Kuidas rikutakse seadust

’Leian, et tõsiasi, et süüdistatav jättis Asutuse koostööpartneritele kingituseks helkurite tellimise puhul läbi viimata riigihanke läbi riigihangete registri, viidates sellele, et tegemist on väikesemahulise, st. 250-eurose ostuga, mida võib Asutuse hankekorra järgi tellida ilma pakkumisi võrdlemata või riigihanget läbi viimata, on vabandamatu ja andestamatu riigihanke seaduse paragrahv 3 rikkumine. Süüdistatav peaks teadma, et ta peab täitma seadust, mitte asutusesisest hankekorda, millel puudub juriidiline väärtus. Menetluse jooksul ei tuvastanud antud protsessis ka kergendavaid asjaolusid ning süüdistatava emotsionaalsed hüüatused kohtupingist nagu ’Mehed, kas te kurat teete nalja siin või?’ võetakse arvesse kui kohtu solvamine. Sellest  lähtuvalt on teid mõistetud süüdi Karistusseadustiku paragrahv 300 alusel ja teid karistatakse üheaastase vangistusega.’

Kohtuniku haamer kõmatab vastu lauda nagu issanda karistus.

Juhataja võpatab ja ärkab. Ta ei saa aru kus ta on. Pea valutab, ümberringi on mingi müra ja lärm. Ta vaatab ringi.

Aa, buss. Õigus. Ta oli koosolekul riigihangete seaduse rakendamise osas Tallinna kesklinnas ning ta on teel Lasnamäele, et oma auto hooldusest ära tuua enne, kui esindus kinni pannakse. Ilmselt pikad töötunnid lõpuks nõudsid oma osa ning ta oli bussis magama jäänud.

Juhataja vaatab kella. Vaevalt kümme minutit esinduse sulgemiseni. Kurat. Väljas on pime ja ta ei tea kus ta on. Ilmselt on ta õigest peatusest juba mööda sõitnud.

Kui buss peatub, hüppab Juhataja välja külma talveõhku. Buss suleb uksed ja sõidab minema. Juhataja vaatab ringi, püüdes orienteeruda.

Aa. Peatus liiga vara. Kuradi kurat. Peab kiiresti kõndima, esinduseni, kuhu ta hommikul oma auto hooldusesse oli viinud, on veel kilomeeter.

Ja juhataja hakkab pooljoostes kõndima mööda pimedaid Lasnamäe tänavaid esinduse poole. Pea lõhub valutada, mingid jaburad seadusesätted käivad mõtetest läbi, külm tuul puhub näkku. Punase tulega ületab ta autoteed ning lõikab kus vähegi võimalik. Eemal juba paistavad esinduse tuled ja Juhataja rõõmustab, et äkki jõuabki täna veel oma auto kätte saada ning ta saab sõita tagasi koju ning ei pea hakkama öösel kusagil Tallinnas öömaja otsima.

Siis saab kõnnitee ootamatult otsa. Edasi viib ainult tume jalgrada, kohati kaetud pruunide murututtidega, samas kui kõnnitee jätkub sootuks teisel pool teed. Peaks minema teisele poole kuid see viiks ta esindusest valele poole teed ning esinduse eest tee ületamine on keeruline, kuna seal on foorisüsteem, mille on välja mõelnud keegi, kelle eriliseks huviks on olnud jalakäijate elu põrguks tegemine.

Niisiis otsustab Juhataja jätkata mööda jalgrada. On küll ohtlik kõndida pimedas autotee kõrval kulgevat jalgrada mööda, kuid risk on et kas ööbida öösel kodus oma voodis või  sõbra juures diivanil.

Mõnikümmend meetrit hiljem lõpeb nii jalgrada kui tänavavalgustus. Juhataja otsustab siiski minna teisele poole teed kuid parajasti läheneb selja tagant auto. Juhataja otsustab auto mööda lasta ning astub sammu edasi teeperve suunas, et autole rohkem ruumi teha.

Paraku teeperve asemel on hiljutistest vihmadest püdedaks muutunud mudavool, mis imeb Juhataja jala rahuloleva lurtsatusega sisse. Juhataja kaotab tasakaalu ning astub ka teise jalaga muda sisse, kuhu ta jääb nüüd kinni nagu lind tõrvatud katusel. Autotuled lähenevad. Juhataja tõmbab heroilise pingutusega ühe jala mudast välja ja paigutab selle kohta, kus paistab maapind olevat veidike tahkem, kuid seal on muda samasugune ning nii ta siis seisab seal, lootusetult, nähes lähenevaid autotulesid mis paistavad võtvat suuna otse temale.

’See on siis lõpp,’ mõtleb Juhataja. Kõik need aastad avalikus sektoris tööd tehtud ning lõpp saabub, olles kusagil Lasnamäel mutta kinni jäänud nagu kärbes merevaigus. No enam vist küll hullemaks minna ei saa.

Kui tuled on päris lähedal, tõstab Juhataja pilgu taeva poole ja käed kõrgele, et viimase hingetõmbega  riigihankeseadust needa.

Lähenev auto paneb sinised helkurid tööle ning peatub täpselt Juhataja kõrval. Politsei. Kuradi kuradi kurat. Autos istuv politseinik kerib akna alla.

’Kõnnitee on teisel pool,’ selgitab politseiohvitser. ’Seal on vähem muda ka.’

’Ma märkasin,’ pomiseb Juhataja. Külm muda voolab üle tema kingaserva sisse ebameeldivalt ja kleepuvalt nagu eksnaise kallistus peale inetut lahutusprotsessi.

’Valgustamata teepervel käimine autotee kõrval on keelatud, eriti kui teisel pool teed on valgustatud kõnnitee. Te võiksite siin surma saada,’ manitseb politseinik.

’Nojah, vaat, mul on vaja esindusse minna ja, noh, kogu see värk eskaleerus pisut,’ selgitab Juhataja, püüdes tulutult jalgu mudast kätte saada.

’Helkurit teil ka pole,’ märgib politseinik. ’Kas teeme trahvi ära?’

’Jah, vat sellega on see lugu, et ma tegelikult tellisin helkureid töö juurde, aga Kontrolliv Asutus just väänas mulle tagasimaksenõudega kuna ma ei kuulutanud välja riigihanget, sest meie enda hankekorra järgi võisime teha ilma riigihanketa oste väikesemahuliste asjade osas, aga Kontrolliv Asutus viitas riigihankeseaduse paragrahv 20 lõige 6-le ja ütles, et sellised ostud summeeritakse kogu Programmi perioodi peale, mis meie puhul on kokku üheksa aastat, hahaa, saate aru – ma peaksin üheksa aastat ette nägema mida mul Programmi elluviimiseks vaja on – ja kuna raamleping oli parajasti aegunud, siis oligi perses, kakskümmend viis protsenti tagasimakset nagu naksti. Lisaks oli seal jama sellega, et kuna kasutasime Euroopa Liidu raha, siis oleks pidanud seal olema logod ka, aga kuna tahtsime selliseid erilisi käsitööhelkureid, siis logosid polnud kusagile panna ja ma pidin lihtsalt kleepima sinna peale kleepsud mis kogu aeg ära tulid ja jube jama oli nendega kogu aeg, kogu kontor oli neid äratulnud kleepse täis. Lõpuks tegime lihtsalt pildi helkuritest ja logodest ja saatsime Kontrollivasse Asutusse ja nad vähemalt selle eest ei nõudnud raha tagasi, nii et see vähemalt oli hea. Et noh, tegelikult mul helkurid on olemas kontoris ja ma oleks võinud sealt võtta, aga ma küsisin Juristi käest ja ta ütles, et see oleks vargus tööandja tagant ja kuna Kontrolliv Asutus nõudis detailset jaotuskava kuhu ma juba olin kirjutanud, et kõik helkurid lähevad jagamisele koostööpartneritele ja mina ei ole koostööpartner – no saate ju isegi aru et ma ei saa olla koostööpartner ja elluviija samal ajal, hahaa, kes seda enne kuulnud on – siis oleks see ka valeandmete esitamine ja dokumentide võltsimine, mis oleks olnud mingi teine paragrahv. Ma küsisin Juristi käest veel ka, et kas mu alluvad võiks lihtsalt mulle anda mõne helkuri kui ma seda küsin ja ta ütles, et see on kuritööle õhutamine ja ametiseisundi korruptiivne ärakasutamine, mis oleks korruptsioonivastase seaduse raske rikkumine ja jällegi paragrahv või ka kuritegeliku grupi moodustamine, mis oleks veelgi hullem. Et ainuke võimalus oleks see, kui ma leiaksin tänavalt mingi kuli, kellele kinkida helkur ning kes annaks selle mulle jälle tagasi kuna tal pole seda vaja, ehk oleksin pidanud leidma kellegi, kellel juba on helkur, aga mul lihtsalt polnud aega tänavale mingit suvalist inimest otsima minna ja tundus, et kellelgi nagunii helkurit pole ja koosolek oli algamas, nii et nii see asi siis jäi. Ja nüüd teie tulete, ja saan sootuks teise paragrahvi, et ühesõnaga, ükskõik mis teed, paragrahv tuleb ikka ja mul on tõtt-öelda üsna savi, või, arvestades, et ma seisan muda sees, üsna muda, hahahaa.’

Politseiohvitser põrnitseb autost klaasistunud pilguga Juhatajat. Juhataja põrnitseb vastu.

’Ahah,’ ütleb politseinik lõpuks. ’Et siis... palun leidke omale helkur kusagilt. Ja eee... kõndige palun teisel pool teed tulevikus, eks?’

Ta kerib akna üles ja sõidab minema. Trahvi ei tee.

Hirmsa jõupingutusega rebib Juhataja jala mudast lahti ja saab auto esindusest napilt enne sulgemist kätte, jättes mudased jalajäljed igale poole üle esinduse klantsitud põranda. Ta sõidab autoga otse kontori ette, pargib ja läheb üles. Tema toas on helkurid, korralikult pakendatud, iga pakendi peale püüdlikult kleebitud Euroopa Sotsiaalfondi logo.

Juhata rebib ühe helkuri pakendist ja kinnitab selle oma mudaste pükste külge.

’Üks kuritegu ees või taga,’ pomiseb ta omaette.