Otse põhisisu juurde

Kuidas kontoris masendusse satutakse


Juhataja ja Jurist istuvad kitsas kabinetis. Kabineti pooleldi lummetuisanud aknast paistab ilus talveilm, päikesest õhkub peaaegu kevadist soojust. Üksikud lumehelbed keerutavad tuulevaikuses, kusagil kaugel hõikab laevapasun.

Juhatajal ja Juristil on sellest täiesti ükskõik. Nende pilgud on naelutatud ekraanile, kus on avatud riigihangete register, ning valitseb masendusmeeleolu, mis paneks ka kõige õnnelikuma inimese mõne minutiga oma veene läbi nüsima.

’See on ju täiesti perses,’ ütleb Juhataja ja hõõrub valutavaid oimukohti.

’See on täiesti perses,’ noogutab Jurist ja hõõrub oma mitu päeva ajamata habet.

Nad põrnitsevad ekraani, kus vaatab neile vastu õudus.

’Kutsu Hankespetsialist siia,’ ütleb Jurist lõpuks. ’Tema on ainus kes võib siin äkki aidata.’

Mõne aja pärast astub kabinetti Hankespetsialist. Hankespetsialist on raudne naine, kellel lisaks on titaaniumist selgroog ning hõbedased juuksed. Pole hanget, mida ta poleks suutnud kokku kirjutada ega kriisi, mida ta poleks edukalt lahendanud. Ta on viinud läbi riigihankeid miljardite eest, vaba käega visanud valmis tehnilisi kirjeldusi kõige komplekssematele probleemidele, pannud hangete vaidlustuskomisjonis istuvad vennad pingutuseta oma pilli järgi tantsima ning kohtus lömastanud hangete vaidlustajaid briljantselt sõnastatud argumentide ning detailse riigihankeseaduse tundmise abil.

Hankespetsialist astub masendusest tiinesse tuppa ja küsib et mis mureks.

’No vaata,’ alustab Jurist. ’Avastasime siin just, et on riigihangete registrisse on tekkinud mingi uus jaotus nimega ’minikonkursid.’ Putitasime seda siin et näha mis värk on ja tuleb välja, et uue seadusega on vaikselt sisse viidud säte, et kui keegi on läbi viinud riigihanke sõlmimaks raamhankelepingu mille käigus teenus tellitakse minikonkurssi läbi viies, siis iga minikonkurss sõltumata summast, olgu see kasvõi 1 euro, peab olema registreeritud registris. Kusagilt seadusest leidsime ka sätte, et selle kohta on vaja esitada aruanne kord aastas, nii et pole ka võimalust kuidagi kõrvale viilida. Põhimõtteliselt iga minikonkursi läbiviimiseks pead registreerima riigihangete registris uue riigihanke sõltumata summast, täitma kvalifitseerumistingimused, valikukriteeriumid ning kui kõik oled ära täitnud, pead loomulikult kontrollima ka maksude puudumist. Saad aru, me hakkame maksude puudumist kontrollima ka ühe-euroste hangete puhul. Ning kogu aeg pead muudkui täitma, täitma, täitma, ning kui Kontrolliv Asutus saab sellest haisu ninna, hakkavad nad kontrollima, kontrollima, kontrollima ning, kuna me oleme teinud vigu – sest vigade tegemine sellises olukorras on vältimatu – ka määrama tagasimaksenõudeid. Ning kui sa selle kuradi hanke oled üles saanud ja mingid jobud on ka pakkumise esitanud, siis sa pead samamoodi registris tegema pakkumiste võrdluse ja peale võitja väljavalimist on veel aega seitse päeva kõigil vaidlustamiseks, ehk ajakriitiliste asjade puhul on asjad põhimõtteliselt perses. Ärme üldse räägi metsikust töökoormusest, mis meile kõigile sellega lisandub.’

’See on mingi jama,’ ütleb Hankespetsialist.

’Vaata ise,’ kehitab Jurist õlgu. Ta on kolmekümnendates eluaastates, kuid üldise sarkasmi ja eluväsimuse alusel hinnates on ta vähemalt kolmesaja-aastane.

Hankespetsialist istub ekraani taha ja alustab erinevate nuppude näppimist, tema nägu iga minutiga üha süngemaks muutudes. Lõpuks lükkab ta tooli lauast eemale.

’See on ju täiesti perses,’ konstateerib ta.

Õhkkond toas muutub veelgi depressiivsemaks. Nüüd pole seal enam kaks meeltheitvat inimest, vaid kolm. Nad kõik teevad peas arvutusi - arvestades minevikku läheb vähemalt kaks tundi selleks, et menetleja saaks hanke üles ning veel kaks, et saaks peale pakkumiste saabumist hange hinnatud ja korrektselt vormistatud. Kokku siis neli tundi ühe minikonkursi peale.

Asutuses on üle kümne raamlepingu erinevate teenuste peale, mille raames viiakse aastas läbi üle poolteise tuhande minikonkursi. See tähendab kuus tuhat töötundi menetlejatele, seitsesada viiskümmend tööpäeva, sada viiskümmend töönädalat, kolmkümmend seitse ja pool kuud ehk Asutusel oleks vaja palgata kolm koma ükssada seitsekümmend viis täisajaga töötajat, ehk enam kui kolm töötajat peaks aasta jooksul tegema mitte midagi muud kui tampima minikonkursse riigihangete registrisse. Kuna Asutusel seda ressurssi ei ole, peab delegeerima registri täitmise Menetlejatele, kes peavad seda kuidagi oma tööaja sees tegema, samal ajal täites ka muud oma tööülesanded.

’Kui ma seda oma Menetlejatele ütlen, siis nad esitavad samal hetkel standardvormis avalduse,’ pomiseb Juhataja.

’Ma esitan ise kohe standardvormis avalduse, ’ ümiseb Jurist.

’Mina ei tea mis teie teete, aga mina igatahes lähen nüüd jooma,’ ütleb Hankespetsialist, heites pilgu kellale, mis näitab pool ühtteist hommikul ja kõnnib kabinetist minema.

Jurist ja Juhataja jäävad kontorisse edasi masenduma. Mõne aja pärast koputab uksele Noor Menetleja, ilme kuri.

’Kurat, see bürokraatia siin Asutuses on üle igasuguse mõistuse,’ alustab ta jauramisega. ’Ma tulin siia tegema tööd, mitte, kurat, võtma iga lolli asja jaoks pakkumisi. Ma ei saa midagi tehtud, päevad läbi ma täidan üksnes dokumente, registreerin memosid, vastan Kontrolliva Asutuse päringutele. Ma just helistasin Kontrollivasse Asutusse ja sõimasin neid, ütlesin et minu Programm on keeruline, et mul on vaja, et hankereegleid lõdvendataks ja tead, mis mulle öeldi? Nad ütlesid mulle et ’aga miks sa teed nii keerulisi asju, telli lihtsalt trükiseid!’ Kas te saate aru kui jabur see on, meil on vaja eesmärke täita, kurat, ning ainult toimub aktiivne töötegemise pidurdamine!’

Noor Menetleja lõpuks märkab Juhataja ja Juristi näoilmeid ja vaikib.

’Kas midagi on väga hullusti?’ küsib ta lõpuks.

Juhataja ja Jurist noogutavad. Nende näod on ilmetud. Nad pole midagi kuulnud Noore Menetleja tiraadist. Nende ainuke õlekõrs oli olnud Hankespetsialist, kuid õlekõrs on antud hetkel aktiivselt tegelemas lähedalolevas baaris enda silmini täistõmbamisega.

’Kas saime tagasimaksenõude?’ küsib Noor Menetleja.

’Hullem,’ pomiseb Juhataja.

’Kas Kontrolliv Asutus andus välja uue eeskirja?’ küsib Noor Menetleja.

’Hullem,’ ohkab Jurist.

’Te, mehed, kurat, hirmutate mind,’ ütleb Noor Menetleja, silmnähtavalt närvis. ’Kui te mulle kohe ei ütle, mis lahti, lähen ma tagasi oma tuppa ning edaspidi kogu järgmise aasta teen ma täpselt nii, nagu Kontrolliv Asutus käskis ning tellin üksnes trükiseid!’. Ta põrutab jalaga vastu maad ning paneb käed rinnale risti.

Juhataja ja Juristi pilgud kohtuvad pooleks sekundiks. Nad mõlemad teavad, et trükiste tellimiseks on Asutusel sõlmitud raamhange.

Ning Juhataja ja Jurist purskavad kõlavalt ja kontrollimatult naerma.

Kommentaarid

  1. Cohni Seadus: Igasuguse bürokraatia puhul paberitöö suureneb, kuna te annate järjest rohkem ja rohkem aru selle kohta, mida te järjest vähem ja vähem teete. Stabiilsus saabub, kui kogu teie aeg kulub aruandlusele selle eimiski kohta, mida te teete. (Murphy seaduste täielik kogu. ERSEN 1999 lk. 52)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima