Maailm kontoris

Suur Ülemus kutsub Juhataja oma kabinetti. ’Meil on sulle ülesanne,’ alustab Suur Ülemus. ’USAs toimub nädala pärast üks üritus, kuhu meil on vaja, et keegi läheks Asutust esindama. Kuna mina viibin parajasti sel ajal lähetuses teises kohas ja vaatasin, et kalender sinul on vaba, siis mõtlesin, et sina äkki läheksid? Korraldajad soovisid ka ettekannet meie peamistest tegevustest ning ma arvan, et sa peaksid neile rääkima oma Programmist. Ma tean küll, et sinna on jube vähe aega ja lennupiletitega võib raskeks minna, aga äkki saad hakkama.’ Juhataja mõtleb natuke ja noogutab. ’Siin on aga ainult üks aga,’ tähendab Suur Ülemus. ’Nimelt on Kontrolliv Asutus võtnud kõik meie lähetustega seonduva kulu eritähelepanu alla. Ükskõik mis, aga sa pead vältima, et selle lähetusega seonduvate kulude pealt meile mingit abikõlbmatust ei määrataks, kuna see võib tähendada süsteemset viga ning sellise mahuga tagasinõuet, mida me ei suuda maksta.’ ’Arusaadav,’ noogutab Juhataja ja lahku

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti, kus parajasti istuvad Juhataja ja Jurist ja arutavad mingeid riigihankeküsimusi. ’Kas võib korra segada?’ küsib ta. ’Loomulikult,’ noogutab Juhataja. ’Mul on selline mure, et, noh, see avaliku teenistuse praktikapakkumiste projekt, eks. Mul on seal praegu selline kriis, et ma olen töögrupi kokku pannud, selline hea tubli töögrupp, eks, igasugused ministeeriumite asjapulgad. Ma mõtlesin, et kuna see puudutab peamiselt ministeeriume, siis ma esimeses ringis tööandjaid ja sihtasutusi ei kaasa, muidu lähevad koosolekud väga jauramiseks ära.  Tundus, et läheb juba päris hästi, aga nüüd üks ministeerium püüab sinna sisse surada mingit teemat seoses riigi ametkonna järelkasvuga, et portaalis oleks mingi seiresüsteem parimatele praktikantidele, võimalus neile hindeid anda ja ma ei tea mis veel mingit jama. Ma küll ütlesin, et see jääb meile antud ülesande skoobist välja, kuid nad ütlesid, et kui vaja, esitavad nad ministri allkirjaga põ

  Telefon heliseb. Juhataja ohkab ja tõstab toru. ’Tere, siin on Madis kaitsepolitseiametist,’ ütleb teiselt poolt tõsine mehehääl. Juhataja kangestub. Tema sõrmed pigistavad telefonitoru, nii et need lähevad valgeks. Ta teab, et see on lõpp. Siin lõpevad igasugused ümbernurgamängud. See on telefonikõne, mida kardab saada iga vähegi vastutusrikkamal kohal olev ametnik, kuna juriidilisest segapuntrast, mille moodustavad erinevad seadused, määrused, Riigikohtu lahendid ja muud olulised aktid, ei suuda ennast keegi läbi puurida ning riigis ei saaks mitte midagi tehtud kui iga akti piinlikult täpselt järgida. Kuna aga ametnikelt nõutakse eesmärkide saavutamist, samas kui regulatsioon on ehitatud eesmärkide saavutamise igakülgselgseks takistamiseks, on normaalne, et vastutusrikkamatel kohtadel olevad keskastme juhid  suhtuvad mõnikord asjadesse ja tegevustesse terake loovamalt kui tingimata võiks. Ikka juhtub mõnikord, et kinnitatakse näiteks mõni protokoll või allkirjastatakse

Riskide hindamise koosolek. Kogu osakonna töötajad üle Eesti paiknevates harukontoritest on kohale kutsutud Tartusse, et hinnata millised riskid võivad halvendada Programmi elluviimist ning tekitada probleeme tulevikus. Koosolek on kestnud juba kaks tundi ning kõigi kümne laua ümber istuva ametnike silmist paistab tülpimus. ’Niisiis, võtame kokku,’ ütleb Juhataja. ’Kõrge riskiastmega riskid on meil siis järgmised: tulekahi – suurima riskiastmega, kuna kui tulekahjus hävivad meil säilitamiskohustusega dokumendid, oleme me kõik omadega perses.’ ’Palun protokolli lisada, et mina olen eriarvamusel,’ ütleb Jurist. ’Dokumentide tulekahjus hävimine on tõenäoliselt ainuke asi, mis võib meid pikemas perspektiivis päästa võimalusest suletud ruumis riigi kulul pikemat puhkust veetmas, arvestades seadusandlikku segapundart, milles me igapäevaselt tegutseme.’ ’Eriarvamus arvesse võetud,’ ohkab Juhataja. Antud hetkel oleks pikem puhkus suletud ruumis eemal samamoodi tülpinud kolleegides

Hindamiskomisjoni liikmed istuvad ümber paberitega koormatud ümmarguse puitlaua. Toimub viimase Programmi viimase uuringutaotluste vooru taotlusdokumentide hindamine, vaja on hinnata kuusteist taotlust, aga eelarves raha on üksnes kuue taotluse toetamiseks. Ametnikud on veetnud viimased õhtud ja ööd, lugedes läbi massiivseid mitmekümnelehelisi taotlusi, tellinud eksperthinnanguid, järjestanud taotlusi vastavalt hinnangute järjekorrale ning arvutanud rahalisi võimalusi erinevate rahastamise stsenaariumite korral. Nad teavad, et riskid on suured, et keegi vaidlustab. Eriti suured on riskid täna seetõttu, et hindamiskomisjoni esimeheks on seekord ennast määranud Suur Ülemus isiklikult ja Juhataja on natuke mures, et mis sellest tuleb.  Tavapäraselt on hindamine hoolikalt planeeritud ja koreografeeritud üritus, kus üldjuhul on tulemus teada juba varem ning ideaalses maailmas ka protokoll ja otsus juba varem valmis kirjutatud, kuna nii ametnikud kui eksperdid on oma töö juba ära te

’Leian, et tõsiasi, et süüdistatav jättis Asutuse koostööpartneritele kingituseks helkurite tellimise puhul läbi viimata riigihanke läbi riigihangete registri, viidates sellele, et tegemist on väikesemahulise, st. 250-eurose ostuga, mida võib Asutuse hankekorra järgi tellida ilma pakkumisi võrdlemata või riigihanget läbi viimata, on vabandamatu ja andestamatu riigihanke seaduse paragrahv 3 rikkumine. Süüdistatav peaks teadma, et ta peab täitma seadust, mitte asutusesisest hankekorda, millel puudub juriidiline väärtus. Menetluse jooksul ei tuvastanud antud protsessis ka kergendavaid asjaolusid ning süüdistatava emotsionaalsed hüüatused kohtupingist nagu ’Mehed, kas te kurat teete nalja siin või?’ võetakse arvesse kui kohtu solvamine. Sellest  lähtuvalt on teid mõistetud süüdi Karistusseadustiku paragrahv 300 alusel ja teid karistatakse üheaastase vangistusega.’ Kohtuniku haamer kõmatab vastu lauda nagu issanda karistus. Juhataja võpatab ja ärkab. Ta ei saa aru kus ta on. Pea va

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Lauatelefon heliseb. Juhataja vaatab seda mõtlikult, kuid paistab, et see ei kavatsegi helisemist lõpetada. Lõpuks tõstab ta ohates toru, lootes, et äkki on seal mõni müügimees, kes tahab talle pastakaid või kingakreemi või kõhulahtistit müüa. Lootus osutub, nagu ikka, asjatuks. Teisel pool telefoni on Kontrolliva Asutuse koordinaator. ’Sinna läheb nüüd see tööpäev,’ mõtleb Juhataja. ’Kuule, tead, helistan seoses selle ürituse kuludokumentidega, noh, tead küll seda üritust mille te korraldasite suvel koostööpartneritele,’ ütleb koordinaator. ’Mhm,’ mühatab Juhataja. Ta teab seda üritust väga hästi. See oli üritus, kuhu tulid kokku koostööpartnerid ja sihtgrupi esindajad üle riigi ning ka rahvusvaheliselt, et sotsialiseeruda, leida kontakte, vahetada praktikaid ja juua mõned klaasid veini meeldivas Eesti suveöös. See oli üritus, mille kohta saadi osalejatelt ülivõrretes hinnanguid. Hommikuni istusid koostööpartnerid lõkke ümber Eesti tähistaeva all ning arutasid poliiti