Otse põhisisu juurde

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali.
Juhataja ohkab.

Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda.

’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse.

Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed.

’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja.

Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut.

’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid siin toimub ainult mingi pask. Ütle mulle, miks see nii on, kas midagi saab muuta?’

Juhataja vaatab sügavalt õlleklaasi. Väljas paistab päike, kusagil kostab üksiku varase linnu eksinud laul.

’Põhjuseks on surnud hobused,’ teatab ta peale pikka vaikimist.

Noor Menetleja vaatab Juhatajale pika pilguga otsa.

Juhataja nõjatub toolileenile ning rüüpab sügavalt kuldkollast märjukest, mis teeb elu talutavamaks.

Peaaegu aasta on möödas sellest ajast, kui ta Noore Menetleja tööle võttis. See oli tema entusiasm, pealehakkamine, naerev elujaatav maneer mis oli Juhatajat töövestlusel võlunud, mis oli nii väga meenutanud Juhatajale teda ennast aastaid tagasi. Kuid kuud on möödunud ja käes on aeg rääkida Tõdedest. Ja esimene suurtest Tõdedest on Tõde surnud hobusest.

’Surnud hobused võivad võtta meie valdkonnas kõige erinevama kuju. Mõnikord on need lootusetud projektid, mida on pendeldatud aastaid ühest allüksusest teise. Mõnikord on need head mõtted, mis tapetakse lugematute kooskõlastuste käigus. Mõnikord on need inimesed, kes on vales kohas ja kellest lahti ei saa, valdavalt juhtival positsioonil. Mõnikord on need struktuuri- või riigireformid. Need tulevad kõige erinevamate kujude, värvide ja kõdunemisastmetega. Neid ühendab vaid üks – nad on peaaegu eranditult surnud või suremas ning need on need, mis teevad meie elu selliseks nagu nad on. Meie karjäärid koosnevadki sageli surnud hobustega võitlemisest, nende seljas ratsutamisest ning planeerimisest, kuidas kõige haisvamad korjused kuidagi maa alla ajada või naabrile sokutada.

Igaüks meist teeb surnud hobustega tutvust juba oma esimesel tööpäeval, me lihtsalt ei tea seda enamasti veel. Sa oled tubli noor, valmis astuma avalikku teenistusse või mõnda suurettevõttesse oma esimesele tööle. Sa tuled hommikul tööle, kenasti riides, sind on vastu võtmas su uued naeratavad kolleegid, kindlasti ütleb tervitussõnad ka sinu ülemus. Sind juhatatakse su puhta ja veel paberivaba laua juurde, sa käivitad oma uue arvuti ning oled tegema maailma paremaks

Peatselt tuleb sinu laua juurde kolleeg. See võib olla ka ülemus. Ilmselt on tal näol naeratus. Vahest on tal käes mõned paberid. Võib-olla tuleb ta pealtnäha lihtsalt sinuga juttu rääkima.

Selle külaskäigu jooksul paigutatakse sinu lauale surnud hobune. Ta on ilmselt poolkõdunenud, tema avatud pikast suust paistab välja lillakas keel ning suured hambad. Mingi lind on vist teinud pesa tema ninasõõrmetesse ning keegi teravate hammastega loom on närinud tema kapju. Tema kehavärvi on võimatu öelda, kuna see kannab lugematute piitsahoopide vermeid. Külgedel on pikad armid kannustest – ilmselgelt on keegi aktiivselt proovinud tema seljas veel alles hiljuti ratsutada.

Sina seda ei näe. Sinule tundub, et sulle on just antud ülesanne, millega sa teed omale nime ning muudad maailma. Sa noogutad oma kolleegile või ülemusele, ütled et hakkad sellega kohe tegelema ning endale teadmata on sinust just saanud ratsanik surnud hobuse seljas, üks tõenäoliselt pikast jadast inimestest, kes seda asusid tegema, naeratus suul ja kellest on praeguseks saanud kibestunud inimvared, ning sa ratsutad sellega vastu oma veel algamata karjääri päikeseloojangu poole.

Minuga see kusjuures just nii juhtuski. Ma läksin oma esimesele tööle, valmis muutma maailma. Ma astusin kontorisse, jalad võdisemas, seljas triigitud ülikond, minu püksiviikidega oleks võinud leiba lõigata. Avatud kontori seina ääres kiikus tooliga mingi jorss, habe vähemalt nädal aega ajamata, võidunud pintsakul ketšupiplekk, silmis ebamäärane pilk.

’Kas sa viina tõid?’ küsis ta minult.

Ma olin segaduses ja ei osanud vastata.

’Kui sa viina ei toonud, siis äkki saad mind väheke aidata ? Mul on praegu pisike probleem riigihangetega, millega me otsime koolitajaid oma innovatsioonikoolitustele, iseenesest lihtne probleem, aga mul on koosolek tulemas ja asjaga on kiire. Saad äkki aidata?’

Ma noogutasin jahmunult ning niisama lihtsalt oligi minust saanud surnud hobuse ratsanik.

See oli vaid esimene pikast radast surnud hobustest, millega ma olen kokku puutunud. Oma aastate jooksul ma olen näinud surnud hobuseid ratsutamas teiste surnud hobuste seljas, seda, kuidas surnud hobuseid maetakse kuid mis ronivad maa alt mõne aasta pärast välja nagu hirmuäratavad suurte hammastega zombied, et närida õnnetute ametnike hingede kallal. Olen näinud kuidas Euroopa Liidu tõukefondidest rahastatud surnud hobused, kelle keha on korrakohaselt logotatud Euroopa Liidu lipuga, piitsutatakse rakendusüksuste poolt, piitsad samuti korralikult logotatud ning kus piitsutajate tööaja kohta peetakse piinlikult täpselt tööajaarvestust tööajatabelite alusel ja kus piitsutajate selja taga seisavad inimesed, kes väänavad tagasimaksenõudeid iga minuti eest, kus surnud hobune jalgu alla ei võta.

See pole protsess, mida saaks vältida. Enamik surnud hobuseid algavad headest mõtetest. Võtame näiteks, et kellelegi, tõenäoliselt poliitikust ministrile, tuleb pähe idee, et koondada avaliku sektori praktikapakkumised ühte kesksesse portaali.

Loogika on ju lihtne – et potentsiaalsed kõrgkoolidest tulevad praktikandid, kellel ei pruugi veel olla spetsiifilisi teadmisi valdkonnas, saaks kiire ülevaate võimalustest sooritada avaliku sektori praktika kõikides ministeeriumitest ja riigi sihtasutustes. Eesmärk on üllas – läbipaistvus, võimaluste suurendamine, noorte kaasamine, koostöö riigiasutuste vahel ja muud sellist. Varss sünnib, sirutab jalgu ja näpsab esimesed rohulibled. Teda ootab helge tulevik. Helge tuleviku garanteerimiseks moodustatakse töörühm, seda pannakse juhtima särasilmne noor inimene, kes kutsub kokku esimese osapoolte koosoleku.’

Juhataja teeb pausi. Õlu on otsas ja kuna kell on juba kaksteist läbi,  tellib ta omale topeltrummi ja koola. Noor Menetleja põrnitseb Juhatajat klaasistunud pilguga, tema pea täis segadust. Tume jook saabub, Juhataja rüüpab ja jätkab.

’Koosolekul teeb keegi ettepaneku, et Eesti kui E-riigi tutvustamiseks oleks vaja uurida, kas oleks võimalik teha veebile lisaks juba kohe ka nupp ’kandideeri’, mis võimaldaks huvilisel kohe saata oma CV ja motivatsioonikiri mõnda avaliku sektori asutusse. Keegi tuleb välja mõttega, et kuna CV ei näita tänapäeval palju ning noortel pole sageli midagi CVs, siis võiks seal hoopis olla portfoolio, kuhu noored saaks panna kirja oma kompetentsid ja võtmepädevused. Kolmas ütleb et sellega dubleeritaks olemasolevaid keskkondi ja sekkutaks liigselt erasektorisse, kus juba on sellised lahendused, peaks kaaluma hoopis eraettevõtetega koostööd. Neljas inimene hakkab muretsema, et oleks küll mõistlik selline asi teha, aga siis oleks vaja keskselt kedagi, kes neid saabuvaid CVsid ja portfoolioid monitooriks. Viies on nõus ja ütleb et tema toetab keskset monitoorimist, aga kahjuks tema asutusel ei ole riigireformi pöörises ressurssi sinna panustada, kuna kogu nende asutus ilmselt viiakse Tallinnast Karksi-Nuiasse. Kuues istub ja on viimase kahe tunni jooksul põrnitsenud klaasistunud silmadega arvutiekraani, kuni ta lõpuks elavneb ja küsib, mis wifi parool on. Seitsmes ütleb et ta ei ole teemaga küll päris kursis, aga peegeldab seda oma maja peal ja esitab ettepanekud hiljem kirjalikult, loomulikult ei tee ta seda kunagi.

Õnnetu laps koosoleku ees kuulab ja sa näed, kuidas entusiasm temas kooleb ja sära silmades tuhmub. Selles etapis toimub aktiivne hobuse tapmine.

Kui tegemist on eriti võimeka lapsega, võtab ta koosoleku kokku, paneb ideed kirja, saadab laiali ning arendab projekti edasi. Mõnikord suudetaksegi vaidluste tagajärjel jõuda kusagile. Enamasti mitte. Mõnikord valavad osapooled välja oma viha õnnetu lapse peale, kellele on tehtud see ülesandeks lõpuni vedada. Tehakse katseid liita projektiga teiste asutuste surnud hobuseid. Laps veab projekti meelt heites ja lõpuks jõutakse esmase projektikontseptsioonini ja ta ohkab, mõeldes, et nüüd on hästi.

Paraku on asjad väga kaugel sellest, et olla hästi. Mõni osapool, kes pole rahul sellega, milles kokku lepiti – näiteks liideti projektiga tema surnud hobuse asemel teise asutuse surnud hobune - hakkab projekti avalikult vaenama, kirjutades kirja lapse ülemusele ja kaevates tema peale ning järgneb asutustevaheline pasaloopimine ja nugade selga löömine. Mõnikord kutsutakse kokku koosolekuid personaalküsimuste arutamiseks. Vahetevahel lükatakse artikkel ajakirjandusse. Ja see läheb hullemaks.

E-riigile kohaselt on probleemi lahenduseks it-keskkonna väljatöötamine. Kuna on tegemist avaliku sektoriga, on vajalik teha lahenduse elluviimiseks hange. Laps peab kaasama oma asutuse hankeosakonna, kuid hankeosakonnad koosnevad eranditult alkoholiprobleemiga suslikutest kuna mitte ükski mõistlik inimene ei suuda riigihankeid teha kaine peaga. Hankespetsialistid kasutavad iga võimalust õõnestada lapse jalgealust ja projekt põhja lasta, kuna nad saavad aru, et läbikukkumine on vältimatu ning mida varem see hobune maetakse seda parem. Kui läbi mingi imetriki suudetakse hange kokku panna ja majast välja lükata, sõltub, kas hange vaidlustatakse või mitte. Kui vaidlustatakse, veedetakse järgmised mitu kuud limbos erinevate osapooltega vaieldes kuni kogu projekt õnnestub vaikselt vaiba alla lükata. See on positiivne stsenaarium.

Kui rakendub negatiivne stsenaarium ja hange õnnestub, lähevad asjad hullemaks.’

Juhataja tellib uue rummi ja koola.

’Kui hange õnnestub, sõlmitakse leping kõige odavama pakkujaga. Pakkuja loomulikult keerab selle vältimatult vussi, kuna IT mehed saavad suurepäraselt aru, et kuna nende ettevõte on esitanud alapakkumine, tuleb ellujäämiseks raha välja pumbata lõputute vigade likvideerimisega, mistõttu saab valmivasse tootesse paigutatud hulk strateegilisi koodivigu, mis teatud aja jooksul regulaarselt süsteemi kokku jooksutaks. Samuti saavad nad suurepäraselt aru, et tegemist on surneva hobusega, mistõttu liiga palju sellega vaeva ei nähta. Kui lahenduse erinevaid versioone näidatakse koostööpartneritele, hoiavad need kahe käega peast kinni ja kaebavad kõigile kellele saab kui halva lahendusega on tegemist ning kuidas nad on algusest peale sellele projektile vastu olnud, isegi kui koosolekute protokollid näitavad muud – kuna nad näevad, et asi on pekkis, on neil vajalik sellest eemalduda nii kaugele kui võimalik et järgnev vääramatu pasatorm neid liiga palju ei tabaks.

Lõpuks peale projektijuhist lapse heroilisi pingutusi valmib mingi lahendus. See on võtnud aasta ja natuke otsa ning see on lootusetult aegunud juba enne kui IT mehed selle üle annavad. Ning see pole veel lõpp. Oh ei, kaugeltki mitte.

Nüüd läheb lahendus avalikkuse ette ja saab vääramatu hukkamõistu osaliseks. Arvustatakse tehnilist lahendust, inimesi selle taga, süüdistatakse väljatöötanud riigiasutust raharaiskamises. Ajakirjandus küsib kommentaare teemaga mitteseotud isikutelt ja poliitikutelt, kes teemat vähimatki teadmata kasutavad iga võimalust ametnikke vaenata nagu vares, kes täna hommikul mu auto täis sittus. Lüüakse üldrahvalikku hädakella, öeldakse, et e-riik on surnud. Asutuse kommunikatsiooniosakond suunab kõik küsimused õnnetule projektijuhile ning ise on nad vait nagu kult rukkis kuna nad teavad, et kommunikatsiooniosakonna mure pole kommunikatsioon, vaid kommunikatsiooni tapmine ja kui sitt on juba ventilaatoris, on kõige mõistlikum istuda vaikselt kapis.

Loodud lahendus jookseb kokku masspäringute all, kuna kõik tahavad uut imelooma oma silmaga näha, aga kuna tegemist on säästulahendusega, siis pole mõeldud see vastu pidama sellisele koormusele. Kiiresti värvatakse IT mehed vigu parandama, kes kasseerivad selle eest rasvase vaheltkasu, kuna tegemist on kiirtöödega.

Ja hobune sureb, õnnetu projektijuht endiselt nõõtamas ja kannuseid hobuse vaevatud külgedesse surumas, hobuse ümber tantsimas kogu ühiskond tomahooke viibutades.

Õnneks on kusagil mujal asutuses valmimas järgmine surnud hobune ja ühiskonna tähelepanu pöördub. Vead saavad parandatud. Lahendus integreeritakse. Osakonnajuhataja paneb  aastaaruandesse selle kirja kui eduloo.

Ning siis selgub, et see ei koti mitte kedagi. Kedagi ei huvita see lahendus ja keegi ei kasuta seda. Kõigil on sügavalt pohhui. Elu läheb edasi oma rada. Projektijuht, kes on vedanud ennast läbi kogu surnud hobuse elutsükli ja selle käigus kasvanud lapsest täiskasvanuks, on tõenäoliselt hakanud jooma ja veetma rohkem aega koos hankespetsialistidega kui tema tervisele kasuks tuleb.’

Juhataja lõpetab ja põrnitseb järjekordselt tühjaks saanud klaasi. Noor Menetleja on kivistunud ilmega.

Vaikuse katkestab Noore Menetleja vibreeriv telefon. Automaatselt võtab ta telefoni ja võtab kõne vastu. Keegi räägib talle mõni minut pikka juttu.

’Ahah,’ ütleb Noor Menetleja ning lõpetab kõne.

’Mulle helistas just Suur Ülemus kes ütles, et mind on määratud uue kõige kõrgemalt tuleva projekti projektijuhiks,’ ütleb ta tinase häälega.

’Avaliku sektori praktikapakkumiste portaali väljatöötamine?’ küsib Juhataja kaastundlikult.

Noor Menetleja noogutab, tema igast keharakust kiirgamas lootusetust.

Juhataja viipab ettekandja lähemale ja tellib kaks topeltrummi. 

Kommentaarid

  1. Mollisoni hüpotees bürokraatia kohta: Kui idee suudab läbida bürokraatliku masinavärgi ja viiakse ellu, siis polnud idee seda väärt. (Murphy seaduste täielik kogu. ERSEN 1999 lk. 50)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima