanud teha karjääris kannapöörde ning militaarstruktuuridest tulla üle avalikku teenistusse.
‘Tore et sa meiega oled,’ täheldab Juhataja. ‘Koht, kuhu sind värvati, on üsna raske ja väljakutseid pakkuv, nii et ma usun, et sinu taust tuleb siin väga kasuks, mis su auaste oligi, major?’
‘Kapten,’ vastab Sõjaväeline Menetleja. ‘Jõudsin oma karjääris tasemele, kus pidin otsustama, kas jätkata karjääri sõjaväes ja minna Afghanistani missioonile, või proovida midagi muud. Ma siis mõtlesin, et proovin midagi muud.’
‘Jah, ja kindlasti on siin teistmoodi põnev, ei lõhke küll miinid ja keegi ei tulista sinu pihta, aga kuna sinu töökoht eeldab koostööpartneritega tihedat suhtlemist, siis kindlasti noad aeg-ajalt välguvad, haha,’ ütleb Juhataja.
‘Hahaha,’ nõustub Sõjaväeline Menetleja. ‘Ma olen aastaid koolitanud ajateenijaid ja töötanud staabis, ma usun, et saan hakkama ka teie koostööpartneritega.’
‘Siis on hea,’ noogutab Juhataja, ‘esimene üritus, mida sa peaksid läbi viima, on täpselt kolme nädala pärast. Meie meede on uus ning koostööpartneritel on selle suhtes väga kõrged ootused. Kardetavasti aga meie meede otseselt ei vasta nende ootustele, kuna meetme väljatöötamise aruteludel lubati Ministeeriumi poolt maad ja ilmad kokku, kuid lõpuks, kui kõigi huvigruppide mõtted said kombineeritud struktuurifondide reeglitega, tuli välja, et meede ei täida kusagilt otsast algselt seatud eesmärke. Lisaks lõppes seal just hiljuti esimene projektide taotlusvoor, kuhu esitati päris palju taotlusi, kuid eksperdid hindasid kõik taotlused nõuetele mittevastavaks ja seetõttu see eeldab väga täpset ja delikaatset kommunikatsiooni, nii et hakkame õige seda ette valmistama?’
Ja Juhataja ning Sõjaväeline Menetleja istuvad maha ning hakkavad koos tööle.
Kolm nädalat ja üks päev hiljem astub Jurist Juhataja kabinetist läbi, kus viimane parajasti süngelt laual lebavat paberit põrnitseb.
‘Noh, kuidas sul meie sõjaväelasega läheb?’ pärib Jurist.
Vastuseks lükkab Juhataja üle laua paberi, mis kannab pealkirja ‘Lahkumisavaldus’ ja mis kannab Sõjaväelise Menetleja lennukat allkirja.
‘Soh, see läks sul veel kiiremini kui tavaliselt,’ täheldab Jurist. ‘Mis siis juhtus?’
‘Kultuurišokk,’ ohkab Juhataja. ‘Meil oli meie uue meetme infopäev, eks, see kuradi töötute nutika spetsialiseerumise ja keskkonnakaitse meede või mis iganes, seal oli esimene taotlusvoor, mis läks nii pekki, sest eksperdid hindasid kõik rahataotlused mitterahuldatavateks või reeglitele mittevastavateks. Noh, ma küll püüdsin teda kuidagi pehmelt ette valmistada, et kui meedet välja töötati, siis ootused aeti ettevalmistavatel koosolekutel hiigelsuureks, aga lõpuks allkirjastatud meede on traditsiooniline bürokraatlik surnud hobune, mis kombineerib ebarealistlikud eesmärgid puudulike ressursside ning täitmatute reeglitega, mistõttu taotlusvoorud on juba ette määratud läbi kukkuma ja et me peame seda koostööpartneritele kuidagi delikaatselt serveerima. Ma enda arust küll ütlesin, et meie kui ametnike ja elluviijate rolliks on leida kesktee ülevalt poolt tulevate reaalsusest irdunud rumaluste ja altpoolt tulevate ebarealistlike ootuste vahel, aga ta nagu ei saanud sellest väga hästi aru vist, ütles, et meie ülesanne on rääkida asjadest nii nagu need on, et kõik on täiskasvanud inimesed ja saavad ju aru, kui nendega ausalt rääkida.
Ma pisut nagu aimasin halba ja ütlesin, et see ei pruugi alati nii olla, eriti praeguses olukorras, et meil oleks mõistlik teha üritus lühidalt ning öelda võimalikult vähe, ajada mingit häma, rääkida tehnilistest takistustest, kuidas me töötame igapäevaselt meetme parendamise nimel, kuidas ka meie hinnangul on toetuse andmise tingimused ebamõistlikult sõnastatud, kuidas me analüüsime olukorda ja valmistame ette muutmisettepanekuid, et võita aega, kuni saame selle nurisünnitise mõnele teisele asutusele üle tõsta ja Sõjaväelisele Menetlejale mingid mõistlikumad tööülesanded leida. Ütlesin ka, et põhimõtteliselt ma muidugi olen nõus et inimestega tuleb rääkida, aga ütlesin ka, et tegemist pole tavaliste inimestega vaid tüüpidega, kes on igapäevaselt vastamisi avaliku sektori põhiprintsiipide, teavitusnõuete ja kõige muu jogaga ja nad on sellest kõigest frusteerunud ja raevus, ehk siis nad pole enam inimesed vaid sihtgrupp. Tema aga vaidles vastu, et nii ei saa, et inimestega tuleb rääkida ja toetuse andmise tingimustes on väljendatud seadusandja tahe ja kui asjad on ebaselged, siis tuleb üritus teha kahepäevasena, käia partneritega saunas ja saunalaval asjad läbi rääkida ja järgmine päev panna üheskoos kokku tegevusplaan, kuidas edasi minna. Ma ütlesin, et nojah, kui sa siis nad täis joodad, siis võib vahest toimida, aga ta ütles, et ta on eluaegne karsklane ja tegelikult alkoholi üldse ei tarbi. Ma ütlesin, et siis see pole hea idee, aga ta jäi endale kindlaks ja ütles, et see on tema puhul alati töötanud, et ta paneb esimese päeva lõpuks kõik koostööpartnerid rivisammu kõndima ja et ma oleks mureta ja ta lahendab asja ära.
‘Niisiis ta kuulutas välja kahepäevase ürituse, läks kohale ja rääkis asjadest nii, nagu need on.’
‘Jeesus Kristus,’ pomiseb Jurist.
‘Jah, ja siis loomulikult kõik raevusid ja küsisid, et mida perset, mis taotlusvooruga juhtus kes olid eksperdid ja miks asjad pole nii nagu poliitikud ja Ministeerium oli arutelude jooksul lubanud ja tahtsid arutada ja teada, et mis nüüd saab ning ründasid teda igalt poolt ja ta ei osanud hämada ka, ainult ütles, et asjad on nagu on ja midagi muuta ei saa kuna see on seadusandja tahe ja oligi pekkis, kogu see asi eskaleerus isiklikule tasandile. Õhtuks oli ta nii läbi rapitud - ütles, et inimeste ees olles tundis, kuidas külm higi mööda selga alla voolab - et ta mõtles, et jookseb juba enne õhtusööki kiiresti sauna. Ta oli end saunalaval kenasti sisse sättinud, kui eesruumi olid tulnud kõik koostööpartnerid sõjakoosolekut pidama. Õnneks teda leiliruumis ei oldud märgatud, aga sauna eesruumis oli põhiteemaks, et kuidas saab korraldada nii, et Sõjaväeline Menetleja lahti lastaks ning kuidas saaks meie Asutust kohtusse anda, tema aga istus laval ja kuulis kõike. Õhkkond oli olnud nii terav ja inimesed nii tigedad, et ta polnud julgenud leiliruumist välja tulla, kartis, et lintšitakse sealsamas ära. Niisiis redutas ta seal leiliruumis ja küpses vaikselt, surm silme ees, aga õnneks tuli õhtusöögi aeg peale ja kõik läksid ära sööma. Sõjaväeline Menetleja sai poolsurnult leiliruumist välja koperdada ning veetis siis pool tundi külma vee all jahtudes, läks sealt oma tuppa ja võttis minibaarist topeltkonjaki.
Ja noh, järgmine päev koostööpartnerid raevutsesid samamoodi edasi ja asjad läksid nii hulluks, et ta enam ei tahtnud mulle isegi rääkida mis seal juhtus ja õhtul ürituselt tulles tal veel käed värisesid kui ta selle avalduse mulle lauale pani ja ütles, et läheb tagasi sõjaväkke ja otse missioonile, et Afghanistanis on tema eeldatav eluiga ilmselt natuke pikem kui avalikus sektoris ja kui surm tuleb, siis vähemalt tabab see teda siis, kui tal on saapad jalas ja relv käes, mitte alasti saunalaval ennast sihtgrupi eest peites.’
Juhataja lõpetab ja suunab pilgu kaugustesse.
‘See, et keegi lahkub, kuna surm Afghanistanis tundub olevat eelistatum variant kui koostöö partneritega, on vist küll Asutuse jaoks esmakordne,’ sõnab ta lõpuks pärast pikka vaikust.
‘Lahingukogemusega mehed peaks ju teadma, et ülekaaluka vaenlase rünnaku all olles tuleb kontaktist koheselt eemalduda ning kaugtule varjus uutele positsioonidele taanduda,’ pomiseb Jurist poolkuuldavalt ning lahkub vaikselt kabinetist.
Kommentaarid
Postita kommentaar