Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele. 

‘Jah, tere?’ küsib Juhataja.

Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’

Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele.

‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korraks.  Leppisime siis kokku, et ta tuleb kuuks ajaks meile praktikale aga eee… ma unustasin selle ära ja mmmm… ma tegelikult olen alates tänasest kuu aega puhkusel. Et ee… saad äkki tegeleda temaga ah? Pane ta kohvi keetma või mingeid üritusi korraldama või mingeid kommunikatsiooniartikleid kirjutama või midagi, ma ei tea. Näita talle kuidas avalik sektor toimib ühesõnaga, õpeta teda välja, äkki saame ta kunagi endale tööle meelitada kui ta nii hea on nagu ülikool räägib?’

‘Selge,’ noogutab Juhataja ja läheb praktikandi juurde tagasi. Ta leiab kusagilt kapist praktikandile töövahendiks  iidse maha kantud sülearvuti, mis vahepeal ajab suitsu välja ning vahepeal krigiseb koleda häälega nagu rikkis elektrisaag. Istekoht praktikandile leitakse kontori nurgas logu laua taga, mida hellitavalt nimetatakse ‘kaugtöö-inimeste-lauaks’ ning kuhu üldiselt kuhjatakse dokumente, mis on liiga olulised et neid ära visata aga liiga väheolulised et nendega tegeleda.

‘Niisiis,’ alustab Juhataja, kuna meil on tulemas üritus koostööpartneritele, siis mul kulub siin natuke abi ära. Üritusele on tulemas meil kusagil viiskümmend inimest ja meil oleks vaja broneerida ruum ja toitlustus. Koostööpartnerid on meil üle maailma, igasugused juhid, nõukogude liikmed ja muud, et ruum peab olema hea ja toit hea ja kuna me rahastame seda üritust struktuurifondidest, siis kõik peab olema tehtud ettenähtud reeglite kohaselt.’

‘Oi, suurepärane,’ rõõmustab Särasilmne Praktikant, ‘ma selliseid asju olen korraldanud küll, ma tean Tallinnas isegi suurepärast kohta, seal on jube äge, selline mõnus klaasseintega ruum, ühelt poolt on vaade merele, teiselt poolt vanalinnale. Toitlustus on seal ka fantastiline, neil on üks Eesti parimatest kokkadest seal palgal ja ma arvan et seal saaks tehtud jube hea ürituse.’

‘Just,’ noogutab Juhataja, ‘ aga meil on kahjuks sõlmitud selliste ruumide jaoks raamhange, nii et me saame valida ainult hankepartnerite seast, mitte kohti, mida me vahest tahaksime.’

‘Ahsoo,’ ütleb Särasilmne Praktikant, ‘nojah. Et siis valime välja raamhanke partnerite seast koha, kus me tahame üritust teha, ja siis küsime neilt pakkumise?’

‘Näkää,’ raputab Juhataja pead. ‘Me küsime kõigilt partneritelt, et nad esitaks meile pakkumise ja siis me valime sealt odavaima.’

‘Ahsoo,’ ütleb Särasilmne Praktikant, ’ja palju meil neid raamhanke partnereid on?’

‘Kakskümmend kolm,’ ütleb Juhataja.

‘Mida perset?’ purtsatab Särasilmne Praktikant. ‘Ma pean küsima kakskümmend kolm pakkumist?’

‘Jah, absoluutselt,’ noogutab Juhataja. ‘Küsi kakskümmend kolm pakkumist ruumi ja toitlustuse pakkumiseks. Arvesta, et kõiki pakkumisi sa ei saa, kuna osadel pakkujatel on meist nii siiber, et nad ei vasta meile üldse või vastavad viisakate repliikidega, mille taga on aimata roppuseid. Kõik pakkumised salvesta ja laadi üles meie dokumendihaldussüsteemi. Siis pane pakkumiste info kokku hinnavõrdlustabelisse, too välja, kas pakkumine vastab esitatud tingimustele ja mida pakutakse kohvipausideks ja mida lõunaks. Oluline on, et toodaks pakutavad toidud välja grammi täpsusega - ükskord kui tegime samalaadset üritust, siis gestaapo… eee, vabandust, Kontrolliv Asutus - nemad on need, kes kontrollivad iga meie kuludokumenti - võttis meid vahele sellega, et kõik muu oli võrdne, aga üks teine pakkuja pakkus sama raha eest kolm grammi suuremaid küpsiseid. Kontrolliv Asutus siis ütles, et me pole valinud parimat pakkumist ja saime kakskümmend viis protsenti abikõlbmatust sisse nii mis vuhises. Ehk siis kui sa oled pakkumised saanud, siis ma paluks lüüa sul need numbrid excelisse, et mitu grammi puuvilja, mitu grammi küpsiseid, kui palju liha ja kui palju kohvi pakkumises sisaldub inimese kohta. Sealt siis arvuta välja parim pakkumine ja suuna meie dokumendihaldussüsteemis endale kinnitamiseks, Noorele Menetlejale kooskõlastamiseks, minule kinnitamiseks ja Suurele Ülemusele… ah, raisk, ta ju puhkab, eee, no vahet pole, lihtsalt mulle kinnitamiseks. Ja ole palun hästi hoolikas, avalikus sektoris peab olema täpne, peab tegema täpselt nii, nagu on reeglites sätestatud ja ülemuste poolt kinnitatud.’

‘Ja me peame valima odavaima pakkumise? Kuidas see läheb kokku sellega, et sa tahad ühtlasi parimat kohta ürituseks?’ küsib Särasilmne Praktikant.

‘Riigi loogika on, et kõige odavam pakkumine ühtlasi ongi parim koht ürituse korraldamiseks,’ tähendab Juhataja.

Särasilmne Praktikant ohkab ja asub tööle ning Juhataja teeb edasi oma asju.

Paar päeva hiljem tuleb Särasilmne Praktikant, kelle sära on natuke tuhmunud, Juhataja juurde ja paneb gigantse tabeli tema ette lauale.

‘Niisiis,’ ütleb ta, ’küsisin kõik pakkumised ära nagu nõutud ja panin siia tabelisse. See tabel sai õudne pudru ja kapsad - kuigi ükski pakkuja tegelikult ei paku ei putru ega kapsaid, haha - ühesõnaga, ma tean seda kohta mis tegi odavaima pakkumise, osalesin seal kunagi üritusel - see koosolekuruum oli külm nagu hundilaut kuna konditsioneer oli tuksis ja pakutud toit natuke hallitas. Ehk siis kui võimalik, siis ma võtaks natuke kallima koha.’

Juhataja põrnitseb pikalt tabelit, mis on tihedalt täis kirjutatud hindu ja toidukoguseid.

‘No põhimõtteliselt siin odavuselt teises pakkumises on sees eelroog, kaksümmend kaks grammi heeringat koos saja grammi kartuli ning kolmekümne grammi koorekastmega, samas kui odavaimal pakkumisel eelrooga pole. Kui see ära kärpida, siis põhimõtteliselt oleks võimalik nemad võitjaks kuulutada,’ ütleb ta lõpuks.

‘Mhm,’ nõustub Mitte-Enam-Nii-Särasilmne Praktikant, ‘et siis kärbime midagi?’

‘Jah,’ noogutab Juhataja, ‘kärbime heeringa ära.’

‘Okei, ‘ ütleb Mitte-Enam-Nii-Särasilmne Praktikant, ‘kirjutan neile.’

Mõni päev hiljem astub Jurist Juhataja tuppa sisse.

‘Kuulsin et sul on siin üks uus praktikant kellele sa näitad, kuidas avalik sektor toimib?’ küsib ta.

‘Enam mitte,’ kehitab Juhataja õlgu.

‘Soh, mis juhtus?’

‘Noh, panin ta oma koostööpartneritega üritust tegema, võttis siin pakkumisi meil paar päeva ja pani neid hinnavõrdlustabelisse. Meil oli vaja natuke pakkumisi muuta, et paremuselt teine pakkumine võidaks, seal oli mingi heeringaga eelroas asi. Ma ütlesin et kärbitagu heeringas ära, et nagu eelrooga me ei võta. Praktikant siis kirjutaski korraldajatele et kärbime heeringa ära, korraldajad vastasid et okei. Läksime siis kenasti üritusele kohale ja halleluuja, lõunapausil kanti eelroaks lauale taldrik kartuli ja koorekastmega. Välismaised koostööpartnerid närisid kartulit ja mõtlesid, et mis kurat see veel on. Eestlastest koostööpartnerid küsisid et tavaliselt sellises toidus on heeringas ka, et mis kurat see veel on. Mina mõtlesin et eelrooga ei pidanud ju olema ja küsisin praktikandi käest et mis kurat see on. Praktikant läks küsis korraldajate käest et mis kurat see on, heeringat ju ei pidanud olema. Korraldajad ütlesid, et just nii, heeringat me ei pannudki, ise ju nii tahtsite. Praktikant küsis minult et kas sellest tuleb jama. Ma ütlesin et ilmselt jah, kuna Kontrolliv Asutus nüüd arvutab toidugrammid kokku ning koos koorekastme ja kartulitega pole enam tegemist parima pakkumisega, mis tähendab meile hankereeglite rikkumist ja kakskümmend viis protsenti abikõlbmatust. Praktikant siis hakkas nutma ja ütles, et mina ja Kontrolliv Asutus ja kogu avalik sektor võiksime sügavale perse minna ning et tema läheb IT-d õppima. Siis ta jooksis välja ja rohkem ma pole teda näinud.’

Tuppa langeb sügav vaikus.

‘Kuule, aga ta ju tahtiski ju teada, mida me siin avalikus sektoris teeme?’ küsib Jurist viimaks.

Juhataja noogutab.

‘Noh, mulle tundub, et see eesmärk sai tal kuhjaga täidetud,’ kehitab Jurist emotsioonitult õlgu.