Kuidas korraldatakse kommunikatsiooni

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti ja sulgeb oma selja taga ukse. Tema silmad on punased ning temast õhkub kurnatust.

’Kõik on perses,’ konstateerib ta.

’Seda ma tean niigi, aga mis nüüd täpsemalt?’ küsib Juhataja, rebides pilgu oma exceli tabelitest lahti.

’Ühesõnaga,’ alustab Noor Menetleja. ’See minu surnud hobuse projekt, no tead küll, see avaliku teenistuse praktikapakkumiste portaal. Saime seal mõni aeg tagasi lähteülesande paika peale pikka jamamist, kuna mingi ministeerium üritas kõigepealt kogu projekti maha teha ja seejärel sinna kogu aeg sisse surada mingit teemat seoses riigi ametkonna järelkasvuga, ja veel mingit jama nagu sa tead, aga okei, saime selle klatitud. Nüüd saime ka hanke lähteülesande paika, konsulteerisime tuttavate it-poistega kas see meie hankeprojekt on tehtav, et me mingit totaalset joga riigihankeregistrisse üles ei paneks. Nüüd oli viimane koosolek ja ma mainisin seda ning nüüd sain just teate, et üks päevaleht on ette valmistamas artiklit, et kuidas me rikume seadust, et kuidas toimub kokkumäng IT-lahenduste hangetel, ning et neil on infot, et mina kavatsen kokku mängida tuttavate firmadega. Ma nagu üldse ei tahtnud seda, ma lihtsalt tahtsin, et registrisse saaks üles pandud mingi normaalne asi ja et asja saaks korralikult tehtud, aga keegi ilmselt on selle lekitanud kusagile ja ma ei saa aru, miks see üldse nii on või mis ma nüüd tegema pean! Kas ma nüüd lähen vangi?’

Noore Menetleja hääl murdub, tema silmades helgivad pisarad.

Juhataja vaatab Noort Menetlejat kaastundlikult.

’See, ma arvan, on kommunikatsiooniküsimus,’ ütleb ta lõpuks.

’Kuidas on see, et praegu kirjutatakse artiklit sellest, kuidas mina olen teinud kokkumängu riigihankel, kommunikatsiooniküsimus?’ ei saa Noor Menetleja aru.

Juhataja takseerib veel pikalt Noort menetlejat ja mõtleb. Noor Menetleja on hea inimene, ta tahab alati parimat. Ta on entusiastlik ning juba mõistab üht-teist avaliku sektori elust ja kuidas toimivad üldprintsiibid. Ta teab Tõde Surnud Hobustest ning on oma esimese surnud hobusega edukalt ratsutanud esimese kriisini.

Ja Juhataja otsustab, et on aeg järgmiseks Tõeks – Tõde Kommunikatsioonist.

’Niisiis,’ alustab Juhataja. ’Sõltumata sellest, mis on põhjuseks, aga kui keegi kusagil kirjutab artiklit, kus figureerib meie Asutuse nimi, on alati tegemist kommunikatsioonikriisiga. Sellistes kriisides valitsevad teatud reeglid, millest ma nüüd kohe sulle räägin. Kuid enne on meil vaja välispidist hinnangut sellele, et kui raske kriisiga tegemist on. Esimene samm selleks on informeerida meie Kriisijuhti.’

’Seda ma juba tegin eile õhtul, kohe kui teada sain – saatsin talle e-kirja,’ nuutsatab Noor Menetleja.

’Suurepärane, ütleb Juhataja. ’Ole palun hea, mine allkorrusele ja palu Kriisijuhil meiega liituda.’

Noor Menetleja lahkub ja naaseb mõne minuti pärast.

’Kommunikatsiooniosakond ütles, et Kriisijuht on haiguslehel,’ teatab ta.

’Mhm,’ noogutab Juhataja, ’ seda oligi arvata. Ta on tark inimene ning tal on vaja alibit, et kui sitt ventilaatorisse keerab, et tema pihta ei saaks. Kuna Kriisijuhil on ka märkimisväärne kontaktidevõrgustik ajakirjanduses võime ühtlasi olla kindlad, et artikkel on tõepoolest kirjutamisel, sest kui tegemist oleks lihtsalt tühja ähvardusega, oleks ta praegu meile juhiseid jagamas. Kuna teda aga pole, peame kriisi ise ära reguleerima.’

’Kas kommunikatsiooniosakonnast teised inimesed ei saaks meid aidata?’ küsib Noor Menetleja.

Juhataja raputab pead.

’Ma kardan, et siin on teatud valearusaam ja mitte ainult sinul. On põhjus, miks avaliku sektori asutustes on tööl kümneliikmelised kommunikatsiooniosakonnad.

Võime üldistades öelda, et avalikus sektoris kommunikatsiooni eesmärgiks üldjuhul on hea võimendamine ning halva summutamine. See on ideaal. Paraku ajakirjandust hea üldiselt ei huvita – see ei too klikke ning ka ühiskonda jätab see suhteliselt külmaks. Kui näiteks keegi riigiametnik saavutab milleski suurepärase tulemuse, siis tegemist on üksikjuhtumiga, kuna avalik sektor tervikuna on teatavasti ebakompetentne. Lisaks on hea tulemuse nimel ametnik tõenäoliselt rikkunud seadust - kuna antud seadusandlikus raamistikus lihtsalt pole võimalik eesmärke saavutada ilma, et sa mingit reeglit ei rikuks - ning teda tuleks seaduserikkumise eest karistada. Teisest küljest aga kui keegi on midagi pekki keeranud, siis tegemist on kinnitusega, et avalik sektor on ebakompetentne ning loomulikult vea teinud ametnikku tuleks karistada.

Seetõttu kõik kommunikatsiooniinimesed asutustes liiguvad vääramatult sinnapoole, et mitte võimendada head, kuna ei saa võimendada midagi, mida avalikkuse jaoks üldiselt ei ole, vaid summutada, et see pask, mis meil igapäevaselt siin keeb, ei plahvataks väljapoole ning juhul, kui plahvatab, oleks võimalik öelda, et tegemist on kommunikatsiooniprobleemiga ning oleks kiiresti võimalik leida patuoinas.

Üldistatult võime öelda, et avaliku sektori kommunikatsiooni ülesandeks on probleemide ähmastamine, otsuste venitamine, küsimuste vältimine, numbrite manipuleerimine, faktide väänamine ning vigade varjamine. Mida paremini sa neid oskusi valdad, seda kiiremini sa tõused kommunikatsiooniosakondade ametiredelil. Kui aga sitt on ventilaatoris, on kommunikatsiooninimeste pühaks kohuseks saada lahti lastud probleemi eest, mida nemad ei ole põhjustanud. Seetõttu pudenevadki nad laiali haiguslehtedele kohe, kui mingi jama on. Sa võid ette kujutada näiteks sõnnikut täis pooleldi lekkivat laeva tormisel merel, kus kommunikatsiooniinimesed meeleheitlikult püüavad leketele punne ette taguda, aga niipea, kui natuke vett trümmi satub ja sitt haisema läheb, visatakse punnitaguja üle parda haidele järamiseks.

Niisiis oleme me antud hetkel olukorras, kus meie Kriisijuht on alibiga väljas ja ma olen üsna kindel, et ka teised kommunikatsiooniosakonnas on hetkel arstide juures tõendeid välja nuiamas. Niisiis oleme me omapäi ning lahendame olukorra vastavalt oma paremale äranägemisele rakendades avaliku sektori toimimise ja kommunikatsiooni põhiprintsiipe.

Üks meie võimalik teguviis antud juhul võiks olla, et kui selline artikkel ilmub, siis me avaldame vastuartikli, kus ajame igasugust kägu, näiteks ütleme, et lähteülesanne polnud veel valmiski vaid tegemist on mustandiga, mida on tugevalt edasi arendatud ning seetõttu pole see üldse oluline, või et need sinu it-poisid polnud üldse it-poisid vaid koostööpartnerid, keda kaasasime nendepoolse sisendi saamiseks. Me väldime artiklis tõstatatud küsimusi, mis ilmselt on, et riigihanked on kallutatud, ja selle asemel kirjutame, kui palju me viime läbi hankeid ning kui väike on meie vaidlustuste protsent. Me jaurame kõvasti ja valjusti riiklikest eesmärkidest ja e-riigist ja ebaolulistest pisidetailidest ning uputame igasuguse diskussiooni loetamatusse sõnamulinasse, millest mitte keegi aru ei saa, ning seeläbi varjame enda tehtud vigu, kuna formaalselt oleme esitanud vastulause ning ükski ajakirjanik ei suuda meie loodud jamast ennast läbi närida nii, et tal juhe kokku ei jookseks. Eesmärk on mitte arendada diskussiooni vaid see tappa või summutada, kuni mõnel teisel asutusel läheb mingi asi ventilaatorisse ja tähelepanu läheb meilt ära.

See, kusjuures, on väga tõenäoline. Igal riigiasutusel on laua all ootel paras ports jamasid, mis tulevad välja varem või hiljem ning neid eelistatakse lekitada kontrollitult. Seetõttu võibki näha, et jamad lähevad ajakirjandusse kõik korraga, toimub nagu selline jamade avalikustamise laine. See on seetõttu, et kui kusagil on mingi asi juba ventikas, siis teised asutused kiirustavad ka oma jamade lekitamisega, lootes, et äkki parajasti käimasolev skandaal on piisav, et varjutada ka nende möödapanekud. Alati aga keegi teeb valearvestuse ja lekitab midagi liiga suurt, ning fookus pöördub hoopis nendele. Mõnikord juhtub see ka taotluslikult – näiteks on mõni asutus andnud välja kogemata hiiglasliku toetuse start-upile, mille omanikud on koos rahaga põrutanud Kariibidele ja nüüd tsillivad seal ja joovad kokteile ning keegi kurat enam ei saa neid sealt kätte, samas kui ametnikud püüavad välja mõelda, kuidas seda nüüd jokkida ja varjata. Selleks, et sellist asja maha matta, lekitatakse midagi keskpärast, aga puhutakse see võimalikult suureks ja selle varjus vaikselt ja tähelepandamatult aetakse tegelik ja tunduvalt suurem jama korda nii, et avalikkus seda isegi ei märka.

Seetõttu siis võime loota, et kui ka selline artikkel meist ilmub, siis keegi noor kommunikatsiooniinimene mõnes muus asutuses teeb vea ning lekitab midagi, mida ei peaks lekitama. Meie parim lahendus antud hetkel olekski oodata kuni artikkel ilmub ning siis oodata, kuni mõni teine asutus plärtsatab välja mingi totaalse jama, mis võtab igasuguse tähelepanu meilt ära.’

’Kas ma saan nüüd aru, et sinu lahendus oleks, et mitte midagi teha?’ pärib Noor Menetleja uskumatult.

’Peaaegu,’ vastab Juhataja. ’Et aga kindel olla, et asi laheneb, lekitaks ma praegu mõnele teisele asutusele, et meil on mingi totaalne sitt käimas, et asi on nii hull, et vist läheb vallandamisteks ja lasta teisel asutusel viga teha. Põhimõtteliselt kommunikatsioonikriisi lahendamine koosnebki kahest etapist: lekitamine ja ootamine.’

’See on mingi jama,’ ütleb Noor Menetleja.

’Nii need asjad toimivad,’ kehitab Juhataja õlgu.

Noor Menetleja tõuseb.

’Ma pean sinust väga lugu,’ ütleb ta, ’ kui see, mis sa praegu ütlesid, on absoluutne idiootsus.’

Ta keerab ümber ning läheb Juhataja kontorist välja.

Juhataja naeratab omaette, võtab telefoni ja teeb paar telefonikõnet.

Järgmisel päeval astub Noor Menetleja taas Juhataja kabinetti. On näha, et ta pole öö otsa maganud, tema silmad punetavad.

’Kas sa nägid juba?’ küsib ta. ’Ma sain hommikul sõnumi, et artikkel on ilmunud, aga ma pole veel seda lugenud.’

’Mhm,’ noogutab Juhataja.

’Kas sa lased mind nüüd lahti?’ küsib Noor Menetleja vaikselt.

Vastuse asemel lükkab Juhataja üle laua hommikuse päevalehe, üle mille esikaane ilutseb hiigeltähtedega kirjutatud pealkiri ’EAS loobub Toomas Hendrik Ilvesele antud toetuse tagasiküsimisest.’

Noor Menetleja sirvib lehe kaks korda läbi enne kui leiab pisikese nupukese seitsmenda lehekülje allnurgast kus on mainitud midagi seoses avaliku sektori praktikaportaaliga ja riigihangetega. Nupukese kohal ilutseb teine pisike nupuke, kus üks sihtasutus annab teada, et kannab lootusetuks välja antud toetusi mitme miljoni euro eest.

’Kust nüüd see välja tuli?’ imestab Noor Menetleja.

’Ju siis keegi kalkuleeris veits valesti,’ kehitab Juhataja õlgu.