Otse põhisisu juurde

Kuidas vallandatakse kantslerit

“Nii nad lasidki Ministeeriumi kantsleri lahti,” ütleb Noor Menetleja Juhataja tuppa astudes ja istub tugitooli, kus tavaliselt vedeleb morni näoga Jurist, kuid too on parajasti kusagile kadunud.

Juhataja, kes on viimased kümme minutit lakke põrnitsenud, rebib vaevaga oma pilgu eemale.

“Jep,” kinnitab ta. “Just tuli kõigile Asutustele ametlik teade, et selle asjaga on nüüd krõõska ja valitsus kinnitas kantsleri vallandamise.”

“Kõigi nende uute asjade valguses – mis sa arvad, mis meist saab?” küsib Noor Menetleja.

“Mida sa täpselt mõtled?” küsib Juhataja.

“Noh, nagu et ee… meil on nüüd kantsler, kes puhus vilet, ning peaminister isiklikult laskis ta lahti,” ütleb Noor Menetleja. “Et nagu… meie ministrid tahavad otse sekkuda Asutuste igapäevaellu, et hakata suunama tegevusi, mida me igapäevaselt teeme. Vaatan, kuidas üha enam poliitikud jauravad süvariigist ja muudest rumalustest. Ja mmm.. sinu raamat ka nüüd veel, et kui muidu te Juristiga stressate Steven Seagali patsiga poiste pärast, aga nüüd äkki maandub meile siia minister otse ja hakkab päid veeretama, ning ei päästa meid peaministergi.”

Juhataja ohkab.

“Eks ta natuke nadi värk ole jah,” konstateerib ta, “ja üsna jabur ka. Mul on tunne, et Ministeeriumis läks kõik segamini ja keegi enam ei saanud aru, et mis toimub, kõik normaalsed reeglid aeti lootusetult sassi. Minister kangutas kantslerit ja sama hooga alustas struktuurireformi asekantsleri kangutamiseks, kantsler raporteeris Steven Seagali patsiga poistele ja ajakirjandusele, Steven Seagali patsiga poisid uurisid ministrit ja tema nõunikku, ministri nõunik ajas üldse mingeid omi asju. Kuskil selle keskel inimesed koolesid listeeria kätte ka, aga kellelgi polnud aega ega tähelepanu sellega tegeleda. Tundus, nagu oleks kogu ministeerium mu raamatut lugenud ja otsustanud sealt kohe erinevaid asju praktikas proovida, aga lootusetult selle asja ära vussinud. Jurist enne käis siit läbi ja ütles, et tema kontakt Ministeeriumis oli öelnud, et asi polnud isegi siis nii hull, kui eelmine minister terve õigusosakonna AK kaamerate ees läbi sõimas. Keegi ei saanud enam aru, kes keda parajasti kangutas ja rappis, aga paha lõhna oli kõik kohad täis ja korruptsiooni tajumise indeks riigis tõusis kõvasti.”

“Oi jah,” ütleb Noor Menetleja. “Ma vaatasin ka seda tantsu ja tralli ja mõtlesin, et kes sellest kõigest küll ometi võidab? Et noh, lõpptulemusena läks minister, poliitikute reitingud kukuvad, et eee… kelle huvides see siis lõpuks oli?”

“Üldiselt meie huvides loomulikult,” täheldab Juhataja.

Noor Menetleja vaatab juhatajale arusaamatult otsa.

“Ee, mida?” küsib ta lõpuks.

“Muidugi on see meie huvides,” kordab Juhataja. “Sa kindlasti ei pannud tähele, et sel ajal, kui aktiivselt Ministri ja kantsleri ümber sõjakirvestega vehiti, käisid läbi mitmed märkimisväärsed teemad veel, aga keegi ei pööranud nendele tähelepanu. See oli sellise kaaluga teema, et kõik Asutused lükkasid oma lauad puhtaks ja klattisid ära skandaalid, mis nende riiulitel juba kuid tolmu olid kogunud. Vaikselt saadeti välja pressiteated, kuidas mingitel suurtel jamadel on mõistlik menetlusaeg möödunud, või kirjutati korstnasse mingid toetused ja nii edasi. Kommunikatsiooniinimesed üle kogu avaliku sektori särasid rõõmust nagu oleks jõulud kuu aega varem saabunud. 

Meil endal oli ka üks pikemat aega seisnud käkk laual, andsime mõni aeg tagasi kogemata mitusada tuhat eurot parajasti likvideerimisel olevale MTÜle, ja see likvideeriti koos meie toetusega ära nii osavalt, et enam ei saanud sealt midagi kätte. Lasime vaikselt pressika välja, aga ajakirjanikud ei viitsinud seda isegi läbi lugeda, tegid ainult järgmise intervjuu Ministeeriumi meeltheitvate ametnikega.”

Noor Menetleja põrnitseb lakke.

“Oot, aga sa ütlesid, et see on üldiselt meie huvides - et siis midagi on siin ikka pekkis?” küsib ta lõpuks.

“Nojah,” ütleb Juhataja, “probleem võib muidugi olla, et tekkinud soodsat situatsiooni ei kasuta oma huvides ära mitte ainult meie, vaid ka Superministeerium ja muud asjaomased instantsid võivad juhusest kinni haarata ja lasta näiteks välja mõned regulatsioonid, mis põhjustaks muidu ametnike mässu. Olukorras, kus kõik ametnikud kantsleri ümber toimuvat tralli huviga jälgivad ja mõned ka oma koha pärast värisevad, võib selline asi vaikselt radari alt läbi lipsata ilma, et me seda tähele paneks.”

Noor Menetleja ohkab.

“Aga ikkagi, kas see on tegelikult ikkagi seaduslik, see, mis praegu toimub?” küsib ta. “Ja veelgi enam – kas see on algus sellele, et edaspidi hakatakse meil ametnikke määrama poliitiliselt?”

Juhataja naeratab.

“Ütle, kas sa tead meie asutuses ühtegi inimest, kes oleks poliitiliselt aktiivne, mõne erakonna liige või määratud meie Asutusse poliitiliselt?”

Noor Menetleja kortsutab kulmu.

“Mmmm, ei tule nagu ette,” ütleb ta.

“No ma võin öelda, et siin pole ühtegi sellist inimest ja ma siiralt kahtlen, et mujalgi neid väga on,” ütleb Juhataja. “Kas sa oskad arvata miks?”

“Sest senini pole poliitiliste jõudude poolt proovitud ametnikkonda politiseerida?” pakub Noor Menetleja välja.

Juhataja raputab pead.

“Ei, mitte et poleks tehtud katseid, aga tegelikult on asi palju lihtsam. Ütle mulle, kas sa kujutad ette, et mõni poliitiline tegelane tahaks teha meil siin riigihankeid? Planeerida eelarveid ja kirjutada programme? Vastata kõrgemal asuvate ametnike, või veel hullem, poliitikute, jaburatele päringutele? Maadelda sihtgruppidega, et millised indikaatorid täpselt reaalsust peaks kajastama? Tegeleda tuimalt riiklikesse andmebaasidesse täiesti kasutute andmete sisestamisega? Iga poliitilisest klikist määratud kodanik vaataks natuke aega hämmeldunult ringi ja koliks siis tagasi mõnda noortekogu juhtima või protestimeeleavaldusi korraldama, kuna see on märkimisväärselt lõbusam kui selgitada Kontrollivale Asutusele, miks ta koosoleku kohvipausi jaoks küpsiseid ostes rikkus riigihanke paragrahvi kolm.”

Noor Menetleja põrnitseb natuke enda ette. 

“Okei, vahest siis ei suudeta meid politiseerida, aga ikkagi, kas see on legaalne, kuidas kantslerit vallandati?” küsib ta.

Juhataja kehitab õlgu.

“Ma kahjuks ei ole juriidilistes asjades piisavalt pädev, nii et lähme äkki küsime Juristi käest?” pakub ta välja.

Mõni minut hiljem Juristi kabinetti saabudes leiavad Juhataja ja Noor Menetleja eest trööstitu vaatepildi, kus kesksel kohal on Jurist, vedeledes rõõtsakil narmendavas kontoritoolis, põrnitsedes klaasistunud pilguga oma käes olevat paberit. Tema ees laual on plasttops, mis on pooleldi täis kuldset vedelikku.

“Kuule,” ütleb Noor Menetleja, “me arutasime seda Ministeeriumi kantsleri kangutamise teemat Juhatajaga ja mul oli küsimus, et kas see on päris legaalne, mis toimub? Kui kantsler oma vallandamise vaidlustab, kas ta siis võidaks? Ning mis sa arvad, mis meie Asutuses nüüd toimuma hakkab sellega seoses?”

“Kantšhleriga?” pomiseb Jurist. “Aaa, šhellega, ma ei šhaa…. Ähh, pohhui, vahetame nõukogu ašheesimehe ära ja pidu kätkub… jätkub.”

Ta sirutab käe välja topsi järele ja rüüpab sealt mehiselt.

“Kantšhler läheb tippasjjarjur…. jurite valikukomisjoni ja eks ta leiab omale sirge seljaga uue töö, pole veel ükshkhi kantsler töötuks jäänud.”

“Noor Menetleja on veidi nagu mures, et varsti hakatakse meid kõigepealt suukorvistama ja siis lahti laskma,” ütleb Juhataja.

“Siin majas lastakse siis kõik… töötajadvahti… lahti, kui šhee on juriidilišhelt korrektne” lällutab Jurist ja tõstab esimest korda pilgu paberilehelt, mis ta käsi tundub kõrvetavat. “Ma näen, et šhee meie kantšhleri asi on sulle šhüdamesse läinud, aga ma ei muretšheks. Mis puudutab võitmišht, siis kantsler ei teadnud, vähemalt minu tagasihoidliku teadmise kohasel et … hähähähähäää… ministri erakonnakaaslase ülemkohtu lahendis on kirjašh, et ametkondlikule mõttevahetusele ja ma oletan, et sellest lähtuvalt ka šhüdametunnistušhele, ei, kirjavahetusele, rakendub GDPR ja šhõnumisaladuse kaitse põhimõte. Ülemkohus ütles, et noh, GDPRi riivata häda korral võib, aga ainult ametkondlikes huvides, mis sissäääh… “ Jurist teeb pausi, tõmbab hinge ja tühjendab topsi,  “tähendab seda, et prokuratuuri anomööbkaevuse võib esitada, aga mingitele ajakirjanikenikele košhmosesse paugutada on ikkagi keevatud… Kui ta tahab, ja tegelikult ta peakšhki, stiili mõttes vaidlustama, et teda oleks pidanud vallandama usalduse kaotuse ja kriminaalkuriteo toimepanemise eest, mitte koostöö mittelaabumiseagalä… ääh maijaksa seekõikonniimasendav!”

Ja kõike näinud ja kõike läbi elanud Jurist paneb käest paberi, lükkab selle Juhataja poole, variseb oma tooli apaatseks inimkoguks ja jääb klaasistunud pilguga põrandat põrnitsema. 

Juhataja napsab paberi laualt, laseb sellest silmadega üle ning vajub näost ära.

“Mis ajast alates?” küsib ta üksnes.

“Šheaduse jõustumišhe hetkest,” pomiseb Jurist vastu.

Noor Menetleja vaatab kahele avaliku teenistuse armistunud veteranile otsa.

“Mis?” küsib ta lõpuks.

“Paistab, et kantsleri vallandamise tuimestava mõju ajal saabus meile Superministeeriumist uus juhend riigihankeseaduse paragrahvide tõlgenduse kohta. Selle kohaselt on täiendatud riigihangete minikonkursside menetlusreeglite tõlgendust ja nende rikkumise eest on ette nähtud abikõlbmatus 100 protsenti,” ütleb Juhataja masendunult. 

“Mmm, mida see meie jaoks tähendab?” küsib Noor Menetleja. Jurist põrnitseb endiselt põrandat.

“Noh mõni aeg tagasi, kui me siin mõttetute väikeostude, näiteks Brüsseli lennupiletite ostmiseks reisibüroodega minikonkursse tegime, siis me võtsime riigihankeseaduse minikonkursside miinimumnõuded ja panime oma assistentide jaoks süsteemi metsikult kohmakalt ja aeglaselt, aga siiski enam-vähem tööle," selgitab Juhataja. "Ehk siis me teostasime firma taustakontrolli suure hanke läbiviimise ajal ära ja kui sel hetkel polnud neid kuriteos süüdi mõistetud, sõlmisime nendega lepingu. Ja, noh, muidugi mitte ainult meie, vaid kogu avalik sektor kes veel palehigis püüab meeleheitlikult seda seadust täpselt täita. Näiliselt olid kõik rõõmsad – meie täitsime seadust, pakkujad kinnitasid iga ostu korral mokaotsast meile, et neid jätkuvalt veel istuma pandud ei ole, järelevalve kontrollis või mis iganes nad seal teevad ja üldiselt rahad jooksid ja tegevused toimusid.

Nüüd aga selles tõlgenduses, mis nüüd just tuli, on teade, et iga minikonkursi korral tuleb suvalise sajaeurose Brüsseli lennupileti tellimisel uuesti eraldi üle kontrollida, kas pakkuja firma endiselt vastab kehtestatud tingimustele. Ehk siis et ega näiteks reisibüroos töötavad ja meile Brüsseli lennupileteid otsivad paadunud retsid rahvusvaheliste sanktsioonide nimekirjas ei ole või et ega neil juhtkonda mõnda inimkaubitsemises või alaealise kupeldamises süüdi mõistetud roimarit ei ole tekkinud,” ohkab Juhataja. “Seeläbi kasvab kõigis riigiasutustes veelgi iga tibatillukese asja ostmise aeg nii et eee… Brüsseli lennupiletite ostmine võtab siis vähemalt midagi mmm.. 10 päeva aega? Kõigepealt menetlus ja siis lisaks seaduses ette nähtud nädal vaidlustamise ooteaega. Ja kui seda ei tee, siis on abikõlbmatus sada protsenti teenuse maksumusest.”

“Pluss krimasi” lällutab Jurist abivalmilt, pilku põrandalt tõstmata.

Juhataja astub nurgas oleva raudkapi poole ja võtab sealt pooliku pudeli kuldse vedelikuga.

“Kus sul topsid on?” küsib ta.

“Otshash,” ütleb Jurist masendunult, “topsid on defineeritud bürootarveteks ja Asutustevaheline bürootarvete hange išhtub juba kaheksandat kuud vaidekomisjonis. Ahjaa, šha unustasid lõppu lišhatud optimistliku sõnumi ära.”

Juhataja laseb silmadega uuesti üle paberi.

“Siia on jah lisatud, et nad saavad aru küll, et see süsteem on seaduse täitjatele, ehk siis meile, mõnevõrra ebamugav, aga neil on kavas selle muutmisettepanekud parlamendile esitada.”

“Okei, siis pole ju väga hull,” ütleb Noor Menetleja. “Kas on ka öeldud, et millal see võiks olla?”

“Eeldatav jõustumise aeg aasta 2021 suvi, seaduseelnõu menetluseks planeeritud aeg kaks aastat,” loeb Juhataja.

“Kaks aastat?” oigab Noor Menetleja vaikselt. “Alkoholiaktsiisi muutmine tehti ju ära kahe kuuga!”

Kuna vastuseid ei ole kellelgi, langeb tuppa sügav vaikus.

Lõpuks rebib Jurist ennast ängistavast transist välja.

“Et šhiis… mis teema teil selle kantsleriga oli?” küsib ta.

Noor Menetleja üksnes rehmab jõuetult käega, lahkub ja naaseb minuti pärast, kaasas kolm tühja kohvitassi. Juhataja keerab pudelilt korgi maha. 

Sellega lõppesid selles Asutuses arutelud kantsleri vabastamise üle.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse.
Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib.
„Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja.
Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks.
Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ülespoole.
Juhata…

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.”
“Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat.
“On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?”
“Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.”
Jurist noogutab.
“Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjasin, et minu teada s…

Kuidas täidetakse tööajatabeleid

’Kurat, üldse ei saa enam oma toas tööd teha,’ uriseb Jurist, lamaskledes Juhataja toas diivanil. ’’Raisk, nagu läbisõiduhoov ja telefoni keskjaam, kõik kogu aeg tulevad ainult küsimusega, et ’kuule, kas sina tead, kui pikk on dokumentide võltsimise puhul kriminaalasja aegumistähtaeg?’ Muudkui aga vastan neile, et viis aastat, ja vaatan, kuidas nad aeglaselt valgeks lähevad. Kõik ju jukerdavad tööajatabelitega ja nüüd stressavad, et lähevad kinni. ’
Juhataja muigab ja avab suu, et vastata, kuid samal hetkel astub sisse Noor Menetleja.
’Olete näinud?’ küsib ta ja paneb lauale väljavõtte ajalehest, kus on kirjutatud, et Ülikoolis toimub ulatuslik tööajatabelite võltsimine.
Juhataja noogutab.
’Mis me nüüd teeme?’ küsib Noor Menetleja. ’Et noh, kas sellest võib tulla midagi, mis ka meid siin puudutab? Et kui mingi uurimine algab ja asi eskaleerub ja hakatakse meil ka siin kaevama?’
Juhataja kehitab õlgu.
’Eks me siis lähme vangi,’ ütleb ta flegmaatiliselt, ‘mul on juba asjad pakitud.’
No…

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa.
“Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata.
Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata.
“Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks.
“Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja.
Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud.
“Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.”
“Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuele veebilehele materjale ja …

Kuidas oodatakse raamatut

Juhataja istub kontoris oma laua taga ja sõrmitseb mõtlikult värskelt trükist tulnud raamatut. See on kollane, nagu tema kontori sein. Seal on oranž tool, nagu ka temal on. Rohkelt pabereid, nagu, noh, tema ümber alati on.
’Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat’ on kirjutatud üle raamatu esikaane. Enam-vähem sama nimi, mis oranži-mustakirju blogil, mida ta kunagi ajaviiteks kirjutama oli hakanud ja mis oli sealt alates kuidagi arusaamatult oma elu elama hakanud.
Koridorist kostavad sammud ja sisse astub Jurist ja räntsatab tugitooli.
“Said oma taiese valmis jah?” küsib ta.
Juhataja noogutab.
Jurist ohkab.
“Nojah, eks ma siis valmistan ennast ette vältimatuteks riigikontrolli päringuteks, rahandusministeeriumi järelevalveks ning muude kompetentsete asutuste külaskäikudeks,” mühatab ta. “Mis sa minust sinna veel kirjutasid, lisaks sellele, mida sa juba nagunii minu kohta oma blogis kokku oled valetanud?”
Juhataja kehitab õlgu.
“Ainult tõtt,” ütleb ta.
“Sellest kirjutasid ikka…

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele. 
‘Jah, tere?’ küsib Juhataja.
Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’
Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele.
‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korraks.  Leppisime…

Kuidas kasutatakse riigi krediitkaarti

Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti.
’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta.
Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb.
’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’
’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’
’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’
Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv.
’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite projektijuhiks,’ ta vaatab süüd…

Kuidas tähistatakse jõule

Kellaosutid lähenevad viiele õhtul. Väljas on pime, üksnes mingi lörtsilaadne ollus pladistab vastu kontoriakent. Tavapäraselt kontoris valitsev kõnekõma ja telefonide helin on vaikinud. On viimane tööpäev enne jõulupühi.
Noor Menetleja suleb arvuti ning ringutab. Ta sorteerib viimased laual olevad dokumendid hoolikalt kahte kausta – üks, mis läheb säilitamiseks riiulites olevatesse kaustadesse ning teine, mis läheb otse paberihunti. Ta paneb hoolikalt ühele joonele pastakatopsi ja klammerdaja, ühendab dokist lahti sülearvuti ning pistab selle seljakotti juhuks, kui jõulude ajal peaks tekkima mõni kriis, mis vajab kohest reageerimist. Ta tõuseb, kustutab toas tule ning sammub läbi vaiksete koridoride ukse poole, pehme vaip summutamas tema sammude kaja.
Veel viimasel hetkel, käsi juba ukselingil, otsustab ta astuda veel Juhataja juurest läbi ning soovida häid pühi. Juhataja toa uks on suletud, kuid uksepragudest paistva valguse järgi otsustab Noor Menetleja, et Juhataja on veel kontor…

Kuidas kirjutatakse raamatut

Juhataja istub ja vaatab oma ees olevat veebilehte. Oranži-mustakirju leht, kunagi üles seatud, et kirjutada sinna lugusid sellest, kuidas taltsutatakse surnud hobuseid ja kuidas kärbitakse heeringat. Lugusid riigireformidest ja strateegiate kirjutamisest, eetiliselt käitumisest ja uuringute tellimisest, statistika kogumisest ja töötajate motiveerimisest. Lugusid minevikust ja olevikust ning kindlasti mõned ka tulevikust, kuna kahtlemata kaabib mõni kunagi hoolega maha maetud surnud hobune juba oma kirstukaant, et mingi hetk ohtralt halba lõhna kaasa tuues välja ronida, nagu ammu maha kantud poliitik, kes pole erasektoris tööd leidnud.
Ning seejärel avab Juhataja oma arvutis teise faili. Seal on teised lood. Lood, mis on kohusetundlikult talletatud, kuid mitte veel avalikud. Lood, milles kirjeldatavad loovad reeglite tõlgendamised pole võib-olla veel Kontrolliva Asutuse jaoks päris aegunud. Lood, mis räägivad struktuurireformidest ja indikaatorite seadmisest, pakkumiste küsimisest ja…