Juhataja istub kontoris oma laua taga ja sõrmitseb mõtlikult värskelt trükist tulnud raamatut. See on kollane, nagu tema kontori sein. Seal on oranž tool, nagu ka temal on. Rohkelt pabereid, nagu, noh, tema ümber alati on.
’Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat’ on kirjutatud üle raamatu esikaane. Enam-vähem sama nimi, mis oranži-mustakirju blogil, mida ta kunagi ajaviiteks kirjutama oli hakanud ja mis oli sealt alates kuidagi arusaamatult oma elu elama hakanud.
Koridorist kostavad sammud ja sisse astub Jurist ja räntsatab tugitooli.
“Said oma taiese valmis jah?” küsib ta.
Juhataja noogutab.
Jurist ohkab.
“Nojah, eks ma siis valmistan ennast ette vältimatuteks riigikontrolli päringuteks, rahandusministeeriumi järelevalveks ning muude kompetentsete asutuste külaskäikudeks,” mühatab ta. “Mis sa minust sinna veel kirjutasid, lisaks sellele, mida sa juba nagunii minu kohta oma blogis kokku oled valetanud?”
Juhataja kehitab õlgu.
“Ainult tõtt,” ütleb ta.
“Sellest kirjutasid ikka, kuidas ma arutasin ametiautode hanke ostmise käigus hanke eelnõustajatega, kas me peaksime ostma autod osadena sisse ning need ise komplekteerima?” küsib Jurist.
“Kirjutasin,” vastab Juhataja.
“Sellest, kuidas ma meile esitatud vaide puhkuse ajal professionaalselt surmasin?” küsib Jurist.
Juhataja vaatab Juristile pika pilguga otsa.
“Kirjutasin,” ütleb ta.
“Sellest ka ikka, kuidas te eraettevõtjate raha pihta panite?”
"Kirjutasin," noogutab Juhataja.
“Hea siis, et ringkonnaprokuratuur on meile nii lähedal, saad jalgsi minna, hoiad taksoraha kokku,” ütleb Jurist. “Kas sul mingi eelarve on, et mingitele mõistlikele advokaatidele maksta, et saaksid normaalse kokkuleppemenetluse teha?”
“Nagu ei mõelnud selle peale,” raputab Juhataja pead.
“Mina sinu asemel oleksin mõelnud selle peale juba enne, kui oleks hakanud meie igapäevatööst rääkivat paskvilli kirjutama,” nendib Jurist ja kõnnib minema.
Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis peatselt kostavad koridorist sammud ja sisse astub Noor Menetleja, käes samasugune kollane raamat. Juhataja põrnitseb seda üllatunult.
“Soh, kust sa selle juba said, minu teada tuleb see alles alates novembri teisel nädalal müüki?” küsib Juhataja.
“Eh, mul töötab tuttav trükikojas, kuid…. Misasja, sa kirjutasid sellest ka, kuidas me peale Asutuse talvepäevi kodu otsisime?” küsib Noor Menetleja.
Juhataja vaimusilma ette kerkib mälestuspilt, kus nad Noore Menetlejaga läbi lumise Tallinna taksos sõitsid ning Noor Menetleja abikõlbmatusest üle linna jauras, kuni nad taksost välja visati.
“Kirjutasin,” ohkab ta.
“Nojah, vedas sul siis, et alkoholiaktsiisi langetati, sest ma garanteerin, et enam ma sulle Lätist rummi ei too,” ütleb Noor Menetleja ja lahkub samuti.
Juhataja jääb üksinda oma laua taha, seltsiks paberikuhjad, helendav ekraan ja kollane raamat, mida ta mõtlikult sõrmitseb.
Kui hilissügisene päike loojub ja tuppa langeb hämarus, istub ta ikka veel seal.
kas e-raamatut ka oodatakse?
VastaKustutaHetkel veel mitte, kuid tulevikus - mine tea.
KustutaPalun audioraamatut :)
VastaKustuta