Kuidas lihtsustatakse protsesse

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti, kus Juhataja ja Jurist juba traditsiooniliselt masendunud nägudega istuvad.

‘Kuulge, mul on häid uudiseid,’ ütleb ta rõõmsa häälega, ‘ma just lugesin, et Ministeerium on saanud aru, et struktuurifondide menetlemine on väga bürokraatlik ning kuna toetused on alakasutatud, soovivad nad protsesse lihtsustada. Selle kohta just ilmus pressiteade.’

‘Jeesus Kristus,’ karjatab Juhataja, samas kui Jurist sulgeb meeltheitva ilmega silmad.

‘Ma ei saa nüüd aru,’ ütleb Noor Menetleja, veidike raputatuna heale uudisele osaks saanud reaktsioonist. ’Te mõlemad jaurate kogu aeg kui pekkis süstem on ja nüüd, kus keegi sellest aru on saanud ja soovib midagi parandada, käitute nagu keegi oleks teile pommi lauale pannud.’

Juhataja ohkab sügavalt.

‘No kas sa kujutad ette, et mõni ministeerium kunagi väljastaks pressiteate kus nad ütleks, et nad töötavad välja uut regulatsiooni, millega mingi asi muutub keerukamaks, bürokratiseeritumaks või kallimaks?’

‘Eee, vist mitte,’ pomiseb Noor Menetleja.

‘Loomulikult mitte, seetõttu nimetataksegi seda alati lihtsustamiseks, bürokraatia vähendamiseks, läbipaistvuse suurendamiseks või muuks selliseks. Kümme aastat olen ma näinud pidevat lihtsustamist ja bürokraatia vähendamist ning kunagi veel pole asjad nii perses olnud. Üldloogika, kuidas selliseid sõnumeid lugeda tuleb, on, et lihtsustamine muudab alati asju keerulisemaks, bürokraatia vähendamine kasvatab bürokraatiat ja asjade läbipaistvamaks muutmine hägustab kõike sinnamaani, et keegi kurat ei saa aru mis toimub.’

Isegi kui peaks olema kusagil mõni keegi sinisilmne ametnik, kes tõepoolest proovib korraks midagi muuta, siis see on mööduv nähtus kuna mängu tuleb füüsika mis ütleb, et igale jõule on olemas vastassuunaline jõud,' jätkab Juhataja. ‘See tähendab, et kui ka kusagil peaks juhtuma ime ning midagi tõepoolest muudetakse lihtsamaks, siis tasakaalu säilitamiseks kusagil mujal midagi muudetakse automaatselt keerulisemaks, et säilitada asju võimalikult palju nii nagu nad olid enne. See tuleneb eelkõige sellest, et seadused on mitmeti tõlgendatavad ning seadusi tõlgendavad struktuurivahendite puhul lisaks meie vahetutele ülemustele kõik muud asjapulgad ja asutused, millel on volitus läbi viia auditeid. 

Kui me vaatame avaliku raha ja eriti veel struktuurifondide kontrollisüsteemi, siis kui sina minu alluvana kulutad ühe euro, siis selle seaduspärast kasutamist kontrollin mina, raamatupidaja, Suur Ülemus, Kontrolliv Asutus - seal viimases on alati vähemalt kaks taset kontrolle ja kui tegemist riigihankega siis kolm, kokku vähemalt 5 erinevat inimest - ja siis tulevad auditeerivad asutused nagu Ministeeriumi audit, Rahandusministeeriumi audit, Riigikontroll ja Euroopa Kontrollikoja audit ning igaüks neist tõlgendab seadust potentsiaalselt erinevalt. Paraku aga meil elluviijatena pole aimugi, mida meist kõrgemal olevad kontrollorganid arvavad ning üldiselt ka neil pole enne, kui nad hakkavad meie dokumente vahtima ja vigu otsima. Seetõttu me igaks juhuks rakendame juba madalamast tasemest alates maksimaalset kontrolli iga kulutuse üle, et vältida igal juhul seda, et tulevikus mõni audit määrab meile süsteemse vea. 

Seetõttu kui kusagil peaks juhtuma ime ja midagi muudetakse paremuse poole, töötab kogu süsteem selle nimel, et säilitada võimalusel status quo kuna praegune olukord on juba läbi auditeeritud ning enam-vähem on teada, et mingeid kolossaalseid jamasid ei tohiks seal tekkida. Igasugune paadiraputamine ja uute reeglite sisseviimine, mis potentsiaalselt muudavad midagi lihtsamaks, toovad sisse määramatuse elemendi ning avab ukse potentsiaalsetele hiiglaslikele tagasimaksenõuetele, mida aga keegi ei soovi.

Huvitava nähtusena töötavad füüsikaseadused koostöös avaliku sektori põhiprintsiipidega niimoodi, et kui midagi muudetakse keerulisemaks, siis see ei tähenda, et kusagil mujal midagi lihtsamaks läheks. Seda illustreerib tõsiasi, et kui kusagil ka muudetakse mingit seadust paremuse poole, siis samal ajal üldiselt muudetakse mõnda seadust vastupidiselt, või siis tõlgendatakse neid kulisside taga nii, et midagi ei muutuks üldse või siis muutuks hägustumise, suurema bürokratiseerituse või komplitseerituse poole.'

Noor Menetleja mõtleb natuke ja raputab siis pead.

‘Ma ei usu seda,’ ütleb ta.

Juhataja kehitab õlgu.

‘Näiteks- eelmises struktuurivahendite perioodis tekitas paksu pahandust riigihankeseadus ja eelkõige selle paragrahv 3 mis ütles, et riigi ressursside kasutamisel peab olema tagatud võrdne konkurents. Kuna aga keegi pole seniajani mõelnud välja paremat lahendust võrdse konkurentsi tagamiseks kui pakkumiste küsimine, siis sisuliselt tähendab see, et kui me soovime midagi osta või teenust tellida, peame võrdlema erasektorist küsitud pakkumisi ja teatud piirist alates tegema riigihanke läbi riigihangete registri. Seaduse tõlgendused ühtlasi sätestasid, et kuigi riigihangete piirmäär on 10 000 eurot, siis paragrahvi 3 tuleb rakendada ka alla riigihanke piirmäära jäävate hangete puhul, mis omakorda tähendas, et võrdlevaid pakkumisi oli vaja küsida juba alates ühest eurosendist. Loomulikult oli selline süsteem metsikult raiskav ja jabur kõigi jaoks ning tekitas palju põnevaid pealkirju ajakirjanduses, kus mingid riigiasutused olid küsinud pakkumisi selleks, et osta kaks helkurit või viia üks kontoritool Rakverre ja muud sellist. Probleemina nähti riigihanke liiga madalat ülempiiri ning seda, et Kontrollivad Asutused kontrollivad liiga palju kuludokumente.

Seetõttu siis uut perioodi ette valmistades otsustati olukorda muuta. Uue  riigihankeseadusega tõsteti hankepiir 30 000 euro peale. Struktuuritoetuste seaduses sätestati, et Kontrollivad Asutused kontrollivad pakkumiste võtmist üksnes siis, kui ostetava teenuse maht või asjade hind on üle 5000 euro. Ehk siis siit võiks ju nagu järeldada, et kui riigiasutus soovib osta midagi, mille väärtus on alla 5000 euro, võib ta selle osta ilma hindu võrdlemata parima pakkuja käest, tagades riigi ressursside säästliku kasutamise ning mitte raisates kõigi aega tillukeste summade puhul?’

Noor Menetleja noogutab.

‘Vat, ja siin sa eksiksidki,’ tähendab Juhataja. ‘Tegelikult tähendab see, et pakkumisi tuleb võtta  alates ühest sendist.’

‘Mine perse,’ ütleb Noor Menetleja.

‘Mhm,’ tähendab Juhataja. ‘Nimelt, riigihankeseaduses on ühtlasi kirjas, et samaliigiliste teenuste või asjade puhul tuleb samaliigilised asjad summeerida ja valida menetlusviis vastavalt saadud summale. Samuti sätestatakse, et kui erinevate summeerimismetoodikatega on võimalik saada erinev summeeritud summa, tuleb aluseks võtta metoodika, mis annab suurima võimaliku summa. Meie puhul Kontrolliv Asutus sätestab, et samaliigilised asjad ja teenused peavad olema summeeritud üle kogu Programmiperioodi, mis meie puhul tähendab 9 aastat. Ehk siis kahe seaduse koosmõjul ei kontrollita hankedokumente, sealhulgas seda, kas sa oled hindu võrrelnud, üksnes siis, kui üheksa aasta peale sa tellid samaliigilist teenust või toodet alla 5000 euro. Kui perioodi jooksul tuvastatakse Kontrolliva Asutuse poolt rikkumine, on võimalik määrata abikõlbmatus ka tagantjärgi juba aastaid tagasi ostetud asjade või tellitud teenuste eest.’

‘Et siis… kui ma olen tellinud näiteks trükiste kujundusteenust hea pakkuja käest aastal 2015 4000 euro eest ilma pakkumisi küsimata, ning tellin samuti kujundusteenust ilma pakkumisteta ka 2020 aastal näiteks 1500 euro eest, siis oleks mõlemad arved osaliselt abikõlbmatud, kuna kuigi eraldivõetuna on mõlemad nad alla 5000 euro, aga summerituna ületavad seda, mistõttu Kontrolliv Asutus on õigustatud neid kontrollima?’ pärib Noor Menetleja löödult.

‘Absoluutselt,’ noogutab Juhataja. ‘Ning kuna me inimlikult ei suuda ette ennustada, kui palju on meil vaja midagi osta või tellida üheksa aasta pärast, siis seetõttu võtamegi pakkumisi endiselt alates ühest sendist või riskeerime tulevikus saada kaksümmend viis protsenti abikõlbmatust jumal teab mis summade pealt või süsteemse vea, mille tagajärjel võime põhimõtteliselt selle poe siin lihtsalt kinni panna.’

‘Aga ma nagu häguselt mäletan, et kas siin polnud mingi säte, et asutused võivad alla riigihanke piirmäära kehtestada ise oma hankepiirid?’ tõmbab Noor Menetleja kulmu kortsu.

‘Muidugi on,’ noogutab Juhataja, ‘ma ükskord proovisin selle argumendiga vaielda Kontroliva Asutusega kui nad olid mulle järjekordse abikõlbmatuse määranud, et ma nagu tegin kõik nii nagu Asutuse hankekord sätestab, aga nad ütlesid, et nemad järgivad seadust mitte Asutuse hankekorda ja mina võiksin samamoodi teha kui soovin abikõlbmatust vältida.’

Jurist, kes on senini istunud vestlusesse sekkumata, avab silmad.

‘Kuule, sa ütlesid enne et hakatakse midagi lihtsustama, aga kas öeldi ka et mis seadust?’

‘Jah, riigihankeseadust,’ vastab Noor Menetleja..

‘Loomulikult,’ sosistab Jurist vaikse alistunud häälega ning sulgeb uuesti silmad.