Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.”

“Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat.

“On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?”

“Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.”

Jurist noogutab.

“Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjasin, et minu teada selle kirjutas keegi Kunsti ja Kultuuri Ministeeriumist, nüüd kuulsin, et seal kantsler kutsub inimesi ükshaaval vestlusele,” ütleb ta. “Üks riigihankeregistri töötaja, keda ma aeg-ajalt oma hangetega seoses peedistan, küsis küll finantsi hankekoolitusel, kuhu ma dekoratiivselt aega surnuks lööma ja isiklikku arengut simuleerima läksin, et kas mina olen Jurist, aga ma küsisin vastu, et kas ta tõsiselt ka arvab, nagu oleks minus peidus hea inimene, ning selle peale ta vabandas kohmetult ja läks häbelikult ära.”

Juhataja irvitab.

“Kas sind on juba Suure Ülemuse juurde välja kutsutud?” küsib ta.

Jurist noogutab.

“Tulin just sealt, Suur Ülemus kutsus minu ja Kriisijuhi ning arutasime, et mida sinuga teha,” ütleb ta.

“Nii, ja saan kinga?” küsib Juhataja huvitatult.

“Looda sa,” vastab Jurist, “kuna see võiks potentsiaalselt Asutusele tuua ebamõistlikku tähelepanu, siis saalomonlikult otsustasime mitte midagi teha, ning sinu paskvilli rahumeeli ignoreerida. Las teised asutused peavad oma vilepuhujatele jahti, kindlasti nad leiavad kedagi.”

“Kriisijuht oli sellega nõus?” küsib Juhataja.

“Ta on haiguslehel,” kehitab Jurist õlgu.

Noor Menetleja astub sisse.

“Kuulge, täitsa pekkis, ma ei saa üldse enam tööd teha, kõik pärivad, et kas mina tean, kus need raamatus kirjutatud asjad juhtunud on,” ütleb ta. “Mida ma neile ütlen? Mõned küsijatest on head sõbrad, ei tahaks üldse valetada neile.”

Juhataja ja Jurist vaatavad üksteisele otsa.

“Aga ära valetagi,” soovitab Jurist. “Ütle neile ausalt, et sinu teada juhtusid need asjad Karjääriametis.”

“Ja kindlasti midagi ka Majandusarenguministeeriumis,” täiendab Juhataja.

“Haridusagentuuris oli ka, ma arvan,” pakub Jurist.

“Ning muidugi ei saa me unustada Infotehnoloogiaametit,” ütleb Juhataja. 

Noor Menetleja vaatab mõne hetke Juristile ja Juhatajale arusaamatult otsa.

“Aaaa,” ütleb ta lõpuks. “Et teie mõte on, et see, millest sa oma raamatus ja blogis kirjutasid, juhtub igal pool?”

“Loomulikult,” noogutab Juhataja. “Seetõttu käib praegu kõigis ministeeriumites, ametites, inspektsioonides ja muudes asutustes vaikne jaht lekitajale ja seetõttu on kogu trall, mis meie majas käib, täiesti ilmaasjata. Igas asutuses võiks kes iganes kirjutada samasuguse asja kokku ning ma olen üsna kindel, et ka erasektor ei tööta väga erinevalt.”

“Et siis ee…” ütleb Noor Menetleja, “et ma siis ütlen lihtsalt suvalisi asutusi ja vahet pole?”

“Põhimõtteliselt jah,” nõustub Juhataja. “Või siis, veelgi lihtsam, soovita neil lihtsalt raamatut lugeda ja mitte liigselt keskenduda mõttele, mis Asutus seal taga on, kuna lõpptulemusena on see täiesti kama kaks.”

Noor Menetleja noogutab ja lahkub, ka Jurist ajab ennast aegamisi püsti.

“Steven Seagali patsiga poisse see muidugi ei takista,” ütleb ta.

“Eks ma siis lähen kokkuleppemenetlusele,” noogutab Juhataja.

“Selleks on praegu juba hilja,” muigab Jurist. “Käesoleval hetkel oled sa tervet riiklikku finantsrepressiivaparaati avalikult torkinud, sind ei aitaks isegi see, kui su advokaat karjataks  Tatari tänaval viimases meeleheites “Oportuniteet!”, sest finantsi omadel on sinu hukkamiseks olemas avalik ja aegumatu huvi. Lisaks ei aitaks sind isegi viimasel hetkel kõrgete sidemetega erakondadesse astumine, sest kõiki nende erakondade pikima vihaga liikmeid suutsid sa isiklikult nimeliselt raamatu ilmumisel oma pressiteates riigis välja kujunenud bürokraatliku argipäeva eest tänada. Eeldatavalt otsivad usinad ametnikud juba praegu mööda andmebaase sind taga ja teevad seejärel vajaliku taustakontrolli. Nagu isegi mäletad, julgeoleku direktor ütles natuke aega tagasi, et aeg-ajalt tuleb keegi hoiatuseks vangi panna.”

Jurist lahkub ja Juhataja jääb üksi oma kollaste seintega tuppa. Tema raamat on laual ja ta vaatab seda mõtlikult ja teatud kõhklusega.

Kõik need Tõed ja juhtumised, nii palju naeru ja vahel ka pisaraid maetud paarisajasse lehekülge, mis on nüüd läinud üle Eesti laiali igasse raamatupoodi. Tema ja Noore Menetleja ja Juristi ja nii paljude teiste ametnike ja Asutuste igapäevaelu. Nii palju, mida sai kuude jooksul kirja pandud musta-oranžikirjusse blogisse ja nii palju, mis sai lisaks kirjutatud raamatusse ning mida blogis ei ole. Nii palju, mida veel oleks rääkida, kuid vähemalt üks osa lugudest on nüüd läbi.

Juhataja mõtleb natuke, tõuseb, paneb jope selga, libistab pastaka taskusse ja kustutab tule. Mõni minut hiljem astub ta hilissügisesse Tallinnasse ja sammub lähima raamatupoe poole. Kuigi mõned tema poolt allkirjastatud eksemplarid on müügil otse kirjastuses, siis Steven Seagali patsiga poisid vaevalt sinna lähevad.

Kui keegi hoolikalt tähele paneks, siis võiks mõni aeg hiljem heledalt valgustatud raamatupoes näha, kuidas märkamatu ametnik vaikselt ja salaja kollase kaanega raamatusse oma autogramme kirjutab.