Kuidas eelarvet aetakse lõhki

Kui Noor Menetleja Juhataja kabineti uksest sisse astub, on ta käes paar prinditud Exceli tabelit ning tema nägu on kriitvalge.

’Ma vist keerasin asja perse,’ ütleb ta vaikselt, ’ajasin finantslepingus eelarverea lõhki.’

Juhataja laseb vaikselt vilet. Finantsleping on Asutuse kõige olulisem finantsdokument, kuna seal on detailselt kirjas kõikide programmide ja tegevuste eelarved, mis on kokku lepitud Ministeeriumiga. Finantslepingu läbirääkimised kestavad üldjuhul kuid ning seal muutuste tegemine on sisuliselt võimatu. Samuti on võimatu, et mõne tegevuse eelarve läheks lõhki, kuna üksteist kuud järgitakse seda piinlikult täpselt ning siis detsembris minnakse metsikuks, et ülejäägid iga hinna eest huugama panna, kuna täitmata jäänud eelarverida tähendab, et järgmise aasta Finantslepingus seda rida vähendatakse.

’Mismoodi see nüüd juhtus?’ küsib Juhataja.

’See ülikoolide ja tööandjate koostööprojekt, eks,’ ütleb Noor Menetleja, ’finantseerisime seal projektides nii käesoleva aasta tegevusi kui eelmise omi. Paraku oli Sõjaväeline Menetleja enne töölt lahkumist teinud projekti taotluste eelarve arvestamiseks eraldi tabelid kus käesoleva aasta kulud olid ühes tabelis ning eelmise aasta kulud teises. Ta unustas seda mulle mainida ning ma ei saanud ka aru, nii et toetust välja makstes maksime välja maksimaalsed summad käesolevaks aastaks. Nüüd saime esimeste partnerite käest päringud, et tore, et käesolevaks aasta raha saime, aga kus on eelmise aasta raha? Vaatasin ning jah, oleme võtnud lepingulise kohustuse see raha välja maksta, kuid eelarve läheb umbes 80 000 euroga lõhki.’

’Kes need lepingud kinnitas?’ küsib Juhataja.

’Sina,’ ohkab Noor Menetleja.

Juhataja kammib mälus, kuid no ei mäleta. Sadade lepingute seas, mida ta iga kuu kinnitab, võisid need vabalt olla, ning kuna Juhatajal pole ammu enam aega iga lepingut üksipulgi kontrollida, võib ka olla täitsa tõsi, et ta on vigased lepingud kinnitanud. See aga tähendab, et kõigil lepingutel on tema allkiri ning ta on põhimõtteliselt omadega pekkis, kuna iga süüdlase otsing viiks otse temani.

Juhataja võtab Noore Menetleja käest paberid ning süveneb nendesse, samas kui too lahkub, et oma toas masenduda, kuid ka pärastkolmekordset kontrolli on tõsi, et kõiki summasid kokku arvestades on nad eelarvereaga sügaval miinuses ning ta näeb, kuidas karjääriseinad tema ümber kokku varisevad. Ta näeb vaid ühte väljapääsu. Viimast lootuskiirt.

Ja Juhataja tõstab telefonitoru ning valib numbri.

’Ministeeriumi Finantsosakond,’ ütleb hääl teiselt poolt.

’Juhataja siin,’ sõnab Juhataja, ’kuidas läheb?’

’Sitasti,’ vastab Ministeeriumi Finantsosakond, ’aga saan aru, et sul läheb veel sitemini, kui sa juba helistad.’

’Mul on finantslepingu eelarverida lõhki,’ ütleb Juhataja.

’Eelarveread ei tohi lõhki minna,’ teatab Ministeeriumi Finantsosakond.

’Ma tean, me tegime arvutusvea,’ ütleb Juhataja.

’Siis on halvasti,’ annab Ministeeriumi Finantsosakond Juhataja murele omapoolse hinnangu.

’Kas seda kuidagi katta saab?’ küsib Juhataja.

’Ainult oma ressurssidest,’ ütleb Ministeeriumi Finantsosakond. Nii tema kui Juhataja teavad, et Asutusel ei ole mingeid oma ressursse, kuna riigieelarvelised asutused kannavad iga aasta lõpus riigile tagasi eelarvejäägid, mida nad pole suutnud ära kasutada. Kui Juhataja prooviks sealt midagi mõne puudujäägi katteks näpistada, oleks tegemist paragrahviga.

’Kui mul on mingitel muudel eelarveridadel ülejääke, kas ma võin neid vähendada, et puudujääki katta?’ küsib Juhataja.

’Teoreetiliselt on see võimalik,’ ütleb Ministeeriumi Finantsosakond, ’selleks on vaja, et teie Suur Ülemus teeks Finantslepingu muudatusettepaneku ning saadaks selle koos põhjenduste ja arvutustega allkirjastatult meile. Kolme kuu jooksul vaatame selle läbi ning kui see on mõistlikult põhjendatud ja vajalik ning selle kooskõlastavad kõik Ministeeriumi osakonnajuhatajad, asekantslerid, kantsler ja minister, siis vormistame sealt edasi kolme kuu jooksul muudatuse ära.’

’Kas inimlik eksimus võib kõlada kui mõistlik põhjendus?’ küsib Juhataja.

Ministeeriumi Finantsosakond ei vaevu vastamagi. Nad mõlemad teavad suurepäraselt, et inimlikke vigu avalikus sektoris ei saa juhtuda.

‘Kas midagi üldse saab teha?’ küsib Juhataja.

‘Ainult kui õnnestub sul see jama kuidagi mõnele patuoinale pähe määrida,’ ütleb Ministeeriumi Finantsosakond. ‘Kelle allkiri on sul selle lõhkiminekul?’

‘Minu,’ ohkab Juhataja. 

’Kui ma võin omalt poolt anda erapooletu hinnangu,’ ütleb Ministeeriumi Finantsosakond, ‘siis ma ütleks, et sa oled omadega perses.’ 

Juhataja ohkab taas ja lõpetab kõne. Tema kabineti uksest astub sisse Noor Menetleja, käes veel rohkem tabeleid ning nägu veel valgem kui enne.

’Leidsin veel ühe jama,’ ütleb ta vaevukuuldavalt. ’Arvutasin üle ka teiste programmide eelarveridu ning avastasin, et erivajadustega inimeste tugivahendite programm, see, kust me toetame erivajadustega inimestele ratastoolide ja kuuldeaparaatide ostu, et see on samuti miinuses. Veel hullem – kuna meile on see programm antud seadusega ning seaduslikult oleme me kohustatud toetama kõiki kvalifitseeruvaid taotlusi, siis pole siin ka mingit mänguruumi, ning me oleme selles programmis ligi kahesaja tuhande euroga miinuses.’

Juhataja vaatab Noorele Menetlejale pikalt otsa.

’Kakssada tuhat?’ küsib ta.

’Mhm,’ nuutsatab Noor Menetleja.

‘Kas meil on praegu seal väljamaksetega kiire, see tähendab, et kas on meil keegi juba häälekalt käinud nõudmas, et neile raha välja makstakse?’ küsib Juhataja.

‘’Mhm, kogu aeg küsivad,’ ütleb Noor Menetleja õnnetult, ‘Raamatupidaja just helistas ja ütles, et ta rohkem midagi välja maksta ei saa kuna raha on otsas.’

Juhataja sulgeb silmad ja nõjatub toolileenile.

’See,’ sõnab ta lõpuks peale pikka vaikimist, ’on parim uudis, mida sa oleksid võinud mulle praegu tuua.’

Ja Juhataja avab silmad, tõuseb ning lahkub toast, tema sammus uus energia, jättes Noore Menetleja arusaamatult talle järgi põrnitsema.

Kui paar päeva hiljem Noor Menetleja uuesti Juhataja kabinetti astub, vaatab too unistavalt aknast välja.

’Ma sain just Raamatupidajalt teate, et meie arvele on laekunud kakssada kaheksakümmend tuhat eurot,’ ütleb ta.

Juhataja pöörab pilgu Noorele Menetlejale. 

‘Paistab, nagu meie eelarve vajadus on maagiliselt täidetud,’ sõnab ta.

‘Mida kurat sa tegid?’ küsib Noor Menetleja.

Juhataja kehitab õlgu.

’Ma ütlesin Suurele Ülemusele, et me ei saa täita seaduslikku kohust toetada erivajadusega inimesi, kuna eelarve on otsas. Et me helistasime Ministeeriumisse ning nende finantsosakond ütles, et raha juurde ei saa ning eelarveridu muuta ka ei saa, et see võtab nii palju aega, aga meil pole aega oodata, kuna meil on vaja vaestele inimestele ratastoole ja kuuldeaparaate osta, nagu seadusest tulenev kohustus ette näeb. Mainisin, et asi on üsna hull, kuna see võib kiiresti lekkida ajakirjandusse ning siis on Asutuse maine pekkis.

Suur Ülemus läks sellest veidike pöördesse, et mis mõttes mingi tont ministeeriumis takistab meil seaduse täitmist ning meie kannatame selle pärast. Käskis mul kiiresti kokku panna lisaeelarve taotluse ning ütles, et ta tegeleb sellega isiklikult, et tal on Ministeeriumis nagunii koosolek tulemas. Kirjutasin avalduse valmis, panin sinna sisse nii erivajadustega inimeste taotluse kui meie pekkiläinud taotlusvoori lisarahastuse ja Suur Ülemus pani asjasse liigselt süvenemata padavai otse Ministeeriumisse. Tuli välja, et koosolekul osales ka Minister, nii et Suur Ülemus läks otse tema juurde ja küsis, et mis värk, miks Ministeeriumi ametnikud kotivad vaeseid ratastoolis inimesi ning kui ajakirjandus sellest teada saaks, siis oleks Ministeeriumi maine kohe pekkis. Minister ehmatas ära, võttis kõne otse finantsosakonda ja ütles, et Asutuse Finantslepingu muudatus tuleb koheselt menetleda ning vajaminevad ressursid eraldada. Finantsosakond hakkas midagi kobisema, kuid kui minister ütles, et teda ei huvita ning asi peab olema tehtud koheselt või hakkavad ametnikud uusi töökohti otsima, jäid nad kuss ning tegid muudatuse kibekiiresti ära.’

Juhataja vaikib.

’Nagu ma ütlesin, see erivajadustega inimeste jama oli parim, mis tol hetkel oleks saanud juhtuda,’ ütleb ta lõpuks.

’Ma arvan,’ ütleb Noor Menetleja, ’et sa oled suslik.’

Juhataja kehitab õlgu ja avab suu, et vastata, kuid siis heliseb telefon.

’Juhataja,’ ütleb ta torusse.

’Ministeeriumi Finantsosakond,’ öeldakse teiselt poolt.

’Aaa,’ tervitab Juhataja, ’saan aru, et teil läheb vist sitasti, kui te juba mulle helistate?’

’Sina, raisk,’ müristab Ministeeriumi Finantsosakond, ’Sinu pärast on meil nüüd kahesaja kaheksakümne tuhande-eurone auk eelarves, mida meil pole kusagilt lappida. Kurat, me istume siin kogu osakonnaga ja püüame seda kuradi paska kuidagi jokkida enne, kui see mingile auditile, riigikontrollile, ajakirjandusele või kellele kurat veel vahele jääb. Oli sul kurat vaja neid kuradi ridu ära vussida, ah?’

Juhataja mõtleb hetke.

’Kui ma võin omalt poolt anda erapooletu hinnangu,’ ütleb Juhataja lõpuks tõsiselt, ‘siis ma ütleks, et te olete omadega perses.’ 

Seejärel paneb ta toru ära.