Juhataja on juba pool tundi unistavalt aknast välja vaadanud, kui Noor Menetleja asub ette teatamata tema kabinetti sisse, istub toolile maha ja lükkab Juhataja poole paki pabereid.
‘Ma sain Kontrollivast Asutusest kätte meie uue töötute meetme andmekorjevormid,’ täheldab ta.
Juhataja ärkab oma transist, pöörab siis pilgu paberitele ja põrnitseb neid, nagu tegemist oleks millegagi, mis on juba mitu nädalat tagasi ära surnud ja nüüd lõpuks haisema läinud.
‘Jep,’ ütleb Noor Menetleja, ‘need vormid peame jagama igale meie üritusel osalejale ning nende põhjal koostatud koondit hakkame esitama Kontrollivale Asutusele iga läbi viidud ürituse kohta. Kõik kolmkümmend kuus lahtrit peavad olema täidetud. Ma printisin ühe hooga neid välja hulgim, et saaksime kohe oma üritustel jagada.’
Ja ta demonstreerib väljaprinditud hiiglaslikku ja värvikirevat rohkete lahtritega Exceli tabelit.
‘Nii, näed, siin on muidugi kontaktandmik, eks,’ selgitab ta. ‘Ja siia peab osaleja kirjutama, et mis haridus tal on, kui vana, kus ta elab, mida ta parajasti teeb, kas ta on töötu, kas ta elab koos mittetöötavate leibkonnaliikmetega, või elab ta koos mittetöötavate leibkonnaliikmete ja ülalpeetavate lastega, või on ta üksikvanem, või on tegemist rahvusvähemuse või pagulasega, kas ta otsib tööd või on juba heitunud või on talle äkki määratud puue. Ja siis loomulikult peame hoidma nendega kontakti, kaardistama, kas meie üritusel osalemine aitas neil nelja nädala jooksul saada tööle või mitte ja nii edasi veel kakskümmend andmelahtrit.’’
‘Ollallaaa,’ pomiseb Juhataja pabereid uurides.
‘Kas sa kujutad ette, millise näoga meid vaadatakse, kui me ürituse lõpus igaühele sellise asja nina ette surkame?’ küsib Noor Menetleja.
Juhataja kujutab seda suurepäraselt ette. Igasugused hirmuäratavad edasi- ja tagasisideküsimustikud, statistikaaruanded, andmekorjevormid ning muud sarnased kohustuslikud tabelid on struktuuritoetustest rahastatavate tegevuste vääramatu osa ning Juhataja on oma varasema karjääri jooksul pidanud oma korraldatud üritustel selliseid pabereid ohtralt jagama. Kõige selle alusel on tal välja kujunenud üsna kindel seisukoht sellesisuliste asjade osas.
‘Sellist jama me küll oma osalejatele ei hakka jagama,’ teatab ta lõpuks.
Noor Menetleja noogutab.
‘Kas sina oled aru saanud, miks me seda peame tegema?’ küsib ta.
Juhataja kehitab õlgu.
‘Kvaliteetne statistika on ülimalt vajalik komponent riigi ressursside planeerimisel. Kui meil poleks statistikat, siis mille alusel me oskaksime öelda, kas me teeme õiget asja? Hinnata, mis on meie tegevuste mõju? Kuidas saaksime me võrrelda ennast teistega? Kuidas muidu saame raporteerida riigi sees ning rahvusvaheliselt oma edulugudest?’ deklareerib ta.
Noor Menetleja vaatab Juhatajat pikalt, otsides deklaratsioonist peidetud tõetera.
‘Aaa, et aruandluseks?’ küsib ta lõpuks.
‘Mhm,’ noogutab Juhataja. ‘Reaalselt muidugi peale aruande esitamist see statistika ei koti enam kedagi. Muidugi kaevatakse numbrid taas üles, kui kusagil ministeeriumis või poliitilisel areenil on vaja mingit rumalat dogmaatilist seisukohta kaitsta. Statistika puhul on ikkagi tegemist asjaga, mida on võimalik väänata üht- ja teistpidi, numbreid masseerida, kontekstist välja rebida, vääralt tsiteerida ja erinevalt tõlgendada. Oma seisukohti mitte toetavat statistikat on võimalik hävitada väites, et see on kogutud küsitava metoodikaga või et valim ei olnud ei valiidne ega reliaabne.
Riigis kogutavat statistikat on nii palju, aga inimesi, kes suudavad ka tegelikult statistikat teaduslikult tõlgendada ja sellest aru saada, on äärmiselt vähe ning enamasti nad töötavad juba ammu erasektoris, kus andmeanalüütikutele makstakse neli korda enam kui riigisektoris. Õnneks aga seetõttu keegi ei suuda ega oska kontrollida ka meie poolt kogutava statistika kvaliteeti, mis omakorda tähendab, et andmete kogumisel on meil ruumi teatud… loominguliseks lähenemiseks, mida, ma arvan, kasutame ka antud juhul.’
‘Sa tahad öelda, et me valetame? Või et me hakkame ise täitma andmekorjelehti?’ küsib Noor Menetleja otsekoheselt.
‘Mitte päris,’ vastab Juhataja. ‘Valetamine ikkagi tähendab teatud tahtlikkust, et me teadlikult eksitame kedagi, omades samas ise mingit muud infot. Loomingulise lähenemise puhul see nii üks-üheselt mõistetav ei ole. Samuti kui me ise täidaks pabereid, siis see oleks dokumentide võltsimine ja paragrahv.’
‘Niisiis?’ küsib Noor Menetleja.
‘Niisiis, me ei lase osalejatel täita ühtegi andmekorjevormi. Kuna me aga peame nagunii koguma kokku registreerimisvormid, et raporteerida Kontrollivale Asutusele, kui palju inimesi meil üritustel osales, siis me liidame kõigi osalejate arvu lihtsalt kokku ja teeme mingi normaaljaotuse, ütleme, et kõikidest osalejatest näiteks neli protsenti on puudega, kaksteist protsenti on üksikvanemad, neli protsenti etnilised vähemused, kaks elavad koos hooldamist vajavate vanematega. See tähendab ühte lihtsat Exceli valemit, lööd sinna sisse osalejate numbri ja hopsti, ongi sul olemas, kui paljud üritusel osalejatest olid muus ebasoodsas olukorras. Ja selle koondi esitamegi Kontrollivale Asutusele ja kõigile teistele uudishimulikele.’
‘Vaadates seda nimekirja, siis ma isegi ei kujuta ette, mis need muud ebasoodsad asjad veel olla võivad,’ pomiseb Noor Menetleja.
Juhataja kehitab õlgu.
‘Eelmises struktuurivahendite perioodis oli meil midagi sarnast ja siis olid kategooriad veidi teistsugused, aga veel lollimad. Tegime tol ajal koolitusi ettevõtete juhtidele ning pidime tagasisidevormis küsima, et ega koolitusel osalenud ettevõtte juht pole juhtumisi endine prostituut. Mõtlesime tookord välja samamoodi normaaljaotuse ja raporteerisime, et kuus protsenti osalejatest olid endised prostituudid. Meetme lõpparuande esitamise ajal saime Ministeeriumilt kiita ebasoodsas olukorras olevate isikute eduka koolitamise eest, üheski teises meetmes polnud neid nii palju kui meil.’
Ja Juhataja irvitab sardooniliselt.
Noor Menetleja vaikib pikalt.
‘Kas sinul pole mõnikord tunnet, et igapäevaselt me siin tegeleme peamiselt erinevate petuskeemidega?’ küsib ta lõpuks.
Juhataja raputab pead.
‘Ära võta seda kui petmist,’ sõnab ta. ‘Võta seda kui mingis mõttes... korrigeerimist. Lõpptulemusena, kui sina ka oleksid endine prostituut, siis kas sina tunnistaksid seda ausalt koolituse tagasisidelehel, mida võib lugeda iga suvaline ametnik? Või kui sa ka ei oleks, aga sellist küsimust loeksid, irvitaksid ning paneksid sinna kasti linnukese ikkagi, lihtsalt et lollide ametnike üle naerda? Ehk siis me võime eeldada, et inimesed valetaksid meile andmekorjevormis nagunii. Ja kui me teame, et nad valetavad igal juhul, siis meiepoolne tegevus on lihtsalt… skaleerimine. Ja lõpptulemusena, mine tea, äkki läbi selle teeme mingis mõttes andmed reaalsusele vastavamaks ja, kuna keegi ei pea neid lehti täites ärrituma, siis ka maailma pisut paremaks.’
Noor Menetleja tõuseb püsti ja kogub tagasisidevormid kokku.
‘Mis ma nüüd nendega peale hakkan?’ küsib ta. ‘Printisin teisi välja terve pataka, aga nüüd nagu ei lähegi vaja. Prügikasti?’
‘Jumal hoidku, mitte mingil juhul,’ ütleb Juhataja, ‘keegi võib pärast neid näha.’
‘Paberihunti?’ küsib Noor Menetleja lahkudes, tema näol Juhatajale nii sarnane sardooniline irve.
‘Hunti,’ noogutab Juhataja ning suunab unistava pilgu taas aknast välja.
Kommentaarid
Postita kommentaar