Otse põhisisu juurde

Kuidas kasutatakse riigi krediitkaarti

Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti.

’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta.

Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb.

’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’

’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’

’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’

Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv.

’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite projektijuhiks,’ ta vaatab süüdistavalt Juhatajale otsa, ’rääkisime selle osas Ministeeriumiga ning tuli välja, et Ministeerium peab läbi meie kohapealse saatkonna läbirääkimisi Eesti ja Jaapani vaheliste koostöösidemete tugevdamiseks. Praeguseks ollakse lõpetamas lepingu läbirääkimisi ning selle allkirjastamine tahetakse teha täpselt sel ajal, kui meie seal oleme. Ministeerium tegi ettepaneku, et ka Suur Ülemus võiks seal kohal olla, kuna koostööleping puudutab tugevalt meie valdkonda. 

Lisaks sellele sõidab lepingu allkirjastamisele kohale president isiklikult ning oleme praeguseks Ministeeriumi ja presidendi kantseleiga kokku leppinud, et päev enne lepingu allkirjastamist viime kohapeal läbi kohtumise meie ja Ministeeriumi koostööpartneritega, kuhu siis president isiklikult tuleb tutvustama e-eesti edulugu. Meie rolliks on korraldada ürituse ruum ja toitlustamine ning meil on kõik paigas, menüü valitud, koht olemas ja vaja on ainult krediitkaardi numbrit tagatiseks, et viia lõpule koha broneering. Ministeeriumis paluti, et ma selle korda ajaks. Ma läksin Suure Ülemuse käest küsima, aga tema ütles, et sina oled meie asutuses ainuke, kellele on riigi krediitkaart just sellisteks olukordadeks väljastatud ja et ma räägiks sinuga. Nii et siin ma siis olen.’

’Ahsoo,’ ütleb Juhataja, ’Kas kuidagi teisiti ei saa?’

Noor Menetleja raputab pead.

’Ma küsisin juba,’ ütleb ta, ’nad ei saa aktsepteerida ettemakseid ega garantiikirju, ainuke variant on krediitkaart.’

’Kas saame kasutada mõnda teist kohta ja toitlustajat?’ küsib Juhataja.

Noor Menetleja raputab taas pead.

’Tegime juba hanke ning nemad on hanke võitjad. Üritus toimub juba ülehomme, me ei jõua uut kohta valida.’

Juhataja vaatab Noorele Menetlejale otsa.

’Mulle see üldse ei meeldi,’ konstateerib ta lõpuks. ’Ma tean, et Suur Ülemus ütles, et mul on riigi krediitkaart ja tehniliselt võttes mul see ongi, aga tegelikult ma pigem ütleks, et mul seda ei ole.’

’Mida kurat sa sellega mõtled?’ plahvatab Noor Menetleja.

Riigi krediitkaart on miraaž,’ ütleb Juhataja. ’See on riigi raha, mis justkui on seal ning mida oleks võimalik kasutada, kuid kui hakkad lähemalt vaatama, on see üksnes illusioon. Selle jaoks, kellele see on väljastatud, on see allkirjastatud, kuid veel esitamata lahkumisavaldus, ning muutub aktiivseks samal hetkel, kui sa kaardi kusagilt läbi tõmbad. Riigi krediitkaardi puhul ei ole oluline mitte selle kasutamine, vaid selle väärkasutamise vältimine.’

’Ja kuidas on olukord, kus me peame kasutama krediitkaarti, et broneerida koht presidendi ning meie koostööpartnerite ühisürituseks, krediitkaardi väärkasutamine?’ küsib Noor Menetleja.

’Igasugune riigi krediitkaardi kasutamine on oma olemuselt väärkasutamine,’ vastab Juhataja kindlalt. ’On inimesi, kes on teinud oma eesmärgiks riigi korruptsiooni paljastamise, ning sel eesmärgil on suunanud oma tähelepanu riigi krediitkaartide väärkasutamise vastu võitlemisele. See väljendub selles, et me saame regulaarseid teabenõudeid valitud rahvaesindajatelt, mille käigus küsitakse kõigi riigi krediitkaartide väljavõtteid, mida siis näritakse ja puuritakse ning valitud palad lekitatakse ajakirjandusele. See tähendab, et iga krediitkaardiga tehtud kulutuse puhul on sellega võetav avalikustamisrisk ebaproportsionaalselt suur ning see, kas tegemist on õigustatud või mitteõigustatud kaardi kasutamisega, sõltub kellegi kolmanda või neljanda inimese moraalsetest ja eetilistest väärtustest või siis nende puudumisest.’

’Ma siiralt ei tahaks uskuda, et see, et me maksame paarisajaeurose restoraniarve, mille käigus saab president isiklikult tutvustada meie koostööpartneritele e-eesti edulugusid, kvalifitseeruks väärkasutamiseks,’ ei ole Noor Menetleja nõus.

’See, mida sina usud või mitte, pole antud hetkel üldse oluline,’ kehitab Juhataja õlgu, ’aga kui isegi avalikustamise riski kõrvale jätta, siis võtame ette selle, et kõik krediitkaardiga tehtud kulutused on suure abikõlbmatuse riskiga. Kui me kinnitame sellega mingit broneeringut, siis riskime sellega, et anname kaardi andmed kolmandate isikute kätte, mille tagajärjel võib tekkida meile tundmatutel isikutel otsene ligipääs Eesti riigieelarve ressurssidele. Või näiteks kui tekib maksmisega mingi segadus, ning võetakse maha krediitkaardilt mingi teine summa kui meil toitlustusarvel kirjas? Või näiteks tekib kommunikatsiooniviga, ning võetakse kaardilt maha rohkem kui ette nähtud?’

’Ma eeldan, et siis saame vaidlustada ning raha tagasi,’ püüab Noor Menetleja Juhataja hirme rahustada.

’Jah, aga näiteks kui võetakse maha üks summa jeenides ning pärast kantakse sama summa jeenides tagasi, aga jeeni ja euro kurss on muutunud?’ küsib Juhataja. ’Kuna valuutavahetuskulud ei ole abikõlbulikud, kaasneb sellega meile täiendav asjaajamine ning abikõlbmatuse risk. Seda on natuke raske Kontrollivale Asutusele selgitada.’

‘Ma tahaks uskuda, et ka Kontrolliv asutus ning muud kompetentsed asutused mõistavad, et mõnikord on vaja teha kulutusi kiiresti, ning sellesse suhtutakse leebemalt,’ ütleb Noor Menetleja, kuigi tunneb ka ise, et sõnad kõlavad kuidagi õõnsalt.

Juhataja vaatab talle pika pilguga otsa.

‘Hiljuti oli meil sel teemal Juristiga arutelu, ning tema info kohaselt Ministeeriumist lekkinud koosolekute protokollidest järeldub, et olukorras, kus sa pead tegema erakorralisi riigieelarvelisi väljaminekuid kiiruga ja krediitkaardi kaudu, siis ei ole see mitte märk sinu tublidusest ja operatiivse kriisihaldamise võimekusest, vaid Rahandusministeerium defineerib seda kui sinupoolset hangete ja kulude haldamisega seonduvat planeerimisviga, millesse on vaja suhtuda eriti karmilt,’ ütleb ta. 

’Aga kuidas me siis saame seda üritust teha?’ on Noor Menetleja morn. ’Me oleme selle juba välja kuulutanud, presidendi kantseleiga on räägitud, kõik on nagu korras… milline mainekahju see meie asutusele oleks, kui me nüüd alt hüppaksime! Mida arvab president?’

’Presidendi arvamus meile ei loe,’ kehitab Juhataja õlgu. ’Esmased inimesed, kelle arvamus meile üldiselt loeb, on Kontrolliva Asutuse kontrollijad ning audiitorid, kellel on õigus määrata tagasimakseid ja teisesed need, kes lekitavad info meie krediitkaardi kasutamisest ajakirjandusele.’

’No aga milline häbi meie asutusele presidendi kantselei ees!’ hüüab Noor Menetleja meelt heites.

’Parafraseerides klassikuid, siis häbi ununeb, abikõlbmatu kulu aga jääb maksetaotlusesse,’ ütleb Juhataja.

Noor Menetleja seisab, teadmata, mida teha. Kui ta oli saanud ülesande korraldada Suure Ülemuse visiit Jaapanisse oli talle tundunud, et ta saab teha midagi, mis on väljaspool tema tavapäraseid tööülesandeid – midagi, mis oleks uus, huvitav, rahvusvaheline ja kõrgetasemeline. Selle asemel on ta nüüd vaatamas vastu läbikukkumisele – ning kõik üksnes tänu Juhataja mingitele mõttetutele hirmudele seoses riigi krediitkaardiga.

 Ta hammustab huulde, et silmanurka kerkivat pisarat varjata, ning pöördub minekule.

’Okei,’ ütleb Juhataja lõpuks ohates tema selja tagant. ’Kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis eks teeme seda.’

Juhataja tõuseb aeglaselt nagu mandrilaamade liikumine ja avab sahtli, kust võtab võtme. Sellega avab ta teise sahtli, kust võtab musta metallist karbi. Seejärel tõmbab ta taskust pataka võtmeid ja sorteerib neid, kuni leiab ühe, mis sobib karpi. Karp avaneb plõksatusega ning seal, mustal plastikust alusel, lamab sinakasvalge krediitkaart. Selle peale on suurelt hõbedaste tähtedega kirjutatud ’RAHANDUSMINISTEERIUM’. Sellest kiirgab võimu ja raha, nagu  seda üksnes riigieelarve suudab.

’Mine broneeri oma õhtusöök siis ära,’ ütleb ta ning ulatab krediitkaardi Noorele Menetlejale, kes selle võtab ja tänulikult lahkub.

Kui Noor Menetleja veerand tundi hiljem pole kaardiga naasnud, tõuseb Juhataja ja läheb vaatab Noore Menetleja tuppa. Too istub, pea langetatud kätele, krediitkaart tema kõrval.

’Said tehtud?’ küsib Juhataja kaarti vastu võttes.

’Sain kirja Ministeeriumist,’ ütleb Noor Menetleja. ’Paistab, et seoses lepinguga on tekkinud ootamatud probleemid – mingisugune kommunikatsioonihäire on viinud asjad niimoodi, et Ministeerium on leidnud lepingust mingid punktid, mis võivad tekitada rahvusvahelisi probleeme ning nad soovivad täiendavat aega läbirääkimisteks.Sellega seoses paluvad nad tungivalt kohapeal toimuvad üritused edasi lükata. Kui ma sain õigesti aru, siis on arusaamatu, kelle vahel see leping ikkagi sõlmitakse, kuna erinevates mustandites on asjad erinevalt kirjas, kord on nimetatud osapooleks meie Asutust, kord Ministeeriumi, kord meie saatkonda, kord presidendi kantseleid. Ühesõnaga, mingi totaalne mudru, millest ma midagi aru ei saa ja ma pole päris kindel, kes selle jama kokku on keeranud. Kantselei juba teatas, et kuni asi pole selginenud, tühistavad nad presidendi visiidi.’

’Ühesõnaga, üritus jääb ära?’ küsib Juhataja.

’Eee, jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’aga jeebus milline bläkk Eestile.’

’Noh, ma ei võtaks seda nii traagiliselt,’ ütleb Juhataja. ’Lõppude lõpuks on selle puhul tegemist ju üksnes riigi tasemel rahvusvahelise intsidendiga, mitte abikõlbmatu kulu või krediitkaardi väärkasutamisega’.

Noor Menetleja tõstab pea ja vaatab Juhatajale otsa.

Juhataja suunurgas peegeldub hetkeline muie, ta napsab Noore Menetleja laualt krediitkaardi ja lahkub. Oma tuppa jõudnult avab ta musta karbi, asetab sinna sinivalge krediitkaardi – puhta, läikiva ja igavesti kasutamata – ja suleb hellalt karbi kaane.

Kommentaarid

  1. Lihtsalt jumalik, ilma igasuguse komöödiata. Käesoleval juhul pole mestriteos mitte ebaõnnestunute kilda langenud. Lähen poodi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse.
Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib.
„Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja.
Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks.
Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ülespoole.
Juhata…

Kuidas vallandatakse kantslerit

“Nii nad lasidki Ministeeriumi kantsleri lahti,” ütleb Noor Menetleja Juhataja tuppa astudes ja istub tugitooli, kus tavaliselt vedeleb morni näoga Jurist, kuid too on parajasti kusagile kadunud.
Juhataja, kes on viimased kümme minutit lakke põrnitsenud, rebib vaevaga oma pilgu eemale.
“Jep,” kinnitab ta. “Just tuli kõigile Asutustele ametlik teade, et selle asjaga on nüüd krõõska ja valitsus kinnitas kantsleri vallandamise.”
“Kõigi nende uute asjade valguses – mis sa arvad, mis meist saab?” küsib Noor Menetleja.
“Mida sa täpselt mõtled?” küsib Juhataja.
“Noh, nagu et ee… meil on nüüd kantsler, kes puhus vilet, ning peaminister isiklikult laskis ta lahti,” ütleb Noor Menetleja. “Et nagu… meie ministrid tahavad otse sekkuda Asutuste igapäevaellu, et hakata suunama tegevusi, mida me igapäevaselt teeme. Vaatan, kuidas üha enam poliitikud jauravad süvariigist ja muudest rumalustest. Ja mmm.. sinu raamat ka nüüd veel, et kui muidu te Juristiga stressate Steven Seagali patsiga poiste päras…

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.”
“Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat.
“On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?”
“Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.”
Jurist noogutab.
“Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjasin, et minu teada s…

Kuidas täidetakse tööajatabeleid

’Kurat, üldse ei saa enam oma toas tööd teha,’ uriseb Jurist, lamaskledes Juhataja toas diivanil. ’’Raisk, nagu läbisõiduhoov ja telefoni keskjaam, kõik kogu aeg tulevad ainult küsimusega, et ’kuule, kas sina tead, kui pikk on dokumentide võltsimise puhul kriminaalasja aegumistähtaeg?’ Muudkui aga vastan neile, et viis aastat, ja vaatan, kuidas nad aeglaselt valgeks lähevad. Kõik ju jukerdavad tööajatabelitega ja nüüd stressavad, et lähevad kinni. ’
Juhataja muigab ja avab suu, et vastata, kuid samal hetkel astub sisse Noor Menetleja.
’Olete näinud?’ küsib ta ja paneb lauale väljavõtte ajalehest, kus on kirjutatud, et Ülikoolis toimub ulatuslik tööajatabelite võltsimine.
Juhataja noogutab.
’Mis me nüüd teeme?’ küsib Noor Menetleja. ’Et noh, kas sellest võib tulla midagi, mis ka meid siin puudutab? Et kui mingi uurimine algab ja asi eskaleerub ja hakatakse meil ka siin kaevama?’
Juhataja kehitab õlgu.
’Eks me siis lähme vangi,’ ütleb ta flegmaatiliselt, ‘mul on juba asjad pakitud.’
No…

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa.
“Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata.
Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata.
“Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks.
“Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja.
Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud.
“Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.”
“Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuele veebilehele materjale ja …

Kuidas oodatakse raamatut

Juhataja istub kontoris oma laua taga ja sõrmitseb mõtlikult värskelt trükist tulnud raamatut. See on kollane, nagu tema kontori sein. Seal on oranž tool, nagu ka temal on. Rohkelt pabereid, nagu, noh, tema ümber alati on.
’Maailm kontoris ehk kuidas kärbitakse heeringat’ on kirjutatud üle raamatu esikaane. Enam-vähem sama nimi, mis oranži-mustakirju blogil, mida ta kunagi ajaviiteks kirjutama oli hakanud ja mis oli sealt alates kuidagi arusaamatult oma elu elama hakanud.
Koridorist kostavad sammud ja sisse astub Jurist ja räntsatab tugitooli.
“Said oma taiese valmis jah?” küsib ta.
Juhataja noogutab.
Jurist ohkab.
“Nojah, eks ma siis valmistan ennast ette vältimatuteks riigikontrolli päringuteks, rahandusministeeriumi järelevalveks ning muude kompetentsete asutuste külaskäikudeks,” mühatab ta. “Mis sa minust sinna veel kirjutasid, lisaks sellele, mida sa juba nagunii minu kohta oma blogis kokku oled valetanud?”
Juhataja kehitab õlgu.
“Ainult tõtt,” ütleb ta.
“Sellest kirjutasid ikka…

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele. 
‘Jah, tere?’ küsib Juhataja.
Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’
Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele.
‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korraks.  Leppisime…

Kuidas tähistatakse jõule

Kellaosutid lähenevad viiele õhtul. Väljas on pime, üksnes mingi lörtsilaadne ollus pladistab vastu kontoriakent. Tavapäraselt kontoris valitsev kõnekõma ja telefonide helin on vaikinud. On viimane tööpäev enne jõulupühi.
Noor Menetleja suleb arvuti ning ringutab. Ta sorteerib viimased laual olevad dokumendid hoolikalt kahte kausta – üks, mis läheb säilitamiseks riiulites olevatesse kaustadesse ning teine, mis läheb otse paberihunti. Ta paneb hoolikalt ühele joonele pastakatopsi ja klammerdaja, ühendab dokist lahti sülearvuti ning pistab selle seljakotti juhuks, kui jõulude ajal peaks tekkima mõni kriis, mis vajab kohest reageerimist. Ta tõuseb, kustutab toas tule ning sammub läbi vaiksete koridoride ukse poole, pehme vaip summutamas tema sammude kaja.
Veel viimasel hetkel, käsi juba ukselingil, otsustab ta astuda veel Juhataja juurest läbi ning soovida häid pühi. Juhataja toa uks on suletud, kuid uksepragudest paistva valguse järgi otsustab Noor Menetleja, et Juhataja on veel kontor…

Kuidas kirjutatakse raamatut

Juhataja istub ja vaatab oma ees olevat veebilehte. Oranži-mustakirju leht, kunagi üles seatud, et kirjutada sinna lugusid sellest, kuidas taltsutatakse surnud hobuseid ja kuidas kärbitakse heeringat. Lugusid riigireformidest ja strateegiate kirjutamisest, eetiliselt käitumisest ja uuringute tellimisest, statistika kogumisest ja töötajate motiveerimisest. Lugusid minevikust ja olevikust ning kindlasti mõned ka tulevikust, kuna kahtlemata kaabib mõni kunagi hoolega maha maetud surnud hobune juba oma kirstukaant, et mingi hetk ohtralt halba lõhna kaasa tuues välja ronida, nagu ammu maha kantud poliitik, kes pole erasektoris tööd leidnud.
Ning seejärel avab Juhataja oma arvutis teise faili. Seal on teised lood. Lood, mis on kohusetundlikult talletatud, kuid mitte veel avalikud. Lood, milles kirjeldatavad loovad reeglite tõlgendamised pole võib-olla veel Kontrolliva Asutuse jaoks päris aegunud. Lood, mis räägivad struktuurireformidest ja indikaatorite seadmisest, pakkumiste küsimisest ja…