Kuidas toimivad avaliku halduse põhiprintsiibid

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti, kus parajasti istuvad Juhataja ja Jurist ja arutavad mingeid riigihankeküsimusi.

’Kas võib korra segada?’ küsib ta.

’Loomulikult,’ noogutab Juhataja.

’Mul on selline mure, et, noh, see avaliku teenistuse praktikapakkumiste projekt, eks. Mul on seal praegu selline kriis, et ma olen töögrupi kokku pannud, selline hea tubli töögrupp, eks, igasugused ministeeriumite asjapulgad. Ma mõtlesin, et kuna see puudutab peamiselt ministeeriume, siis ma esimeses ringis tööandjaid ja sihtasutusi ei kaasa, muidu lähevad koosolekud väga jauramiseks ära. 

Tundus, et läheb juba päris hästi, aga nüüd üks ministeerium püüab sinna sisse surada mingit teemat seoses riigi ametkonna järelkasvuga, et portaalis oleks mingi seiresüsteem parimatele praktikantidele, võimalus neile hindeid anda ja ma ei tea mis veel mingit jama. Ma küll ütlesin, et see jääb meile antud ülesande skoobist välja, kuid nad ütlesid, et kui vaja, esitavad nad ministri allkirjaga põhjendatud ettepanku, miks see peaks minu projektis olema.

Lisaks sain just kirja tööandjate esindusorganisatsioonidelt, kes hakkasid jaurama mingisugusel teemal, kuidas peaksime kaasama rohkem tööandjate kutseühendusi ning kuulama ka nende arvamust, kuid ma ei saa aru kuidas me seda peaksime tegema, kui meil juba ongi liiga palju arvamusi nii et arutelud kipuvad toppama jääma. Kuigi sa nimetasid seda projekti surnud hobuseks, usun ma siiski, et ma suudan selle ära vedada, kuid mul oleks natuke abi vaja.’

Juhataja ja Jurist vaatavad üksteisele pikalt otsa.

’Räägid sina või mina?’ küsib Jurist.

’Lase käia,’ noogutab Juhataja.

’Niisiis,’ alustab Jurist. ’Kuna sa oled töötanud juba mõnda aega avalikus sektoris, sa tead, et on teatud Tõed, mis siin valitsevad. Esimene nendest on Tõde Surnud Hobusest. Teine on Tõde Avaliku Halduse Põhiprintsiipidest. On veel ka Tõde Kommunikatsioonist ja veel muid Tõdesid, kuid nendest räägime tulevikus. Selleks, et sa saaksid aru, mis praegu toimub, peame sulle rääkima Tõe Avaliku Halduse Põhiprintsiipidest.

Ma olen kindel, et koolis on sulle õpetatud üht-teist, kuidas avalik haldus töötab. Paraku on see suures osas härjapask. Reegleid on vähem kui sulle õpetatud, kuid nad on seda olulisemad. Tegelikult on avalikus halduses põhiprintsiipe täpselt kolm, ülejäänud on laiendused, vabandused või terminoloogilised küsimused.

Esiteks: asjade kiiresti tegemine võtab väga kaua aega. Teiseks: asjade odavalt tegemine on väga kulukas. Kolmandaks ja viimaseks: kõige demokraatlikum on teha asju salaja.’

’Ma ei saa aru,’ ütleb Noor Menetleja.

’Väga lihtne,’ vastab Jurist. ’Toome näiteks sinu surnud hobuse, kes sinu arvates veel kenasti karjamaal kepsu lööb, kuid minu ja Juhataja nägemuses koriseb viimaseid hingetõmbeid teha. Sa tahtsid teha asja kiiresti ja efektiivselt ja panid töögruppi tublid inimesed. Seetõttu aga leidis keegi, et sellest projektist võib asja saada, ning otsustas sinu projektiga liita oma majas tiirleva surnud hobuse, et saaks selle oma laualt maha. Tagajärjeks on viivitused ja venitused, täiendavad kooskõlastamised, skoobi laiendamine, täiendavate inimeste töögruppi liitmine. On ainult aja küsimus, kui keegi sokutab artikli lehte ja toob su projekti välja kui avaliku sektori ebaefektiivsuse näite, keegi hakkab kusagil muretsema mainekahju pärast ning tõmbab projektile pidurit. Sellest printsiibist lähtuvalt on mõistlik kiirustamise ja efektiivsuse tagaajamise asemel  rahulikult venitada ja jaurata, korraldada koosolekuid ning asjaga mitte kiirustada, et kõik osapooled oleksid piisavalt kurnatud ning kõik näeksid, et selle surnud hobusega pole mõtet teist samasugust liita. Eesmärgiks on tappa osapoolte motivatsioon ja huvi asja vastu, kuni kõigil on juba pisiavalt siiber ning tahetakse lihtsalt see jama omal kaelast ära saada ning eelistatult võimalusel, et keegi tulevikus nende nime sellise perssekukkunud projektiga ei seostaks.

Teiseks – isegi kui sa saaksid töögrupi arutelud kiiresti tehtud, saaksid sa selle alusel tehtud otsuse ellu viidud kiiresti ainult siis, kui rikkuda seadust. Kui töögrupp on sulle tehnilise lahenduse lähteülesande välja töötanud – vabandust, kui sina oled töötanud välja tehnilise lahenduse lähteülesande ja töögrupp on seda kõigepealt ignoreerinud ja seejärel maha teinud – pead sa tegema riigihanke. Riigihankeseadusesse on viivitused ja venitused juba sisse kirjutatud ning lisaks on sinu lahendust rahastatud Euroopa tõukefondidest. Sa ilmselt tahad head ja odavat lahendust, mistõttu sa soovid välistada igasugused õnneotsijad ja ehku-peale-minevad vennad, kes esitavad alapakkumisi ning suured ettevõtted, kes täidavad kriteeriume, kuid kelle pakkumine on jaburalt kõrge ja kes esitavad pakkumisi lootes, et keegi teine ei kvalifitseeru. 

Paraku saad sa seda teha üksnes seades kriteeriume, mis Kontrolliva Asutuse hinnangul võivad olla ebamõistlikud ning oledki rikkunud seadust ja sulle virutatakse ühendmääruse  paragrahv 22-ga 25% abikõlbmatust. Abikõlbmatu kulu peame katma riigieelarvest, kuid meie Asutusele ei ole antud fonde selle jaoks, et katta meie töötajate ebakompetentsust, nii, nagu irooniliselt meil pole ka eelarvet selleks, et ebakompetentseid inimesi koolitada. Järelikult peab Juhataja hakkama susserdama ja tegevusi ristfinantseerima erinevatest kuluallikatest, mis on ebaseaduslik ja Juhataja riskib, et ühel päeval koputavad tema uksele kompetentsed organid. Niisiis võime lisada sellele printsiibile täienduse, et struktuurifondidest rahastatud projektide puhul on odavalt tegemine mitte ainult väga kallis, vaid ka abikõlbmatu ning Juhataja läheb varem või hiljem vangi.’

Juhataja noogutab ja tema näos ei liigu ükski lihas. Jurist jätkab:

’Mis puudutab demokraatiat, siis iseenesest on demokraatia rahva poolt ja rahva huvides valitsemine. Probleem aga on, et me töötame valdkonnas, mille vastu rahval puudub igasugune huvi, või nende huvid on huvigrupiti äärmiselt laia ulatusega. Näiteks rahvast jätab täiesti külmaks sinu praktikaportaal, nende pärast võiks selle raha eest hoopis tõsta pensione või vähendada makse või pakkuda küttepuid – isegi kui see tegelikult on eraldatud Programmi raames sihtotstarbeliselt. Nemad vaatavad, et sinu portaal toodab täiendavalt riigi kulul elavaid muiduleivasööjaid. Siit tuleneb, et see on piisavalt plahvatusohtlik teema, kuna kui Delfi selle oma esilehele paneb ilusate pealkirjadega, kasutades sõnu, nagu ’riigi raha raiskamine muiduleivasööjate järeltuleva põlve kasvatamiseks’, tooks see kõvasti klikke ning keegi kusagil hakkaks esitama lolle küsimusi. Järelikult peame hoidma selle salaja.

Täiendavalt me tahame hoida projekte salajas, kuna kui kõik oleks avalik, ei saaks me mitte midagi tehtud. Alati on kusagil huvigrupid, kes kõvasti karjuvad ja on ainult aja küsimus, kui poliitikud, otsides hääli, kusagilt sulle peale lendavad ning sa oled koos kogu kupatusega kusagil põrgulikus limbos, kus keegi kurat enam aru ei saa mida teha või kellele lahkumisavaldus esitada. Jäta meelde, et üks kõige lihtsamaid viise, kuidas poliitik võib saada hääli, on vaenates riigisektorit ja ametnikke.’

’Põhimõtteliselt tahate te mulle praegu öelda, et seda projekti ei saa kunagi tehtud?’ küsib Noor Menetleja.

Jurist kehitab õlgu.

’Ikka võib saada. Palju sõltub, kuidas me nüüd reageerime. Meil on hulga erinevaid lahendusi. Antud juhul on meil olukord, kus meil on juba surnud hobune millele püütakse külge rakendada teist surnud hobust. Siin rakenduvad avaliku sektori tegevusprintsiibid.

Kõige olulisem tegevusprintsiip sellisel juhul on kõigepealt mitte midagi teha – äkki probleem laheneb iseenesest. Äkki tekib valitsuskriis ja valitsus langeb ja määratakse uus minister, peale mida maetakse alati hulk surnud hobuseid massihauda. Või siis ametnik, kelle laual surnud hobune parajasti on, annab lahkumisavalduse ja läheb närvide rahustamiseks tööle rekkajuhiks või maastikukujundajaks. Kunagi ei tea.

Kui aga mitte midagi tegemine tulemust ei anna ning meie vastas olev asutus jätkab oma surnud hobuse meile sokutamist, siis rakendame laimamisprintsiipi, ehk me laimame algatuse maha. Selleks kasutame koosolekute kohvipause ja teisi informaalseid kanaleid, kus levitame infot, et nii lolli idee peale, nagu on nende kahe projekti ühildamine, ikka annab tulla. Me laimame nii projekti kui inimest kui asutust- et see, kes seda projekti veab, on totaalne värd, kelle ajumaht jääb alla sääse ajule ning kelle käitumismaneer on hullem kui purjus paavianil ning levitame kuulujutte, et asutus, kus ta töötab, pannakse riigireformi käigus kinni või viiakse Abja-Paluojale. 

Kui see ei tööta, esitame kirjaliku protesti või lekitame info mõnele ministrile koos negatiivse riskihinnanguga võimaliku meediakahju osas. Võime lõpetada ka koostöö ja suhtluse nimetatud asutusega või siis vaenata teda avalikult ajakirjanduses.

Kui asi läheb avalikuks vaenamiseks, on oluline kasutada õiget terminoloogiat. Oma lahenduse puhul kasutame sõnu nagu odav, kiire, lihtne, populaarne. Me väldime sõnu nagu kallis, aeganõudev, keeruline, vaieldav ja julge, või siis kasutame neid iseloomustamaks oma vastase projekti. Me toome välja põhjused, miks kahte projekti ühendada ei saa ja ütleme, et siin on tehnilised, poliitilised või juriidilised karid. Mis need täpselt on, ei tea keegi ja meie ka mitte. Kedagi ei huvita sisu, aga oluline on, et sisutut juttu ajades kasutaksime õigeid sõnu.’

Noor Menetleja ohkab sügavalt. Jurist jätkab.

’Ning siis, kui vaatamata kõikidele meie protestidele ja muudele katsetele siiski rakendatakse sinu surnud hobuse külge teise asutuse surnud hobune ning need mõlemad paarisrakendina eepiliselt läbi kukuvad ja info sellest lekib vääramatult ajakirjandusse, on aeg ennast välja vabandada. Ka selleks on olemas teatud põhiprintsiibid.

Esmalt me selgitame, et on olemas salajased põhjused, mida ei ole võimalik kommenteerida – võib viidata mingile ärisaladusele, sisemisele regulatsioonile või mida iganes.

Teiseks ütleme, et asi läks halvaks, kuna me ei saanud vajalikku abi ja vahendeid ja sokutame vastutuse selle eest näiteks rahandusministeeriumile, kes ei eraldanud Programmile piisavalt vahendeid või nõukogule, mis ei kinnitanud aastaeelarvet soovitud mahus, või Kontrollivale Asutusele, kes ei nõustanud meid piisavalt. Või siis ütleme, et see oli hea eksperiment, mis küll ei õnnestunud, aga andis juurde väga vajalikku infot ja muid õppetunde.

Kui nendest ei piisa, siis laseme käiku vabanduse, et asi toimus siis, kui mõned olulised asjaolud ei olnud teada – näiteks on muutunud mõni seadus, isegi kui sellel seadusel puudub igasugune seos sinu tegevusega, või Kontrolliv Asutus kehtestas uue regulatsiooni, mis kasvatas märgatavalt meie bürokraatiakoormust, mida me polnud tegevuskavasse planeerinud.

Äärmisel juhul võime öelda ka, et asja eest vastutab keegi teine nimetu, aga madala tasemega isik, kelle vastutus lahendatakse distsiplinaarmenetluses. Võime ka öelda, et vastutav ametnik riigireformi käigus on juba koondatud. Loomulikult ei rakenda me mingit distsiplinaarmenetlust ning ükski tervemõistuslik asutus ei koonda riigireformide käigus kedagi peale koristajate ja tühjade ametikohtade, vaid lükkame kogu kupatuse vaiba alla kuni pasatorm vaibub ning saame oma asjadega aeglaselt, kulukalt ning salaja edasi toimetada.’

Jurist lõpetab. Noor Menetleja vaatab abiotsivalt Juhataja poole, kuid too üksnes kehitab õlgu.

’Põhimõtteliselt olen ma Juristiga nõus,’ tähendab ta rahulikult.

Noor Menetleja tõuseb.

’Teie kaks võiksite teha koolituse teemal ’kuidas demotiveerida avaliku sektori asutuse töötajat,’ ning lahkub toast, lüües selja taga ukse demonstratiivselt kinni, nii et aknaklaasid värisevad.