’Leian, et
tõsiasi, et süüdistatav jättis Asutuse koostööpartneritele kingituseks helkurite
tellimise puhul läbi viimata riigihanke läbi riigihangete registri, viidates
sellele, et tegemist on väikesemahulise, st. 250-eurose ostuga, mida võib
Asutuse hankekorra järgi tellida ilma pakkumisi võrdlemata või riigihanget läbi
viimata, on vabandamatu ja andestamatu riigihanke seaduse paragrahv 3
rikkumine. Süüdistatav peaks teadma, et ta peab täitma seadust, mitte asutusesisest
hankekorda, millel puudub juriidiline väärtus. Menetluse jooksul ei tuvastanud antud
protsessis ka kergendavaid asjaolusid ning süüdistatava emotsionaalsed
hüüatused kohtupingist nagu ’Mehed, kas te kurat teete nalja siin või?’
võetakse arvesse kui kohtu solvamine. Sellest lähtuvalt on teid mõistetud süüdi
Karistusseadustiku paragrahv 300 alusel ja teid karistatakse üheaastase
vangistusega.’
Kohtuniku haamer
kõmatab vastu lauda nagu issanda karistus.
Juhataja võpatab
ja ärkab. Ta ei saa aru kus ta on. Pea valutab, ümberringi on mingi müra ja
lärm. Ta vaatab ringi.
Aa, buss. Õigus.
Ta oli koosolekul riigihangete seaduse rakendamise osas Tallinna kesklinnas ning
ta on teel Lasnamäele, et oma auto hooldusest ära tuua enne, kui esindus kinni
pannakse. Ilmselt pikad töötunnid lõpuks nõudsid oma osa ning ta oli bussis
magama jäänud.
Juhataja vaatab
kella. Vaevalt kümme minutit esinduse sulgemiseni. Kurat. Väljas on pime ja ta
ei tea kus ta on. Ilmselt on ta õigest peatusest juba mööda sõitnud.
Kui buss peatub,
hüppab Juhataja välja külma talveõhku. Buss suleb uksed ja sõidab minema.
Juhataja vaatab ringi, püüdes orienteeruda.
Aa. Peatus liiga
vara. Kuradi kurat. Peab kiiresti kõndima, esinduseni, kuhu ta hommikul oma
auto hooldusesse oli viinud, on veel kilomeeter.
Ja juhataja
hakkab pooljoostes kõndima mööda pimedaid Lasnamäe tänavaid esinduse poole. Pea
lõhub valutada, mingid jaburad seadusesätted käivad mõtetest läbi, külm tuul
puhub näkku. Punase tulega ületab ta autoteed ning lõikab kus vähegi võimalik.
Eemal juba paistavad esinduse tuled ja Juhataja rõõmustab, et äkki jõuabki täna
veel oma auto kätte saada ning ta saab sõita tagasi koju ning ei pea hakkama
öösel kusagil Tallinnas öömaja otsima.
Siis saab
kõnnitee ootamatult otsa. Edasi viib ainult tume jalgrada, kohati kaetud
pruunide murututtidega, samas kui kõnnitee jätkub sootuks teisel pool teed.
Peaks minema teisele poole kuid see viiks ta esindusest valele poole teed ning
esinduse eest tee ületamine on keeruline, kuna seal on foorisüsteem, mille on
välja mõelnud keegi, kelle eriliseks huviks on olnud jalakäijate elu põrguks
tegemine.
Niisiis otsustab
Juhataja jätkata mööda jalgrada. On küll ohtlik kõndida pimedas autotee kõrval
kulgevat jalgrada mööda, kuid risk on et kas ööbida öösel kodus oma voodis
või sõbra juures diivanil.
Mõnikümmend
meetrit hiljem lõpeb nii jalgrada kui tänavavalgustus. Juhataja otsustab siiski
minna teisele poole teed kuid parajasti läheneb selja tagant auto. Juhataja
otsustab auto mööda lasta ning astub sammu edasi teeperve suunas, et autole
rohkem ruumi teha.
Paraku teeperve
asemel on hiljutistest vihmadest püdedaks muutunud mudavool, mis imeb Juhataja
jala rahuloleva lurtsatusega sisse. Juhataja kaotab tasakaalu ning astub ka
teise jalaga muda sisse, kuhu ta jääb nüüd kinni nagu lind tõrvatud katusel.
Autotuled lähenevad. Juhataja tõmbab heroilise pingutusega ühe jala mudast
välja ja paigutab selle kohta, kus paistab maapind olevat veidike tahkem, kuid
seal on muda samasugune ning nii ta siis seisab seal, lootusetult, nähes
lähenevaid autotulesid mis paistavad võtvat suuna otse temale.
’See on siis
lõpp,’ mõtleb Juhataja. Kõik need aastad avalikus sektoris tööd tehtud ning
lõpp saabub, olles kusagil Lasnamäel mutta kinni jäänud nagu kärbes merevaigus.
No enam vist küll hullemaks minna ei saa.
Kui tuled on
päris lähedal, tõstab Juhataja pilgu taeva poole ja käed kõrgele, et viimase
hingetõmbega riigihankeseadust needa.
Lähenev auto
paneb sinised helkurid tööle ning peatub täpselt Juhataja kõrval. Politsei.
Kuradi kuradi kurat. Autos istuv politseinik kerib akna alla.
’Kõnnitee on
teisel pool,’ selgitab politseiohvitser. ’Seal on vähem muda ka.’
’Ma märkasin,’
pomiseb Juhataja. Külm muda voolab üle tema kingaserva sisse ebameeldivalt ja
kleepuvalt nagu eksnaise kallistus peale inetut lahutusprotsessi.
’Valgustamata
teepervel käimine autotee kõrval on keelatud, eriti kui teisel pool teed on
valgustatud kõnnitee. Te võiksite siin surma saada,’ manitseb politseinik.
’Nojah, vaat, mul
on vaja esindusse minna ja, noh, kogu see värk eskaleerus pisut,’ selgitab
Juhataja, püüdes tulutult jalgu mudast kätte saada.
’Helkurit teil ka
pole,’ märgib politseinik. ’Kas teeme trahvi ära?’
’Jah, vat sellega
on see lugu, et ma tegelikult tellisin helkureid töö juurde, aga Kontrolliv
Asutus just väänas mulle tagasimaksenõudega kuna ma ei kuulutanud välja
riigihanget, sest meie enda hankekorra järgi võisime teha ilma riigihanketa oste
väikesemahuliste asjade osas, aga Kontrolliv Asutus viitas riigihankeseaduse
paragrahv 20 lõige 6-le ja ütles, et sellised ostud summeeritakse kogu
Programmi perioodi peale, mis meie puhul on kokku üheksa aastat, hahaa, saate
aru – ma peaksin üheksa aastat ette nägema mida mul Programmi elluviimiseks vaja
on – ja kuna raamleping oli parajasti aegunud, siis oligi perses, kakskümmend
viis protsenti tagasimakset nagu naksti. Lisaks oli seal jama sellega, et kuna
kasutasime Euroopa Liidu raha, siis oleks pidanud seal olema logod ka, aga kuna
tahtsime selliseid erilisi käsitööhelkureid, siis logosid polnud kusagile panna
ja ma pidin lihtsalt kleepima sinna peale kleepsud mis kogu aeg ära tulid ja
jube jama oli nendega kogu aeg, kogu kontor oli neid äratulnud kleepse täis. Lõpuks
tegime lihtsalt pildi helkuritest ja logodest ja saatsime Kontrollivasse
Asutusse ja nad vähemalt selle eest ei nõudnud raha tagasi, nii et see vähemalt
oli hea. Et noh, tegelikult mul helkurid on olemas kontoris ja ma oleks võinud
sealt võtta, aga ma küsisin Juristi käest ja ta ütles, et see oleks vargus
tööandja tagant ja kuna Kontrolliv Asutus nõudis detailset jaotuskava kuhu ma
juba olin kirjutanud, et kõik helkurid lähevad jagamisele koostööpartneritele
ja mina ei ole koostööpartner – no saate ju isegi aru et ma ei saa olla
koostööpartner ja elluviija samal ajal, hahaa, kes seda enne kuulnud on – siis oleks
see ka valeandmete esitamine ja dokumentide võltsimine, mis oleks olnud mingi
teine paragrahv. Ma küsisin Juristi käest veel ka, et kas mu alluvad võiks
lihtsalt mulle anda mõne helkuri kui ma seda küsin ja ta ütles, et see on
kuritööle õhutamine ja ametiseisundi korruptiivne ärakasutamine, mis oleks
korruptsioonivastase seaduse raske rikkumine ja jällegi paragrahv või ka kuritegeliku grupi moodustamine, mis oleks veelgi hullem. Et ainuke
võimalus oleks see, kui ma leiaksin tänavalt mingi kuli, kellele kinkida helkur
ning kes annaks selle mulle jälle tagasi kuna tal pole seda vaja, ehk oleksin
pidanud leidma kellegi, kellel juba on helkur, aga mul lihtsalt polnud aega
tänavale mingit suvalist inimest otsima minna ja tundus, et kellelgi nagunii
helkurit pole ja koosolek oli algamas, nii et nii see asi siis jäi. Ja nüüd
teie tulete, ja saan sootuks teise paragrahvi, et ühesõnaga, ükskõik mis teed,
paragrahv tuleb ikka ja mul on tõtt-öelda üsna savi, või, arvestades, et ma seisan muda sees, üsna muda, hahahaa.’
Politseiohvitser
põrnitseb autost klaasistunud pilguga Juhatajat. Juhataja põrnitseb vastu.
’Ahah,’ ütleb
politseinik lõpuks. ’Et siis... palun leidke omale helkur kusagilt. Ja eee...
kõndige palun teisel pool teed tulevikus, eks?’
Ta kerib akna
üles ja sõidab minema. Trahvi ei tee.
Hirmsa
jõupingutusega rebib Juhataja jala mudast lahti ja saab auto esindusest napilt
enne sulgemist kätte, jättes mudased jalajäljed igale poole üle esinduse
klantsitud põranda. Ta sõidab autoga otse kontori ette, pargib ja läheb üles.
Tema toas on helkurid, korralikult pakendatud, iga pakendi peale püüdlikult
kleebitud Euroopa Sotsiaalfondi logo.
Juhata rebib ühe
helkuri pakendist ja kinnitab selle oma mudaste pükste külge.
Kommentaarid
Postita kommentaar