Otse põhisisu juurde

Kuidas korraldatakse kommunikatsiooni


Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti ja sulgeb oma selja taga ukse. Tema silmad on punased ning temast õhkub kurnatust.

’Kõik on perses,’ konstateerib ta.

’Seda ma tean niigi, aga mis nüüd täpsemalt?’ küsib Juhataja, rebides pilgu oma exceli tabelitest lahti.

’Ühesõnaga,’ alustab Noor Menetleja. ’See minu surnud hobuse projekt, no tead küll, see avaliku teenistuse praktikapakkumiste portaal. Saime seal mõni aeg tagasi lähteülesande paika peale pikka jamamist, kuna mingi ministeerium üritas kõigepealt kogu projekti maha teha ja seejärel sinna kogu aeg sisse surada mingit teemat seoses riigi ametkonna järelkasvuga, ja veel mingit jama nagu sa tead, aga okei, saime selle klatitud. Nüüd saime ka hanke lähteülesande paika, konsulteerisime tuttavate it-poistega kas see meie hankeprojekt on tehtav, et me mingit totaalset joga riigihankeregistrisse üles ei paneks. Nüüd oli viimane koosolek ja ma mainisin seda ning nüüd sain just teate, et üks päevaleht on ette valmistamas artiklit, et kuidas me rikume seadust, et kuidas toimub kokkumäng IT-lahenduste hangetel, ning et neil on infot, et mina kavatsen kokku mängida tuttavate firmadega. Ma nagu üldse ei tahtnud seda, ma lihtsalt tahtsin, et registrisse saaks üles pandud mingi normaalne asi ja et asja saaks korralikult tehtud, aga keegi ilmselt on selle lekitanud kusagile ja ma ei saa aru, miks see üldse nii on või mis ma nüüd tegema pean! Kas ma nüüd lähen vangi?’

Noore Menetleja hääl murdub, tema silmades helgivad pisarad.

Juhataja vaatab Noort Menetlejat kaastundlikult.

’See, ma arvan, on kommunikatsiooniküsimus,’ ütleb ta lõpuks.

’Kuidas on see, et praegu kirjutatakse artiklit sellest, kuidas mina olen teinud kokkumängu riigihankel, kommunikatsiooniküsimus?’ ei saa Noor Menetleja aru.

Juhataja takseerib veel pikalt Noort menetlejat ja mõtleb. Noor Menetleja on hea inimene, ta tahab alati parimat. Ta on entusiastlik ning juba mõistab üht-teist avaliku sektori elust ja kuidas toimivad üldprintsiibid. Ta teab Tõde Surnud Hobustest ning on oma esimese surnud hobusega edukalt ratsutanud esimese kriisini.

Ja Juhataja otsustab, et on aeg järgmiseks Tõeks – Tõde Kommunikatsioonist.

’Niisiis,’ alustab Juhataja. ’Sõltumata sellest, mis on põhjuseks, aga kui keegi kusagil kirjutab artiklit, kus figureerib meie Asutuse nimi, on alati tegemist kommunikatsioonikriisiga. Sellistes kriisides valitsevad teatud reeglid, millest ma nüüd kohe sulle räägin. Kuid enne on meil vaja välispidist hinnangut sellele, et kui raske kriisiga tegemist on. Esimene samm selleks on informeerida meie Kriisijuhti.’

’Seda ma juba tegin eile õhtul, kohe kui teada sain – saatsin talle e-kirja,’ nuutsatab Noor Menetleja.

’Suurepärane, ütleb Juhataja. ’Ole palun hea, mine allkorrusele ja palu Kriisijuhil meiega liituda.’

Noor Menetleja lahkub ja naaseb mõne minuti pärast.

’Kommunikatsiooniosakond ütles, et Kriisijuht on haiguslehel,’ teatab ta.

’Mhm,’ noogutab Juhataja, ’ seda oligi arvata. Ta on tark inimene ning tal on vaja alibit, et kui sitt ventilaatorisse keerab, et tema pihta ei saaks. Kuna Kriisijuhil on ka märkimisväärne kontaktidevõrgustik ajakirjanduses võime ühtlasi olla kindlad, et artikkel on tõepoolest kirjutamisel, sest kui tegemist oleks lihtsalt tühja ähvardusega, oleks ta praegu meile juhiseid jagamas. Kuna teda aga pole, peame kriisi ise ära reguleerima.’

’Kas kommunikatsiooniosakonnast teised inimesed ei saaks meid aidata?’ küsib Noor Menetleja.

Juhataja raputab pead.

’Ma kardan, et siin on teatud valearusaam ja mitte ainult sinul. On põhjus, miks avaliku sektori asutustes on tööl kümneliikmelised kommunikatsiooniosakonnad.

Võime üldistades öelda, et avalikus sektoris kommunikatsiooni eesmärgiks üldjuhul on hea võimendamine ning halva summutamine. See on ideaal. Paraku ajakirjandust hea üldiselt ei huvita – see ei too klikke ning ka ühiskonda jätab see suhteliselt külmaks. Kui näiteks keegi riigiametnik saavutab milleski suurepärase tulemuse, siis tegemist on üksikjuhtumiga, kuna avalik sektor tervikuna on teatavasti ebakompetentne. Lisaks on hea tulemuse nimel ametnik tõenäoliselt rikkunud seadust - kuna antud seadusandlikus raamistikus lihtsalt pole võimalik eesmärke saavutada ilma, et sa mingit reeglit ei rikuks - ning teda tuleks seaduserikkumise eest karistada. Teisest küljest aga kui keegi on midagi pekki keeranud, siis tegemist on kinnitusega, et avalik sektor on ebakompetentne ning loomulikult vea teinud ametnikku tuleks karistada.

Seetõttu kõik kommunikatsiooniinimesed asutustes liiguvad vääramatult sinnapoole, et mitte võimendada head, kuna ei saa võimendada midagi, mida avalikkuse jaoks üldiselt ei ole, vaid summutada, et see pask, mis meil igapäevaselt siin keeb, ei plahvataks väljapoole ning juhul, kui plahvatab, oleks võimalik öelda, et tegemist on kommunikatsiooniprobleemiga ning oleks kiiresti võimalik leida patuoinas.

Üldistatult võime öelda, et avaliku sektori kommunikatsiooni ülesandeks on probleemide ähmastamine, otsuste venitamine, küsimuste vältimine, numbrite manipuleerimine, faktide väänamine ning vigade varjamine. Mida paremini sa neid oskusi valdad, seda kiiremini sa tõused kommunikatsiooniosakondade ametiredelil. Kui aga sitt on ventilaatoris, on kommunikatsiooninimeste pühaks kohuseks saada lahti lastud probleemi eest, mida nemad ei ole põhjustanud. Seetõttu pudenevadki nad laiali haiguslehtedele kohe, kui mingi jama on. Sa võid ette kujutada näiteks sõnnikut täis pooleldi lekkivat laeva tormisel merel, kus kommunikatsiooniinimesed meeleheitlikult püüavad leketele punne ette taguda, aga niipea, kui natuke vett trümmi satub ja sitt haisema läheb, visatakse punnitaguja üle parda haidele järamiseks.

Niisiis oleme me antud hetkel olukorras, kus meie Kriisijuht on alibiga väljas ja ma olen üsna kindel, et ka teised kommunikatsiooniosakonnas on hetkel arstide juures tõendeid välja nuiamas. Niisiis oleme me omapäi ning lahendame olukorra vastavalt oma paremale äranägemisele rakendades avaliku sektori toimimise ja kommunikatsiooni põhiprintsiipe.

Üks meie võimalik teguviis antud juhul võiks olla, et kui selline artikkel ilmub, siis me avaldame vastuartikli, kus ajame igasugust kägu, näiteks ütleme, et lähteülesanne polnud veel valmiski vaid tegemist on mustandiga, mida on tugevalt edasi arendatud ning seetõttu pole see üldse oluline, või et need sinu it-poisid polnud üldse it-poisid vaid koostööpartnerid, keda kaasasime nendepoolse sisendi saamiseks. Me väldime artiklis tõstatatud küsimusi, mis ilmselt on, et riigihanked on kallutatud, ja selle asemel kirjutame, kui palju me viime läbi hankeid ning kui väike on meie vaidlustuste protsent. Me jaurame kõvasti ja valjusti riiklikest eesmärkidest ja e-riigist ja ebaolulistest pisidetailidest ning uputame igasuguse diskussiooni loetamatusse sõnamulinasse, millest mitte keegi aru ei saa, ning seeläbi varjame enda tehtud vigu, kuna formaalselt oleme esitanud vastulause ning ükski ajakirjanik ei suuda meie loodud jamast ennast läbi närida nii, et tal juhe kokku ei jookseks. Eesmärk on mitte arendada diskussiooni vaid see tappa või summutada, kuni mõnel teisel asutusel läheb mingi asi ventilaatorisse ja tähelepanu läheb meilt ära.

See, kusjuures, on väga tõenäoline. Igal riigiasutusel on laua all ootel paras ports jamasid, mis tulevad välja varem või hiljem ning neid eelistatakse lekitada kontrollitult. Seetõttu võibki näha, et jamad lähevad ajakirjandusse kõik korraga, toimub nagu selline jamade avalikustamise laine. See on seetõttu, et kui kusagil on mingi asi juba ventikas, siis teised asutused kiirustavad ka oma jamade lekitamisega, lootes, et äkki parajasti käimasolev skandaal on piisav, et varjutada ka nende möödapanekud. Alati aga keegi teeb valearvestuse ja lekitab midagi liiga suurt, ning fookus pöördub hoopis nendele. Mõnikord juhtub see ka taotluslikult – näiteks on mõni asutus andnud välja kogemata hiiglasliku toetuse start-upile, mille omanikud on koos rahaga põrutanud Kariibidele ja nüüd tsillivad seal ja joovad kokteile ning keegi kurat enam ei saa neid sealt kätte, samas kui ametnikud püüavad välja mõelda, kuidas seda nüüd jokkida ja varjata. Selleks, et sellist asja maha matta, lekitatakse midagi keskpärast, aga puhutakse see võimalikult suureks ja selle varjus vaikselt ja tähelepandamatult aetakse tegelik ja tunduvalt suurem jama korda nii, et avalikkus seda isegi ei märka.

Seetõttu siis võime loota, et kui ka selline artikkel meist ilmub, siis keegi noor kommunikatsiooniinimene mõnes muus asutuses teeb vea ning lekitab midagi, mida ei peaks lekitama. Meie parim lahendus antud hetkel olekski oodata kuni artikkel ilmub ning siis oodata, kuni mõni teine asutus plärtsatab välja mingi totaalse jama, mis võtab igasuguse tähelepanu meilt ära.’

’Kas ma saan nüüd aru, et sinu lahendus oleks, et mitte midagi teha?’ pärib Noor Menetleja uskumatult.

’Peaaegu,’ vastab Juhataja. ’Et aga kindel olla, et asi laheneb, lekitaks ma praegu mõnele teisele asutusele, et meil on mingi totaalne sitt käimas, et asi on nii hull, et vist läheb vallandamisteks ja lasta teisel asutusel viga teha. Põhimõtteliselt kommunikatsioonikriisi lahendamine koosnebki kahest etapist: lekitamine ja ootamine.’

’See on mingi jama,’ ütleb Noor Menetleja.

’Nii need asjad toimivad,’ kehitab Juhataja õlgu.

Noor Menetleja tõuseb.

’Ma pean sinust väga lugu,’ ütleb ta, ’ kui see, mis sa praegu ütlesid, on absoluutne idiootsus.’

Ta keerab ümber ning läheb Juhataja kontorist välja.

Juhataja naeratab omaette, võtab telefoni ja teeb paar telefonikõnet.

Järgmisel päeval astub Noor Menetleja taas Juhataja kabinetti. On näha, et ta pole öö otsa maganud, tema silmad punetavad.

’Kas sa nägid juba?’ küsib ta. ’Ma sain hommikul sõnumi, et artikkel on ilmunud, aga ma pole veel seda lugenud.’

’Mhm,’ noogutab Juhataja.

’Kas sa lased mind nüüd lahti?’ küsib Noor Menetleja vaikselt.

Vastuse asemel lükkab Juhataja üle laua hommikuse päevalehe, üle mille esikaane ilutseb hiigeltähtedega kirjutatud pealkiri ’EAS loobub Toomas Hendrik Ilvesele antud toetuse tagasiküsimisest.’

Noor Menetleja sirvib lehe kaks korda läbi enne kui leiab pisikese nupukese seitsmenda lehekülje allnurgast kus on mainitud midagi seoses avaliku sektori praktikaportaaliga ja riigihangetega. Nupukese kohal ilutseb teine pisike nupuke, kus üks sihtasutus annab teada, et kannab lootusetuks välja antud toetusi mitme miljoni euro eest.

’Kust nüüd see välja tuli?’ imestab Noor Menetleja.

’Ju siis keegi kalkuleeris veits valesti,’ kehitab Juhataja õlgu.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima