“Ma ei saa aru, kuidas sina ometi ei rõõmusta,” imestab Noor Menetleja.
Juhataja istub oma arvuti ees, käed kukla taga, sünge pilk kinnitatud lakke.
“Et noh, nagu minister tuleb meil uus, eks,” arutleb Noor Menetleja, “ning kindlasti tuleb ta parem ja aktiivsem. Need jaburad memod, mis vahepeal tulid, saame kenasti vaiba alla lükatud. Uus minister on kindlasti avatud uutele mõtetele ja kes oleks paremad inimesed uute ideede väljakäimiseks kui meie, kes me igapäevaselt sihtgruppidega tööd teeme? Pühime mõnelt vanalt plaanilt tolmu ning esitame selle kui uus mõtte. Teeme näo, nagu viimast kahte aastat poleks olnud ning saame neid asju siin riigis taas hakata ellu viima.”
Juhataja põrnitseb sõnagi lausumata endiselt lakke.
Noor Menetleja vaikib lõpuks.
“Okei, mis meil pekkis on siis?” küsib ta lõpuks ohates.
Juhataja langetab pilgu.
“Ma ei tea,” ütleb ta, tema pilk kulunud kontoris sihitult ekslemas.
“Eee, et sa tahad öelda, et sa oled tusane seetõttu, et sa ei tea, mis pekkis on?”
Juhataja kehitab õlgu.
“Midagi seesugust jah,” ütleb ta. “Meid pole pikka aega enam kohtusse antud. COVIDi kriis on meid küll rappinud, aga peame vastu, isegi minule endale üllatuseks. Me oleme edukalt vältinud avalikkuse tähelepanu ning meist pole nii ikka aega enam lehes kirjutatud, mis on fantastiline. Valitsus kukkus, nii et saame kõik oma surnud hobused maha maetud. Täna õhtul vannutatakse Joe Biden ametisse ning me ei pea enam igapäevaselt jälgima, mis eepiline joga jälle teiselpool ookeanit toimub, ning vahest saabub uus normaalsus. Et nagu… ma ei tea, mida nüüd karta sellest aastast.”
“Aga see tähendabki ju, et kõik läheb ometi hästi?” ütleb Noor Menetleja. “Et… kas tõesti ei võiks me nagu korrakski mõelda, et elu lähebki nagu paremaks, et me elasimegi selle 2020 aasta üle, ning nüüd lähevad asjad tagasi normaalsusesse?”
“Ma ei tea,” ohkab Juhataja. “Ma olen nii sageli mõelnud, et ometi läheks asjad tagasi sinna, kus nad olid, aga ma enam ei julge isegi loota. Ma isegi ei saa enam aru, mis reeglid tänapäeval kehtivad ja mis mitte. Ja ausalt öeldes – kui asjad lähevad hästi, siis mul on hirm, et kusagilt tuleb mingi litakas, mida ma ei oska oodata.”
Koridorist kostavad lohisevad sammud ning uksest kõnnib mööda Jurist, veel märkimisväärselt süngema moega kui Juhataja.
“Kuule,” hõikab Noor Menetleja, “ütle, mida sina arvad, et kuhu praegu see kõik meil liigub? Et nagu 2021 tundub olevat ju hea aasta senini, eks?”
Jurist peatub hetkeks, vaatab Noorele Menetlejale otsa.
“Sitt pressib alati sisse sealt, kust sa seda oodata ei oska,” ütleb ta lõpuks mornilt ja kõnnib edasi.
Noor Menetleja vaikib mõnda aega ja tõuseb lõpuks.
“Igatahes mina võtan täna kodus šampa lahti,” ütleb ta, astudes Juhataja juurde ja patsutades teda õlale. “Ma soovitan, et viska sina ka üheks õhtukski peast need mõtted, tee omale rumm koolaga ja tunne rõõmu, et ometigi lähevad asjad õiges suunas. Unusta korrakski ära see küünilisus, vaata tähti taevas ja… naerata äkki natuke?”
Juhataja tõstab pea ja tema ja Noore Menetleja pilgud kohtuvad. Noore Menetleja silmis välgatab midagi - sära, mida Juhataja kunagi seal nii tihti nägi, kuid mis on sealt viimaste kuude jooksul peaaegu kustunud.
Ja vaikselt, ettevaatlikult ja hiilivalt venib Juhataja näole naeratus. See on natuke häbelik, aga ikkagi naeratus.
Õhtul jalutab Juhataja läbi lumesajuse Tallinna kodu poole. Ta teab, et midagi erilist teda seal ei oota – tühi elamine vanas nõukogudeaegses majas esimesel korrusel, kus ühistu pole kunagi saanud kokkuleppele isegi olulistes küsimustes nagu kanalisatsiooni renoveerimine, rääkimata fassaadi korrastamisest, kuid täna teda see ei häiri. Tema samm on kergem kui tavaliselt ja ta tõstab pea talvise taeva poole, kus kusagil, varjatud linnatuledest ja pilvedest, säravad tähed.
Üksik lumehelves maandub Juhataja ninale. Ta kõõritab seda vaadata ja lumehelves kõõritab ääretult ülbelt vastu. Seejärel sulab see ära ja voolab mööda põske Juhataja habemesse, kuhu jääb kõditama ja kõkutama, võttes kaasa tema frustratsiooni ja väsimuse ja mure tuleviku pärast.
Koju saabub ta täpselt ajaks, kui teisel pool ookeani algab uue presidendi ametisse vannutamine. Juhataja liigub köögis nobedalt ringi, lõikab laimi, kallab rummi, segab valmis joogi ja istub oma mugavasse tooli, nii palju mugavamasse kui kontoris olev istumisalune, et vaadata, kuidas maailm muutub taas normaalseks.
Ja seal, mugavas toolis, rüübates rummikoolat, tunneb Juhataja midagi, mida ta pole enam tundnud nii ammu.
Lootust.
Aeg läheb märkamatult ning enne kui arugi on saada, on jook otsas. Juhataja tõuseb ja seab sammud köögi poole, otsustades enne ka WCs käia. Ta avab vannitoa ukse.
Hingemattev hais lööb talle vastu nägu. Dušikabiini äravooluavast pressib sisse vedel pruunikas ollus, voolates hoolikalt ja ühtlaselt laiali üle põranda. Kogu vannitoa põrand on seda täis ning kohe-kohe on ollus loksumas üle uksepiida, et rõõmsalt üle ujutada kogu ülejäänud korter. Maja nõukogudeaegne kanalisatsioon on lõpuks otsad andnud.
Juhataja vaatab seda pikalt.
“Eks sitt pressib ikka sisse sealt, kust seda oodata ei oska,” nendib ta lõpuks iseendale ja läheb rahulikul sammul kööki kummikindaid võtma, teades teatud kergendusega, et maailmas mõned fundamentaalsed reeglid endiselt kehtivad.
Kommentaarid
Postita kommentaar