Kuidas saabub kohtumõistmine

 Telefon heliseb. Juhataja ohkab ja tõstab toru.

’Tere, siin on Madis kaitsepolitseiametist,’ ütleb teiselt poolt tõsine mehehääl.

Juhataja kangestub. Tema sõrmed pigistavad telefonitoru, nii et need lähevad valgeks.

Ta teab, et see on lõpp. Siin lõpevad igasugused ümbernurgamängud. See on telefonikõne, mida kardab saada iga vähegi vastutusrikkamal kohal olev ametnik, kuna juriidilisest segapuntrast, mille moodustavad erinevad seadused, määrused, Riigikohtu lahendid ja muud olulised aktid, ei suuda ennast keegi läbi puurida ning riigis ei saaks mitte midagi tehtud kui iga akti piinlikult täpselt järgida. Kuna aga ametnikelt nõutakse eesmärkide saavutamist, samas kui regulatsioon on ehitatud eesmärkide saavutamise igakülgselgseks takistamiseks, on normaalne, et vastutusrikkamatel kohtadel olevad keskastme juhid  suhtuvad mõnikord asjadesse ja tegevustesse terake loovamalt kui tingimata võiks. Ikka juhtub mõnikord, et kinnitatakse näiteks mõni protokoll või allkirjastatakse leping tagantjärgi, või unustatakse ära mingi tilluke, aga oluline riigihankeseaduse detail või peidetakse kusagile arve peale ära alkohol või riputatakse endale külge partneritele meeneks mõeldud helkur.

Paistab, et kõikide nende asjade eest on nüüd tulemas kohtumõistmine  vääramatult ja hirmsalt nagu pohmell peale seitsmepäevast pummeldamist.

Niisiis klammerdub Juhataja telefonitoru külge ja mängib peas läbi erinevaid stsenaariumeid mida võiks öelda. Kõige õigem ilmselt öelda, et ta ei tea midagi ja ta pole üldse see inimene keda otsitakse.

’Halloo?’ küsib Madis KAPOst.

’Ja-jah, kuulen,’ ütleb Juhataja.

’Kas teie olete Juhataja?’ küsib Madis.

’Kurat,’ mõtleb Juhataja. ’Äkki on neil siin lutikas ja nad kuulavad pealt? Või veel hullem, kaamera? Ja kui mina nüüd ütleks, et ma pole mina, siis see oleks sama hästi kui ülestunnistus. Parem mitte riskida.’

’Jah, mina,’ vastab Juhataja.

’Väga tore. Kui võimalik, siis ma tahaks teiega lähiajal kohtuda,’ teatab Madis.

Juhataja mõtleb palavikulisel kiirusel. Somaaliast ilmselt oleks hea redutada. Või mõni küla Brasiilias, parajasti Amazonase kallastel, et saaks kärmelt džunglisse pageda, et kui KAPO ta sealt leiaks. Asjade kokkupanekuks läheks õhtu, noh, järgmise päeva õhtuks või hiljemalt ülejärgmisel päeval saaks ta põgeneda. Vaja ainult venitada.

’Jah, loomulikult,’ ütleb Juhataja. ’Kuidas sobiks näiteks ee.... kolme päeva pärast millalgi lõuna paiku?’

’Kahjuks see ei sobi kuidagi,’ vastab Madis KAPOSt. ’Kas homme hommikul kell kümme ei ole kuidagi võimalik?’

Juhataja teab, et see on kõigi lõppude lõpp. Enam pole pääsu. Ta ohkab resigneerunult ja aktsepteerib saatust.

 ’Kui vaja, siis ikka,’ ütleb ta. ’Kas tulen teie juurde?’

’Oh ei, pole vaja, saan ise teie juurde tulla,’ vastab Madis.

’Selge,’ ütleb Juhataja, mõeldes, mis asju tal on vaja kaasa pakkida pikaks riigi poolt finantseeritavaks puhkuseks. ’Kas võib ka küsida, et millega ma nüüd vah... eee... see tähendab et mis teemal me täpselt kohtume?’

’Jah, vat, sellega on nüüd nii,’ ütleb Madis. ’Asi on selles, et ma lõpuks nagu otsustasin oma magistritöö tõsiselt käsile võtta ja kuna ma kirjutan seda teemal ’Eurotoetused kui Eesti avaliku sektori mootor ja sellega kaasnevad riskid’, ning kui ma kaardistasin, et keda võiks selle teemaga seoses intervjueerida, siis öeldi mulle, ette olete selles valdkonnas töötanud juba aastaid ning te oleksite suurepäraseks intervjueeritavaks. Minu eriline huvi hetkel on uue toetusperioodi avanemine ning kuidas te näete, et uued riiklikult sätestatud prioriteetsed suunad pikas perspektiivis panustavad strateegiliste eesmärkide saavutamisele.’

’Ahsoo,’ ütleb Juhataja.

’Täpselt,’ ütleb Madis.

’No kohtume siis homme,’ ütleb Juhataja ja lõpetab kõne.

Kui Noor Menetleja mõne aja pärast Juhataja kabinetti astub, on Juhataja pilk suunatud kusagile kaugusesse ja tema näoilme alusel otsustades näeb ta ilmselt asju, mis pole mõeldud lihtsurelikele.