Kuidas minnakse puhkusele

Juhataja valmistub puhkusele minema. Meilboks on peaaegu tühjendatud kriitilistest kirjadest, alluvatele juhised kätte jagatud, peatselt ootamas lend Sardiiniasse.

Jurist astub Juhtaja kabinetist sisse ning sirutab ennast mugavalt välja.

‘Lähed puhkusele jah?’ pärib ta.

Juhataja noogutab, ise lootes, et Jurist ei tulnud teavitama, et midagi on nii pekkis, mis tema puhkuseplaanid vussi võiks keerata. See on paar päeva puhkust vanade kursusekaaslastega Sardiinias mida ta on oodanud – paar päeva eemal riigireformidest, hankelepingutest, arenguvestlustest ja igal pool kurblikult hirnuvatest surevatest hobustest.

‘Nojah, ma loodan, et sul on meeles, et meil on ülehomme reedel meie imelise avaliku sektori praktikakeskkonna hanke avamise tähtaeg,’ tähendab Jurist laisalt.

Juhataja vannub vaikselt. Ta on selle ära unustanud. Kuu aega tagasi olid nad koos Juristiga üles pannud riigihanke, millega Asutus soovib tellida lõpuks Noore Menetleja poolt suure valu ja vaevaga kokku pandud lähteülesande alusel tehtava praktikakeskkonna IT lahendust. Lähteülesanne oli küll mingil umbmäärasel viisil koos, kuid tehnilist kirjeldust polnud ükski töögrupp võimeline tegema, nii et Juhataja ja Noor Menetleja olid mingisuguse asja puusalt kokku pannud, kuna kumbki neist polnud IT taustaga ning nad lootsid, et äkki saab seda tasandada ekstra koguse sõnavahuga.

‘Ma usun, et sina ja Noor Menetleja tulete selle hanke avamisega suurepäraselt toime,’ tähendab Juhataja lõpuks, sulgeb arvuti ja suundub väljateenitud puhkusele.

Järgmisel hommikul Juhataja ärkab varakult ning astub rõdule. Kevadine Sardiinia päike paistab, eemal sädeleb sinakasroheline meri. Kusagilt tänavalt toob soe tuuleõhk aromaatse värske kohvi lõhna ja Juhataja mõtleb, et äkki jääkski siia. Eelmisel päeval oli ta kohe peale saabumist külmalt telefoni välja lülitanud ning sõpradega rummiklaasi taga pool ööd vanu aegu meenutanud ning ignoreerinud kõiki jamasid, mis teda kahtlemata kodus ootavad. Ta kursusekaaslased veel magavad erinevates tubades ning Juhataja mõte liigub tahes-tahtmata hanke avamise suunas. On küll hirmus soov ennast sellest distantseerida kuid lõpuks, ohates ja ennast vihates, avab ta arvuti ning küsib Juristilt läbi Skype, kuidas neil Tallinnas hanke avamine läheb.

’Kõik on perses,’ teatab Jurist lõpuks pärast pikaajalist vaikust.

’Mis juhtus?’ küsib Juhataja.

’Vaidlustati,’ vastab Jurist lühidalt.

Vaidlustamine on hirmuäratav sõna. Vaidlustamisega saab erksalt kalpsavast noorest täkust lühida ajaga korisev hobuselaip. Hangetes võib vaidlustada kõike – hindamiskriteeriumeid, kvalifitseerumistingimusi, tulemusi, hinda, pakkujate ja hankija kompetentsi, reeglitest kinnipidamist, võrdset kohtlemist, kõike. Vaidlustamine tähendab lõppematuid vaidlusi pisidetailide osas ning ühtlasi seda, et kuna hankesse minevad projektid üldjuhul on alati ajakriitilised, tähtaegade lootusetut läbikukkumist. Antud juhul tähendab see sisuliselt projekti kuulsusetut lõppu, kuna projektiks eraldatud rahasid on võimalik kasutada üksnes teatud perioodi jooksul ning perioodi lõpp on lähenemas metsiku kiirusega. Veel üks surnud hobune Juhataja laual, mille matmisega on vaja tegeleda.

’Kes kurat vaidlustas?’ nõuab Juhataja.

’No, vaat, eilseni sai esitada veel läbi registri küsimusi, eks, ja, noh, mingi IT ettevõte küsis, et kuidas on plaanitavas lahenduses korraldatud mingi CMM protokolli järgimine ja analüüs, et kas see on ka osa lähteülesandest või plaanitakse seda teha lisaarendusena. Mina ja Noor Menetleja nagu ei saanud küsimusest sotti, kirjutasime mingi jama vastu aga ettevõtte ärritus ja saatis uued küsimused. Me ei osanud vastata, sina olid ka nagu väga mugavalt levist välja läinud ning kogu see värk eskaleerus veits. Nüüd just saime teada, et vennad on kaevanud Riigikontrollile ning meil tuleb majja hangete eriaudit. Sa ju saad aru mis juhtub, kui keegi hakkab natukenegi terasemalt meie hankeid vaatama? Põhimõtteliselt oleme sinuga silmini pasa sees, Kriisijuht on juba eile õhtust saadik haiguslehel, ma läheks ka, aga mu perearst on haige. Pidin täna varahommikul raporteerima seda jama Suurele Ülemusele – ta on küll hetkel kusagil Aserbaidžaanis sealsete šeikidega käppa raputamas, kuid sain aru, et ta on täiesti raevus ning tuleb täna esimese lennuga tagasi. Esimese asjana nõudis ta, et sina tema ette ilmuksid ja selgitaksid, mis eepiliste mõõtmetega pasa sa jälle oled kokku keeranud. Ma sinu asemel isiklikult kaaluksin varianti, et tagasi tulemata saata standardses vormis avaldus ning jääda sinna, kus sa oled.’

Juhataja istub vaikides ja põrnitseb arvutiekraani, nähes, kuidas tema maailm kokku variseb. Kõrvaltoast astub välja ta online-turunduses töötav sõber, hõõrudes uniselt silmi.

Juhataja sööstab püsti, haarab unisel sõbral kõrist kinni.

’Sina, raisk, sa töötad kusagil IT-sektoris jah? Räägi mulle misasi on CMM protokoll?’

Sõber, ehmunud ja segaduses, mögiseb midagi mõistetamatut. Juhataja, nähes, et sealt ei tule midagi, laseb ta lahti, istub taas arvuti ette ja võtab pea käte vahele.

’Kas saame midagi teha?’ küsib ta lõpuks Juristilt.

’Näkää, vastab Jurist, ’ainus variant on kaduda enne, kui see pasalaev lõplikult põhja läheb. Kui ei õnnestu, kohtume prokuratuuris. Ja ma ütlen kohe ära, et ma kavatsen mulle pakutavale kokkuleppele alla kirjutada.’

Juhataja ohkab, mõeldes kõigile nendele aastatele avalikus teenistuses, mis nüüd lähevad hukka seetõttu, et ta otsustas omale ühe päeva puhkust võtta.

Lõpuks venib Juristi Skype-näole irve.

’Hea küll, ütleb ta, ’ma küll piinaks sind edasi, aga Noor Menetleja siin kõrval ütles, et peaksime sulle siiski halastama. Avasime hanke, kvalifitseerisime võitja ära ning sellega on jonksus. Mõtlesime, et istud, raisk, seal mere ääres ja peesitad kõhtu sel ajal kui meie tööd rabame, et sa raisk nüüd tead mis tunne siin on.’

Ja sellega logib Jurist Skypest välja ning jätab Juhataja mõtlema, millise jumaluse raevu ta on ära teeninud, et teda selliste töökaaslastega on õnnistatud.