Maailm kontoris

“Nii nad lasidki Ministeeriumi kantsleri lahti,” ütleb Noor Menetleja Juhataja tuppa astudes ja istub tugitooli, kus tavaliselt vedeleb morni näoga Jurist, kuid too on parajasti kusagile kadunud.
Juhataja, kes on viimased kümme minutit lakke põrnitsenud, rebib vaevaga oma pilgu eemale.
“Jep,” kinnitab ta. “Just tuli kõigile Asutustele ametlik teade, et selle asjaga on nüüd krõõska ja valitsus kinnitas kantsleri vallandamise.”
“Kõigi nende uute asjade valguses – mis sa arvad, mis meist saab?” küsib Noor Menetleja.
“Mida sa täpselt mõtled?” küsib Juhataja.
“Noh, nagu et ee… meil on nüüd kantsler, kes puhus vilet, ning peaminister isiklikult laskis ta lahti,” ütleb Noor Menetleja. “Et nagu… meie ministrid tahavad otse sekkuda Asutuste igapäevaellu, et hakata suunama tegevusi, mida me igapäevaselt teeme. Vaatan, kuidas üha enam poliitikud jauravad süvariigist ja muudest rumalustest. Ja mmm.. sinu raamat ka nüüd veel, et kui muidu te Juristiga stressate Steven Seagali patsiga poiste päras…

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.”
“Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat.
“On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?”
“Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.”
Jurist noogutab.
“Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjasin, et minu teada s…

Juhataja istub kontoris oma laua taga ja sõrmitseb mõtlikult värskelt trükist tulnud raamatut. See on kollane, nagu tema kontori sein. Seal on oranž tool, nagu ka temal on. Rohkelt pabereid, nagu, noh, tema ümber alati on.
’Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat’ on kirjutatud üle raamatu esikaane. Enam-vähem sama nimi, mis oranži-mustakirju blogil, mida ta kunagi ajaviiteks kirjutama oli hakanud ja mis oli sealt alates kuidagi arusaamatult oma elu elama hakanud.
Koridorist kostavad sammud ja sisse astub Jurist ja räntsatab tugitooli.
“Said oma taiese valmis jah?” küsib ta.
Juhataja noogutab.
Jurist ohkab.
“Nojah, eks ma siis valmistan ennast ette vältimatuteks riigikontrolli päringuteks, rahandusministeeriumi järelevalveks ning muude kompetentsete asutuste külaskäikudeks,” mühatab ta. “Mis sa minust sinna veel kirjutasid, lisaks sellele, mida sa juba nagunii minu kohta oma blogis kokku oled valetanud?”
Juhataja kehitab õlgu.
“Ainult tõtt,” ütleb ta.
“Sellest kirjutasid ikka…

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa.
“Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata.
Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata.
“Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks.
“Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja.
Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud.
“Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.”
“Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuele veebilehele materjale ja …

’Kurat, üldse ei saa enam oma toas tööd teha,’ uriseb Jurist, lamaskledes Juhataja toas diivanil. ’’Raisk, nagu läbisõiduhoov ja telefoni keskjaam, kõik kogu aeg tulevad ainult küsimusega, et ’kuule, kas sina tead, kui pikk on dokumentide võltsimise puhul kriminaalasja aegumistähtaeg?’ Muudkui aga vastan neile, et viis aastat, ja vaatan, kuidas nad aeglaselt valgeks lähevad. Kõik ju jukerdavad tööajatabelitega ja nüüd stressavad, et lähevad kinni. ’
Juhataja muigab ja avab suu, et vastata, kuid samal hetkel astub sisse Noor Menetleja.
’Olete näinud?’ küsib ta ja paneb lauale väljavõtte ajalehest, kus on kirjutatud, et Ülikoolis toimub ulatuslik tööajatabelite võltsimine.
Juhataja noogutab.
’Mis me nüüd teeme?’ küsib Noor Menetleja. ’Et noh, kas sellest võib tulla midagi, mis ka meid siin puudutab? Et kui mingi uurimine algab ja asi eskaleerub ja hakatakse meil ka siin kaevama?’
Juhataja kehitab õlgu.
’Eks me siis lähme vangi,’ ütleb ta flegmaatiliselt, ‘mul on juba asjad pakitud.’
No…

Juhataja istub ja vaatab oma ees olevat veebilehte. Oranži-mustakirju leht, kunagi üles seatud, et kirjutada sinna lugusid sellest, kuidas taltsutatakse surnud hobuseid ja kuidas kärbitakse heeringat. Lugusid riigireformidest ja strateegiate kirjutamisest, eetiliselt käitumisest ja uuringute tellimisest, statistika kogumisest ja töötajate motiveerimisest. Lugusid minevikust ja olevikust ning kindlasti mõned ka tulevikust, kuna kahtlemata kaabib mõni kunagi hoolega maha maetud surnud hobune juba oma kirstukaant, et mingi hetk ohtralt halba lõhna kaasa tuues välja ronida, nagu ammu maha kantud poliitik, kes pole erasektoris tööd leidnud.
Ning seejärel avab Juhataja oma arvutis teise faili. Seal on teised lood. Lood, mis on kohusetundlikult talletatud, kuid mitte veel avalikud. Lood, milles kirjeldatavad loovad reeglite tõlgendamised pole võib-olla veel Kontrolliva Asutuse jaoks päris aegunud. Lood, mis räägivad struktuurireformidest ja indikaatorite seadmisest, pakkumiste küsimisest ja…

Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti.
’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta.
Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb.
’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’
’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’
’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’
Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv.
’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite projektijuhiks,’ ta vaatab süüd…

Kellaosutid lähenevad viiele õhtul. Väljas on pime, üksnes mingi lörtsilaadne ollus pladistab vastu kontoriakent. Tavapäraselt kontoris valitsev kõnekõma ja telefonide helin on vaikinud. On viimane tööpäev enne jõulupühi.
Noor Menetleja suleb arvuti ning ringutab. Ta sorteerib viimased laual olevad dokumendid hoolikalt kahte kausta – üks, mis läheb säilitamiseks riiulites olevatesse kaustadesse ning teine, mis läheb otse paberihunti. Ta paneb hoolikalt ühele joonele pastakatopsi ja klammerdaja, ühendab dokist lahti sülearvuti ning pistab selle seljakotti juhuks, kui jõulude ajal peaks tekkima mõni kriis, mis vajab kohest reageerimist. Ta tõuseb, kustutab toas tule ning sammub läbi vaiksete koridoride ukse poole, pehme vaip summutamas tema sammude kaja.
Veel viimasel hetkel, käsi juba ukselingil, otsustab ta astuda veel Juhataja juurest läbi ning soovida häid pühi. Juhataja toa uks on suletud, kuid uksepragudest paistva valguse järgi otsustab Noor Menetleja, et Juhataja on veel kontor…