Otse põhisisu juurde

Kuidas kasutatakse riigi krediitkaarti

Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti.

’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta.

Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb.

’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’

’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’

’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’

Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv.

’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite projektijuhiks,’ ta vaatab süüdistavalt Juhatajale otsa, ’rääkisime selle osas Ministeeriumiga ning tuli välja, et Ministeerium peab läbi meie kohapealse saatkonna läbirääkimisi Eesti ja Jaapani vaheliste koostöösidemete tugevdamiseks. Praeguseks ollakse lõpetamas lepingu läbirääkimisi ning selle allkirjastamine tahetakse teha täpselt sel ajal, kui meie seal oleme. Ministeerium tegi ettepaneku, et ka Suur Ülemus võiks seal kohal olla, kuna koostööleping puudutab tugevalt meie valdkonda. 

Lisaks sellele sõidab lepingu allkirjastamisele kohale president isiklikult ning oleme praeguseks Ministeeriumi ja presidendi kantseleiga kokku leppinud, et päev enne lepingu allkirjastamist viime kohapeal läbi kohtumise meie ja Ministeeriumi koostööpartneritega, kuhu siis president isiklikult tuleb tutvustama e-eesti edulugu. Meie rolliks on korraldada ürituse ruum ja toitlustamine ning meil on kõik paigas, menüü valitud, koht olemas ja vaja on ainult krediitkaardi numbrit tagatiseks, et viia lõpule koha broneering. Ministeeriumis paluti, et ma selle korda ajaks. Ma läksin Suure Ülemuse käest küsima, aga tema ütles, et sina oled meie asutuses ainuke, kellele on riigi krediitkaart just sellisteks olukordadeks väljastatud ja et ma räägiks sinuga. Nii et siin ma siis olen.’

’Ahsoo,’ ütleb Juhataja, ’Kas kuidagi teisiti ei saa?’

Noor Menetleja raputab pead.

’Ma küsisin juba,’ ütleb ta, ’nad ei saa aktsepteerida ettemakseid ega garantiikirju, ainuke variant on krediitkaart.’

’Kas saame kasutada mõnda teist kohta ja toitlustajat?’ küsib Juhataja.

Noor Menetleja raputab taas pead.

’Tegime juba hanke ning nemad on hanke võitjad. Üritus toimub juba ülehomme, me ei jõua uut kohta valida.’

Juhataja vaatab Noorele Menetlejale otsa.

’Mulle see üldse ei meeldi,’ konstateerib ta lõpuks. ’Ma tean, et Suur Ülemus ütles, et mul on riigi krediitkaart ja tehniliselt võttes mul see ongi, aga tegelikult ma pigem ütleks, et mul seda ei ole.’

’Mida kurat sa sellega mõtled?’ plahvatab Noor Menetleja.

Riigi krediitkaart on miraaž,’ ütleb Juhataja. ’See on riigi raha, mis justkui on seal ning mida oleks võimalik kasutada, kuid kui hakkad lähemalt vaatama, on see üksnes illusioon. Selle jaoks, kellele see on väljastatud, on see allkirjastatud, kuid veel esitamata lahkumisavaldus, ning muutub aktiivseks samal hetkel, kui sa kaardi kusagilt läbi tõmbad. Riigi krediitkaardi puhul ei ole oluline mitte selle kasutamine, vaid selle väärkasutamise vältimine.’

’Ja kuidas on olukord, kus me peame kasutama krediitkaarti, et broneerida koht presidendi ning meie koostööpartnerite ühisürituseks, krediitkaardi väärkasutamine?’ küsib Noor Menetleja.

’Igasugune riigi krediitkaardi kasutamine on oma olemuselt väärkasutamine,’ vastab Juhataja kindlalt. ’On inimesi, kes on teinud oma eesmärgiks riigi korruptsiooni paljastamise, ning sel eesmärgil on suunanud oma tähelepanu riigi krediitkaartide väärkasutamise vastu võitlemisele. See väljendub selles, et me saame regulaarseid teabenõudeid valitud rahvaesindajatelt, mille käigus küsitakse kõigi riigi krediitkaartide väljavõtteid, mida siis näritakse ja puuritakse ning valitud palad lekitatakse ajakirjandusele. See tähendab, et iga krediitkaardiga tehtud kulutuse puhul on sellega võetav avalikustamisrisk ebaproportsionaalselt suur ning see, kas tegemist on õigustatud või mitteõigustatud kaardi kasutamisega, sõltub kellegi kolmanda või neljanda inimese moraalsetest ja eetilistest väärtustest või siis nende puudumisest.’

’Ma siiralt ei tahaks uskuda, et see, et me maksame paarisajaeurose restoraniarve, mille käigus saab president isiklikult tutvustada meie koostööpartneritele e-eesti edulugusid, kvalifitseeruks väärkasutamiseks,’ ei ole Noor Menetleja nõus.

’See, mida sina usud või mitte, pole antud hetkel üldse oluline,’ kehitab Juhataja õlgu, ’aga kui isegi avalikustamise riski kõrvale jätta, siis võtame ette selle, et kõik krediitkaardiga tehtud kulutused on suure abikõlbmatuse riskiga. Kui me kinnitame sellega mingit broneeringut, siis riskime sellega, et anname kaardi andmed kolmandate isikute kätte, mille tagajärjel võib tekkida meile tundmatutel isikutel otsene ligipääs Eesti riigieelarve ressurssidele. Või näiteks kui tekib maksmisega mingi segadus, ning võetakse maha krediitkaardilt mingi teine summa kui meil toitlustusarvel kirjas? Või näiteks tekib kommunikatsiooniviga, ning võetakse kaardilt maha rohkem kui ette nähtud?’

’Ma eeldan, et siis saame vaidlustada ning raha tagasi,’ püüab Noor Menetleja Juhataja hirme rahustada.

’Jah, aga näiteks kui võetakse maha üks summa jeenides ning pärast kantakse sama summa jeenides tagasi, aga jeeni ja euro kurss on muutunud?’ küsib Juhataja. ’Kuna valuutavahetuskulud ei ole abikõlbulikud, kaasneb sellega meile täiendav asjaajamine ning abikõlbmatuse risk. Seda on natuke raske Kontrollivale Asutusele selgitada.’

‘Ma tahaks uskuda, et ka Kontrolliv asutus ning muud kompetentsed asutused mõistavad, et mõnikord on vaja teha kulutusi kiiresti, ning sellesse suhtutakse leebemalt,’ ütleb Noor Menetleja, kuigi tunneb ka ise, et sõnad kõlavad kuidagi õõnsalt.

Juhataja vaatab talle pika pilguga otsa.

‘Hiljuti oli meil sel teemal Juristiga arutelu, ning tema info kohaselt Ministeeriumist lekkinud koosolekute protokollidest järeldub, et olukorras, kus sa pead tegema erakorralisi riigieelarvelisi väljaminekuid kiiruga ja krediitkaardi kaudu, siis ei ole see mitte märk sinu tublidusest ja operatiivse kriisihaldamise võimekusest, vaid Rahandusministeerium defineerib seda kui sinupoolset hangete ja kulude haldamisega seonduvat planeerimisviga, millesse on vaja suhtuda eriti karmilt,’ ütleb ta. 

’Aga kuidas me siis saame seda üritust teha?’ on Noor Menetleja morn. ’Me oleme selle juba välja kuulutanud, presidendi kantseleiga on räägitud, kõik on nagu korras… milline mainekahju see meie asutusele oleks, kui me nüüd alt hüppaksime! Mida arvab president?’

’Presidendi arvamus meile ei loe,’ kehitab Juhataja õlgu. ’Esmased inimesed, kelle arvamus meile üldiselt loeb, on Kontrolliva Asutuse kontrollijad ning audiitorid, kellel on õigus määrata tagasimakseid ja teisesed need, kes lekitavad info meie krediitkaardi kasutamisest ajakirjandusele.’

’No aga milline häbi meie asutusele presidendi kantselei ees!’ hüüab Noor Menetleja meelt heites.

’Parafraseerides klassikuid, siis häbi ununeb, abikõlbmatu kulu aga jääb maksetaotlusesse,’ ütleb Juhataja.

Noor Menetleja seisab, teadmata, mida teha. Kui ta oli saanud ülesande korraldada Suure Ülemuse visiit Jaapanisse oli talle tundunud, et ta saab teha midagi, mis on väljaspool tema tavapäraseid tööülesandeid – midagi, mis oleks uus, huvitav, rahvusvaheline ja kõrgetasemeline. Selle asemel on ta nüüd vaatamas vastu läbikukkumisele – ning kõik üksnes tänu Juhataja mingitele mõttetutele hirmudele seoses riigi krediitkaardiga.

 Ta hammustab huulde, et silmanurka kerkivat pisarat varjata, ning pöördub minekule.

’Okei,’ ütleb Juhataja lõpuks ohates tema selja tagant. ’Kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis eks teeme seda.’

Juhataja tõuseb aeglaselt nagu mandrilaamade liikumine ja avab sahtli, kust võtab võtme. Sellega avab ta teise sahtli, kust võtab musta metallist karbi. Seejärel tõmbab ta taskust pataka võtmeid ja sorteerib neid, kuni leiab ühe, mis sobib karpi. Karp avaneb plõksatusega ning seal, mustal plastikust alusel, lamab sinakasvalge krediitkaart. Selle peale on suurelt hõbedaste tähtedega kirjutatud ’RAHANDUSMINISTEERIUM’. Sellest kiirgab võimu ja raha, nagu  seda üksnes riigieelarve suudab.

’Mine broneeri oma õhtusöök siis ära,’ ütleb ta ning ulatab krediitkaardi Noorele Menetlejale, kes selle võtab ja tänulikult lahkub.

Kui Noor Menetleja veerand tundi hiljem pole kaardiga naasnud, tõuseb Juhataja ja läheb vaatab Noore Menetleja tuppa. Too istub, pea langetatud kätele, krediitkaart tema kõrval.

’Said tehtud?’ küsib Juhataja kaarti vastu võttes.

’Sain kirja Ministeeriumist,’ ütleb Noor Menetleja. ’Paistab, et seoses lepinguga on tekkinud ootamatud probleemid – mingisugune kommunikatsioonihäire on viinud asjad niimoodi, et Ministeerium on leidnud lepingust mingid punktid, mis võivad tekitada rahvusvahelisi probleeme ning nad soovivad täiendavat aega läbirääkimisteks.Sellega seoses paluvad nad tungivalt kohapeal toimuvad üritused edasi lükata. Kui ma sain õigesti aru, siis on arusaamatu, kelle vahel see leping ikkagi sõlmitakse, kuna erinevates mustandites on asjad erinevalt kirjas, kord on nimetatud osapooleks meie Asutust, kord Ministeeriumi, kord meie saatkonda, kord presidendi kantseleid. Ühesõnaga, mingi totaalne mudru, millest ma midagi aru ei saa ja ma pole päris kindel, kes selle jama kokku on keeranud. Kantselei juba teatas, et kuni asi pole selginenud, tühistavad nad presidendi visiidi.’

’Ühesõnaga, üritus jääb ära?’ küsib Juhataja.

’Eee, jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’aga jeebus milline bläkk Eestile.’

’Noh, ma ei võtaks seda nii traagiliselt,’ ütleb Juhataja. ’Lõppude lõpuks on selle puhul tegemist ju üksnes riigi tasemel rahvusvahelise intsidendiga, mitte abikõlbmatu kulu või krediitkaardi väärkasutamisega’.

Noor Menetleja tõstab pea ja vaatab Juhatajale otsa.

Juhataja suunurgas peegeldub hetkeline muie, ta napsab Noore Menetleja laualt krediitkaardi ja lahkub. Oma tuppa jõudnult avab ta musta karbi, asetab sinna sinivalge krediitkaardi – puhta, läikiva ja igavesti kasutamata – ja suleb hellalt karbi kaane.

Kommentaarid

  1. Lihtsalt jumalik, ilma igasuguse komöödiata. Käesoleval juhul pole mestriteos mitte ebaõnnestunute kilda langenud. Lähen poodi.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima