Hindamiskomisjoni
liikmed istuvad ümber paberitega koormatud ümmarguse puitlaua. Toimub viimase Programmi
viimase uuringutaotluste vooru taotlusdokumentide hindamine, vaja on hinnata
kuusteist taotlust, aga eelarves raha on üksnes kuue taotluse toetamiseks.
Ametnikud on
veetnud viimased õhtud ja ööd, lugedes läbi massiivseid mitmekümnelehelisi
taotlusi, tellinud eksperthinnanguid, järjestanud taotlusi vastavalt hinnangute
järjekorrale ning arvutanud rahalisi võimalusi erinevate rahastamise stsenaariumite
korral. Nad teavad, et riskid on suured, et keegi vaidlustab. Eriti suured on
riskid täna seetõttu, et hindamiskomisjoni esimeheks on seekord ennast määranud
Suur Ülemus isiklikult ja Juhataja on natuke mures, et mis sellest tuleb.
Tavapäraselt on hindamine hoolikalt planeeritud ja koreografeeritud üritus, kus
üldjuhul on tulemus teada juba varem ning ideaalses maailmas ka protokoll ja
otsus juba varem valmis kirjutatud, kuna nii ametnikud kui eksperdid on oma töö
juba ära teinud ning parimad taotlused välja valitud ning komisjoni ülesandeks
on enamasti vaid tulemused kinnitada.
Seekord aga Suur
Ülemus on nõudnud, et ta tahab ise komisjoni juhtuda, ning tavapärane korraldus
on aknast välja lennanud.
Juhataja avab
koosoleku, tutvustab taotlusvooru tulemusi, selgitab komisjoni ülesandeid ning
päevakava. Ta selgitab, et esitatud on kuusteist uuringutaotlust ning eelarve
piiratuse tingimustes on komisjonil vaja langetada otsuseid. Ta selgitab, et hindamisprotsessi
esimeses etapis on temale alluvad ametnikud lugenud läbi kõik taotlused
tehnilisest aspektist ja palunud puudulikke taotlusi parandada. Seejärel on iga
taotlust hinnanud eraldi kolm vastava valdkonna spetsialisti ning tulemuste
alusel on projektid järjestatud. Komisjoni ülesandeks on otsustada, kas
rahastada üksnes kuut projekti täielikult või rahastada neid osaliselt,
võimaldades ka nimekirja lõpupoole jäävatel projektidel saada osalist
rahastust.
Juhataja lõpetab
oma sõnavõtu, mida Noor Menetleja seina ääres istudes on hoolikalt
protokollinud ja annab sõna hindamiskomisjoni esimehele Suurele Ülemusele.
’Minu hinnangul
on kõik esitatud taotlused äärmiselt halvad ning me ei peaks toetama nendest
mitte ühtegi,’ ütleb Suur Ülemus.
Tuppa langeb
tinane vaikus. Ametnikud põrnitsevad jahmunult. Juhataja on sõnatu.
’Khm, jah,’ ütleb
ta lõpuks. ’Seda et... eksperdid on andnud oma hinnangu ning nende hinnangute alusel
oleks meil siiski mõistlik toetada projekte vastavalt eelarvele.’
’Ma ei nõustu
ekspertidega, ma olen ise lõpetanud sotsiaalteaduste õpingud, ma oskan
uuringutaotlusi lugeda küll – mitte ühelgi neist polnud metoodika arusaadav ja
empiirika – see oli täielik jama. Oleksid need olnud ülikoolis magistritöö
kavandid eelkaitsmisel, ma poleks neist ühtegi läbi lasknud! Minu arvates on
tegemist euroraha laristamisega, ühtegi nendest uuringutest pole tegelikult vaja
– kui palju tellitakse meil riigis uuringuid ja mida nendega tehakse, ah?’
’Me pole päris
selliseid analüüse teinud, see on teiste asutuste otsustada. Antud fond on meil
üks Programmi alategevusi, mis on kinnitatud ministri käskkirjaga, samuti on
eelarve kinnitatud käesoleva aasta alguses Programmi nõukoja poolt koos
hindamiskriteeriumitega,’ selgitab Juhataja raputatult.
’Näed, analüüse
pole teinud, aga muudkui raiskate,’ jaurab Suur Ülemus. ’Mina hindamiskomisjoni
esimehena ütlen, et me praegu peaksime vastu võtma otsuse, et me ei toeta
ühtegi taotlust.’
Juhataja vaatab
abiotsivalt ülejäänud kahe hindamiskomisjoni liikmele otsa. Mõlemad
hindamiskomisjoni liikmed alluvad vahetult Suurele Ülemusele ning nende
nägudest peegeldub võimatu dilemma – nõustu Suure Ülemusega ning komisjoni
liikmena oled vastutav võimalike vaidlustuste klattimise eest, või ei nõustu
ning vastutad Suure Ülemuse ees kohe nüüd ja praegu ning sealtpoolt tulevad
sanktsioonid võivad olla ettearvamatud.
Ükshaaval
langetavad komisjoni liikmed pea ning pomisevad oma nõusolekust.
’Töö kiire ja
korralik,’ on Suur Ülemus rõõmus, tõuseb ning tuiskab toast välja. Tema järel
tõusevad teised komisjoni liikmed ning lahkuvad samamoodi.
Juhataja ja Noor
Menetleja jäävad kahekesi ruumi. Noor Menetleja on näost valge.
’See on nüüd
täitsa perses,’ ütleb ta. ’Ma peaks nüüd kokku panema komisjoni otsuse, aga
mida ma sinna kirjutan, ah? Pean vastama taotlejatele et nad raha ei saa, aga
mida ma sinna kirjutan? Mingit argumentatsiooni, mitte midagi ju pole,
eksperdid on hinnanud, kõik on tehtud reeglite kohaselt...’
Juhataja on
vajunud sügavalt mõttesse.
’Kuule, aita
nüüd,’ ütleb Noor Menetleja meelt heites. ’ Ma ei saa ju kirjutada
taotlejatele, et te ei saa raha, kuna Suur Ülemus ütles ’ei’?’
Juhataja silmis
välgatab tuluke.
’Miks mitte?’
pomiseb ta.
Järgmisel päeval
maandub kõigi kuueteistkümne taotleja postkasti standardvormis kirjutatud kiri:
Aitäh et kandideerisite meie uuringute taotlusvoorus! Käesolevaga saadame taotlusvooruga
seotud täiendavaid andmeid.
Hindamiskomisjon
kogunes kogunes eile
ja komisjoni otsusega 1.1-44/789-3/997 kinnitati taotlusvooru tulemused.
Kokku esitati voorus 16 nõuetele
vastavat taotlust. Toetati taotlusi, mis hindamiskomisjoni ja ekspertide
hinnangul olid parimad, kui piisavalt häid taotlusi ei leidunud, jäeti toetus
välja jagamata. Otsustavaks hääleks toetuse jagamisel oli komisjoni esimehe
hääl. Kahjuks on meie toetuseks ette nähtud rahalised vahendid piiratud ja
seetõttu ei olnud võimalik toetada kõiki taotlusi ning vastavalt otsusele 1.1-44/789-3/997
käesolevas voorus teie taotlust ei
rahuldatud.
Kirjale on lisatud väljavõte eksperthinnangutest.
Kui keegi oleks kunagi avanud Asutuse
dokumendihaldussüsteemis dokumendi nimega 1.1-44/789-3/997, oleks avanenud tavaline wordi-fail, mis oleks pakkunud
pikka mõtlemisainet igale audiitorile.
Failis sisaldus täpselt üks lause.
See lause oli: ‘Suur Ülemus ütles ‘ei’’.
Kommentaarid
Postita kommentaar