“Ma ei saa aru, kuidas sina ometi ei rõõmusta,” imestab Noor Menetleja. Juhataja istub oma arvuti ees, käed kukla taga, sünge pilk kinnitatud lakke. “Et noh, nagu minister tuleb meil uus, eks,” arutleb Noor Menetleja, “ning kindlasti tuleb ta parem ja aktiivsem. Need jaburad memod, mis vahepeal tulid, saame kenasti vaiba alla lükatud. Uus minister on kindlasti avatud uutele mõtetele ja kes oleks paremad inimesed uute ideede väljakäimiseks kui meie, kes me igapäevaselt sihtgruppidega tööd teeme? Pühime mõnelt vanalt plaanilt tolmu ning esitame selle kui uus mõtte. Teeme näo, nagu viimast kahte aastat poleks olnud ning saame neid asju siin riigis taas hakata ellu viima.” Juhataja põrnitseb sõnagi lausumata endiselt lakke. Noor Menetleja vaikib lõpuks. “Okei, mis meil pekkis on siis?” küsib ta lõpuks ohates. Juhataja langetab pilgu. “Ma ei tea,” ütleb ta, tema pilk kulunud kontoris sihitult ekslemas. “Eee, et sa tahad öelda, et sa oled tusane seetõttu, et sa ei tea, mis pekkis on?” Juhat