Otse põhisisu juurde

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.”

“Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat.

“On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?”

“Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.”

Jurist noogutab.

“Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjasin, et minu teada selle kirjutas keegi Kunsti ja Kultuuri Ministeeriumist, nüüd kuulsin, et seal kantsler kutsub inimesi ükshaaval vestlusele,” ütleb ta. “Üks riigihankeregistri töötaja, keda ma aeg-ajalt oma hangetega seoses peedistan, küsis küll finantsi hankekoolitusel, kuhu ma dekoratiivselt aega surnuks lööma ja isiklikku arengut simuleerima läksin, et kas mina olen Jurist, aga ma küsisin vastu, et kas ta tõsiselt ka arvab, nagu oleks minus peidus hea inimene, ning selle peale ta vabandas kohmetult ja läks häbelikult ära.”

Juhataja irvitab.

“Kas sind on juba Suure Ülemuse juurde välja kutsutud?” küsib ta.

Jurist noogutab.

“Tulin just sealt, Suur Ülemus kutsus minu ja Kriisijuhi ning arutasime, et mida sinuga teha,” ütleb ta.

“Nii, ja saan kinga?” küsib Juhataja huvitatult.

“Looda sa,” vastab Jurist, “kuna see võiks potentsiaalselt Asutusele tuua ebamõistlikku tähelepanu, siis saalomonlikult otsustasime mitte midagi teha, ning sinu paskvilli rahumeeli ignoreerida. Las teised asutused peavad oma vilepuhujatele jahti, kindlasti nad leiavad kedagi.”

“Kriisijuht oli sellega nõus?” küsib Juhataja.

“Ta on haiguslehel,” kehitab Jurist õlgu.

Noor Menetleja astub sisse.

“Kuulge, täitsa pekkis, ma ei saa üldse enam tööd teha, kõik pärivad, et kas mina tean, kus need raamatus kirjutatud asjad juhtunud on,” ütleb ta. “Mida ma neile ütlen? Mõned küsijatest on head sõbrad, ei tahaks üldse valetada neile.”

Juhataja ja Jurist vaatavad üksteisele otsa.

“Aga ära valetagi,” soovitab Jurist. “Ütle neile ausalt, et sinu teada juhtusid need asjad Karjääriametis.”

“Ja kindlasti midagi ka Majandusarenguministeeriumis,” täiendab Juhataja.

“Haridusagentuuris oli ka, ma arvan,” pakub Jurist.

“Ning muidugi ei saa me unustada Infotehnoloogiaametit,” ütleb Juhataja. 

Noor Menetleja vaatab mõne hetke Juristile ja Juhatajale arusaamatult otsa.

“Aaaa,” ütleb ta lõpuks. “Et teie mõte on, et see, millest sa oma raamatus ja blogis kirjutasid, juhtub igal pool?”

“Loomulikult,” noogutab Juhataja. “Seetõttu käib praegu kõigis ministeeriumites, ametites, inspektsioonides ja muudes asutustes vaikne jaht lekitajale ja seetõttu on kogu trall, mis meie majas käib, täiesti ilmaasjata. Igas asutuses võiks kes iganes kirjutada samasuguse asja kokku ning ma olen üsna kindel, et ka erasektor ei tööta väga erinevalt.”

“Et siis ee…” ütleb Noor Menetleja, “et ma siis ütlen lihtsalt suvalisi asutusi ja vahet pole?”

“Põhimõtteliselt jah,” nõustub Juhataja. “Või siis, veelgi lihtsam, soovita neil lihtsalt raamatut lugeda ja mitte liigselt keskenduda mõttele, mis Asutus seal taga on, kuna lõpptulemusena on see täiesti kama kaks.”

Noor Menetleja noogutab ja lahkub, ka Jurist ajab ennast aegamisi püsti.

“Steven Seagali patsiga poisse see muidugi ei takista,” ütleb ta.

“Eks ma siis lähen kokkuleppemenetlusele,” noogutab Juhataja.

“Selleks on praegu juba hilja,” muigab Jurist. “Käesoleval hetkel oled sa tervet riiklikku finantsrepressiivaparaati avalikult torkinud, sind ei aitaks isegi see, kui su advokaat karjataks  Tatari tänaval viimases meeleheites “Oportuniteet!”, sest finantsi omadel on sinu hukkamiseks olemas avalik ja aegumatu huvi. Lisaks ei aitaks sind isegi viimasel hetkel kõrgete sidemetega erakondadesse astumine, sest kõiki nende erakondade pikima vihaga liikmeid suutsid sa isiklikult nimeliselt raamatu ilmumisel oma pressiteates riigis välja kujunenud bürokraatliku argipäeva eest tänada. Eeldatavalt otsivad usinad ametnikud juba praegu mööda andmebaase sind taga ja teevad seejärel vajaliku taustakontrolli. Nagu isegi mäletad, julgeoleku direktor ütles natuke aega tagasi, et aeg-ajalt tuleb keegi hoiatuseks vangi panna.”

Jurist lahkub ja Juhataja jääb üksi oma kollaste seintega tuppa. Tema raamat on laual ja ta vaatab seda mõtlikult ja teatud kõhklusega.

Kõik need Tõed ja juhtumised, nii palju naeru ja vahel ka pisaraid maetud paarisajasse lehekülge, mis on nüüd läinud üle Eesti laiali igasse raamatupoodi. Tema ja Noore Menetleja ja Juristi ja nii paljude teiste ametnike ja Asutuste igapäevaelu. Nii palju, mida sai kuude jooksul kirja pandud musta-oranžikirjusse blogisse ja nii palju, mis sai lisaks kirjutatud raamatusse ning mida blogis ei ole. Nii palju, mida veel oleks rääkida, kuid vähemalt üks osa lugudest on nüüd läbi.

Juhataja mõtleb natuke, tõuseb, paneb jope selga, libistab pastaka taskusse ja kustutab tule. Mõni minut hiljem astub ta hilissügisesse Tallinnasse ja sammub lähima raamatupoe poole. Kuigi mõned tema poolt allkirjastatud eksemplarid on müügil otse kirjastuses, siis Steven Seagali patsiga poisid vaevalt sinna lähevad.

Kui keegi hoolikalt tähele paneks, siis võiks mõni aeg hiljem heledalt valgustatud raamatupoes näha, kuidas märkamatu ametnik vaikselt ja salaja kollase kaanega raamatusse oma autogramme kirjutab.



Kommentaarid

  1. Palun autogrammiga eksemplari. Ühelt riigitöötajalt teisele. Kuidas saaks üleandmise kokku leppida?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui ma ei eksi, siis Argo kirjastuse kontoris peaks olema mõned autogrammiga eksemplarid veel - myyk@argokirjastus.ee. Võib sealt ka lihtsalt suvalisel hetkel läbi astuda: http://argokirjastus.ee/kontakt.

      Kustuta
    2. Autogrammeeritud eksemplarid olemas, ärksamates ringkondades kohustuslik jõulukomplekti osa :D Aitäh kirjutamast. Tõsiselt. See, kui paljud on blogile kaasa elanud (ja täpsemana mõõdetavan, paljud siis raamatu ostavad) näitab, et mõnikord on ka Naaberasutuses täitsa normaalseid inimesi.

      Kustuta
  2. Kuratlikult head postitused... Tuleb raamatupoodi minna..

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse.
Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib.
„Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja.
Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks.
Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ülespoole.
Juhata…

Kuidas vallandatakse kantslerit

“Nii nad lasidki Ministeeriumi kantsleri lahti,” ütleb Noor Menetleja Juhataja tuppa astudes ja istub tugitooli, kus tavaliselt vedeleb morni näoga Jurist, kuid too on parajasti kusagile kadunud.
Juhataja, kes on viimased kümme minutit lakke põrnitsenud, rebib vaevaga oma pilgu eemale.
“Jep,” kinnitab ta. “Just tuli kõigile Asutustele ametlik teade, et selle asjaga on nüüd krõõska ja valitsus kinnitas kantsleri vallandamise.”
“Kõigi nende uute asjade valguses – mis sa arvad, mis meist saab?” küsib Noor Menetleja.
“Mida sa täpselt mõtled?” küsib Juhataja.
“Noh, nagu et ee… meil on nüüd kantsler, kes puhus vilet, ning peaminister isiklikult laskis ta lahti,” ütleb Noor Menetleja. “Et nagu… meie ministrid tahavad otse sekkuda Asutuste igapäevaellu, et hakata suunama tegevusi, mida me igapäevaselt teeme. Vaatan, kuidas üha enam poliitikud jauravad süvariigist ja muudest rumalustest. Ja mmm.. sinu raamat ka nüüd veel, et kui muidu te Juristiga stressate Steven Seagali patsiga poiste päras…

Kuidas täidetakse tööajatabeleid

’Kurat, üldse ei saa enam oma toas tööd teha,’ uriseb Jurist, lamaskledes Juhataja toas diivanil. ’’Raisk, nagu läbisõiduhoov ja telefoni keskjaam, kõik kogu aeg tulevad ainult küsimusega, et ’kuule, kas sina tead, kui pikk on dokumentide võltsimise puhul kriminaalasja aegumistähtaeg?’ Muudkui aga vastan neile, et viis aastat, ja vaatan, kuidas nad aeglaselt valgeks lähevad. Kõik ju jukerdavad tööajatabelitega ja nüüd stressavad, et lähevad kinni. ’
Juhataja muigab ja avab suu, et vastata, kuid samal hetkel astub sisse Noor Menetleja.
’Olete näinud?’ küsib ta ja paneb lauale väljavõtte ajalehest, kus on kirjutatud, et Ülikoolis toimub ulatuslik tööajatabelite võltsimine.
Juhataja noogutab.
’Mis me nüüd teeme?’ küsib Noor Menetleja. ’Et noh, kas sellest võib tulla midagi, mis ka meid siin puudutab? Et kui mingi uurimine algab ja asi eskaleerub ja hakatakse meil ka siin kaevama?’
Juhataja kehitab õlgu.
’Eks me siis lähme vangi,’ ütleb ta flegmaatiliselt, ‘mul on juba asjad pakitud.’
No…

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa.
“Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata.
Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata.
“Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks.
“Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja.
Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud.
“Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.”
“Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuele veebilehele materjale ja …

Kuidas oodatakse raamatut

Juhataja istub kontoris oma laua taga ja sõrmitseb mõtlikult värskelt trükist tulnud raamatut. See on kollane, nagu tema kontori sein. Seal on oranž tool, nagu ka temal on. Rohkelt pabereid, nagu, noh, tema ümber alati on.
’Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat’ on kirjutatud üle raamatu esikaane. Enam-vähem sama nimi, mis oranži-mustakirju blogil, mida ta kunagi ajaviiteks kirjutama oli hakanud ja mis oli sealt alates kuidagi arusaamatult oma elu elama hakanud.
Koridorist kostavad sammud ja sisse astub Jurist ja räntsatab tugitooli.
“Said oma taiese valmis jah?” küsib ta.
Juhataja noogutab.
Jurist ohkab.
“Nojah, eks ma siis valmistan ennast ette vältimatuteks riigikontrolli päringuteks, rahandusministeeriumi järelevalveks ning muude kompetentsete asutuste külaskäikudeks,” mühatab ta. “Mis sa minust sinna veel kirjutasid, lisaks sellele, mida sa juba nagunii minu kohta oma blogis kokku oled valetanud?”
Juhataja kehitab õlgu.
“Ainult tõtt,” ütleb ta.
“Sellest kirjutasid ikka…

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele. 
‘Jah, tere?’ küsib Juhataja.
Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’
Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele.
‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korraks.  Leppisime…

Kuidas kasutatakse riigi krediitkaarti

Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti.
’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta.
Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb.
’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’
’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’
’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’
Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv.
’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite projektijuhiks,’ ta vaatab süüd…

Kuidas tähistatakse jõule

Kellaosutid lähenevad viiele õhtul. Väljas on pime, üksnes mingi lörtsilaadne ollus pladistab vastu kontoriakent. Tavapäraselt kontoris valitsev kõnekõma ja telefonide helin on vaikinud. On viimane tööpäev enne jõulupühi.
Noor Menetleja suleb arvuti ning ringutab. Ta sorteerib viimased laual olevad dokumendid hoolikalt kahte kausta – üks, mis läheb säilitamiseks riiulites olevatesse kaustadesse ning teine, mis läheb otse paberihunti. Ta paneb hoolikalt ühele joonele pastakatopsi ja klammerdaja, ühendab dokist lahti sülearvuti ning pistab selle seljakotti juhuks, kui jõulude ajal peaks tekkima mõni kriis, mis vajab kohest reageerimist. Ta tõuseb, kustutab toas tule ning sammub läbi vaiksete koridoride ukse poole, pehme vaip summutamas tema sammude kaja.
Veel viimasel hetkel, käsi juba ukselingil, otsustab ta astuda veel Juhataja juurest läbi ning soovida häid pühi. Juhataja toa uks on suletud, kuid uksepragudest paistva valguse järgi otsustab Noor Menetleja, et Juhataja on veel kontor…

Kuidas kirjutatakse raamatut

Juhataja istub ja vaatab oma ees olevat veebilehte. Oranži-mustakirju leht, kunagi üles seatud, et kirjutada sinna lugusid sellest, kuidas taltsutatakse surnud hobuseid ja kuidas kärbitakse heeringat. Lugusid riigireformidest ja strateegiate kirjutamisest, eetiliselt käitumisest ja uuringute tellimisest, statistika kogumisest ja töötajate motiveerimisest. Lugusid minevikust ja olevikust ning kindlasti mõned ka tulevikust, kuna kahtlemata kaabib mõni kunagi hoolega maha maetud surnud hobune juba oma kirstukaant, et mingi hetk ohtralt halba lõhna kaasa tuues välja ronida, nagu ammu maha kantud poliitik, kes pole erasektoris tööd leidnud.
Ning seejärel avab Juhataja oma arvutis teise faili. Seal on teised lood. Lood, mis on kohusetundlikult talletatud, kuid mitte veel avalikud. Lood, milles kirjeldatavad loovad reeglite tõlgendamised pole võib-olla veel Kontrolliva Asutuse jaoks päris aegunud. Lood, mis räägivad struktuurireformidest ja indikaatorite seadmisest, pakkumiste küsimisest ja…