“Ma ei saa aru, kuidas sina ometi ei rõõmusta,” imestab Noor Menetleja. Juhataja istub oma arvuti ees, käed kukla taga, sünge pilk kinnitatud lakke. “Et noh, nagu minister tuleb meil uus, eks,” arutleb Noor Menetleja, “ning kindlasti tuleb ta parem ja aktiivsem. Need jaburad memod, mis vahepeal tulid, saame kenasti vaiba alla lükatud. Uus minister on kindlasti avatud uutele mõtetele ja kes oleks paremad inimesed uute ideede väljakäimiseks kui meie, kes me igapäevaselt sihtgruppidega tööd teeme? Pühime mõnelt vanalt plaanilt tolmu ning esitame selle kui uus mõtte. Teeme näo, nagu viimast kahte aastat poleks olnud ning saame neid asju siin riigis taas hakata ellu viima.” Juhataja põrnitseb sõnagi lausumata endiselt lakke. Noor Menetleja vaikib lõpuks. “Okei, mis meil pekkis on siis?” küsib ta lõpuks ohates. Juhataja langetab pilgu. “Ma ei tea,” ütleb ta, tema pilk kulunud kontoris sihitult ekslemas. “Eee, et sa tahad öelda, et sa oled tusane seetõttu, et sa ei tea, mis pekkis on?” Juhat
Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe