Maailm kontoris

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti. ’Meil on probleem,’ teatab ta. Juhataja paneb kinni järjekordse Exceli tabeli ning pöörab ennast Noore Menetleja poole. ’See minu avaliku teenistuse praktikaportaal, eks,’ alustab Noor Menetleja, ’mäletad seda, eks?’ ’Jajaa,’ ütleb Juhataja, ’sellega oli meil see hankeskandaal, eks?’ ’Jep. Aga noh, saime hanke korda ning portaali isegi üles,’ ütleb Noor Menetleja. ’Tegime pressiteate ja puha, sellest kirjutati lehes ja nimetati avaliku sektori ja erasektori edulooks, näidisprojektiks, kuidas e-Eestis asju tuleb ajada. Tehti ministeeriumite konsortsium, et tagada portaali jätkusuutlikkus ning keskne koordineerimine, asi nagu täitsa hakkas lendama juba, eks. Aga nüüd just tulen konsortsiumi koosolekult ja mul on probleem.’ ’Nii?’ küsib Juhataja. ’Ühesõnaga ee… konsortsium otsustas, et portaal pannakse kinni.’ ’Ahsoo,’ ütleb Juhataja, ’miks siis?’ ’Noh,’ ütleb Noor Menetleja, ’võtsime välja statistika ning eee… ...

Noor Menetleja astub Juhataja kabineti uksest sisse ja seisatab. Jurist on parajasti Juhataja juures, käed värisemas, nina ees kohvitass, kus lisaks kohvile paistab olevat midagi kanget ja aromaatset. ‘Kurat, täitsa lõpp,’ räägib Jurist. ‘Ei viitsinud mingit lolli hanget kokku kirjutada ja patseerin niisama mööda koridori ja ootamatult tulevad kaks võõrast pässi vastu. Mingid imelikud vennad, nahktagid seljas, ühel selline parimate päevade Steven Seagali hobusesabapats peas. Küsisin, et mida nad tahavad ja, raisk, viskavad mulle kaks töötõendit näkku, et ‘tere, kas saate aidata, me oleme politseist’. Täitsa perses, ma ehmatasin ja tõesti, tunnistan ausalt, et hetkeks vääratasin ja kobisesin, et ‘eee, kriminaal- või majanduspolitseist?’ Vennad vaatasid üksteisele pikalt otsa ja siis muigasid ja küsisid minult, et ‘aga miks te küsite?’ Arvasin, et lähevad sealsamas rauad käte ümber, aga tuli välja, et vastasmaja eest oli mingi kuradi auto ära bizduitatud ja vennad lootsid, et äkki ...

‘Tere, ma olen siin uus,’ astub Sõjaväeline Menetleja Juhataja uksest sisse ja paneb lauale mootorratturikiivri. ‘Tere tulemast,’ ütleb Juhataja ja surub mehel kätt.  Sõjaväeline Menetleja on uus värvatu, kes on Asutusse tööle võetud, et ellu viia uut ülikoolide ja tööandjate koostööprojekti. Ta on pikk ja sirge mees, nägu nagu kivist tahutud, elukutseline sõjaväelane, kes on otsustanud teha karjääris kannapöörde ning militaarstruktuuridest tulla üle avalikku teenistusse. ‘Tore et sa meiega oled,’ täheldab Juhataja. ‘Koht, kuhu sind värvati, on üsna raske ja väljakutseid pakkuv, nii et ma usun, et sinu taust tuleb siin väga kasuks, mis su auaste oligi, major?’ ‘Kapten,’ vastab Sõjaväeline Menetleja. ‘Jõudsin oma karjääris tasemele, kus pidin otsustama, kas jätkata karjääri sõjaväes ja minna Afghanistani missioonile, või proovida midagi muud. Ma siis mõtlesin, et proovin midagi muud.’ ‘Jah, ja kindlasti on siin teistmoodi põnev, ei lõhke küll miinid ja keegi ei...

Juhataja on juba pool tundi unistavalt aknast välja vaadanud, kui Noor Menetleja asub ette teatamata tema kabinetti sisse, istub toolile maha ja lükkab Juhataja poole paki pabereid.  ‘Ma sain Kontrollivast Asutusest kätte meie uue töötute meetme andmekorjevormid,’ täheldab ta. Juhataja ärkab oma transist, pöörab siis pilgu paberitele ja põrnitseb neid, nagu tegemist oleks millegagi, mis on juba mitu nädalat tagasi ära surnud ja nüüd lõpuks haisema läinud. ‘Jep,’ ütleb Noor Menetleja, ‘need vormid peame jagama igale meie üritusel osalejale ning nende põhjal koostatud koondit hakkame esitama Kontrollivale Asutusele iga läbi viidud ürituse kohta. Kõik kolmkümmend kuus lahtrit peavad olema täidetud. Ma printisin ühe hooga neid välja hulgim, et saaksime kohe oma üritustel jagada.’ Ja ta demonstreerib väljaprinditud hiiglaslikku ja värvikirevat rohkete lahtritega Exceli tabelit. ‘Nii, näed, siin on muidugi kontaktandmik, eks,’ selgitab ta. ‘Ja siia peab osaleja kirju...

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja vi...

Juhataja istub oma kontoris. Aken on lahti, õhus on tunda natuke kevadet. Juhataja vaatab unistavalt enda ees olevat arvutimonitori, kus on avatud lühike dokument pealkirjaga ‘Lahkumisavaldus’. Ta mõtleb pikalt oma senise karjääri üle avalikus sektoris — karjäär, mida on iseloomustanud lugematud rasked võitlused, kuhjadega jaburust, kuid kus ühtlasi eredate kristallidena säravad mõned saavutused ja edulood, mille üle on ta sügavalt uhke. Ta sulgeb silmad ja kaalub mõttes poolt- ja vastuargumente töölejäämise osas, analüüsib kõiki tahke oma elus ja karjäärivõimalustes.  Kusagil õues hakkab laulma lind ja Juhataja avab silmad. Üle tema näo venib lai naeratus. Ta on teinud oma otsuse. Kummardudes klaviatuuri kohale, kustutab ta juba valmiskirjutatud ja allkirjastatud lahkumisavalduse. Tema silmis on värske sära ja energia ning ta avab tühja dokumendi, kuhu asub kirjutama teekaarti uute tegevuste jaoks, mis, nagu ta mõttes vaikselt loodab, viivad uue edulooni riigi jaoks. ...

Noor Menetleja astub Juhataja kabinetti, kus Juhataja ja Jurist juba traditsiooniliselt masendunud nägudega istuvad. ‘Kuulge, mul on häid uudiseid,’ ütleb ta rõõmsa häälega, ‘ma just lugesin, et Ministeerium on saanud aru, et struktuurifondide menetlemine on väga bürokraatlik ning kuna toetused on alakasutatud, soovivad nad protsesse lihtsustada. Selle kohta just ilmus pressiteade.’ ‘Jeesus Kristus,’ karjatab Juhataja, samas kui Jurist sulgeb meeltheitva ilmega silmad. ‘Ma ei saa nüüd aru,’ ütleb Noor Menetleja, veidike raputatuna heale uudisele osaks saanud reaktsioonist. ’Te mõlemad jaurate kogu aeg kui pekkis süstem on ja nüüd, kus keegi sellest aru on saanud ja soovib midagi parandada, käitute nagu keegi oleks teile pommi lauale pannud.’ Juhataja ohkab sügavalt. ‘No kas sa kujutad ette, et mõni ministeerium kunagi väljastaks pressiteate kus nad ütleks, et nad töötavad välja uut regulatsiooni, millega mingi asi muutub keerukamaks, bürokratiseeritumaks või kallim...

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata ...

'Ning tänasel koosoleku lõpuks tahaksin ma eraldi tänada veel Juhatajat,' kõmistab Suur Ülemus üle koosolekulaua. Nihelemine laua ümber peatub äkitselt. Inimesed vaatavad üksteisele otsa. Mitte kunagi ei juhtu, et Suur Ülemus kedagi isiklikult tänaks. Siin on nüüd mingi jama. Kas valmistutakse Juhatjat vallandama? Või hoopis on Juhataja käinud Suure Ülemuse juures kellegi peale kaebamas? Kõigi pilgud pöörduvad Juhataja poole, kes vajub kahtlustavate pilkude koorma all kössi. 'Jah, just,' ütleb Suur Ülemus, 'ma just tulin Asutuse nõukogu koosolekult, kus avaldati tänu, et Juhataja vastutusvalkond on täitnud aasta alguses prognoositud indikaatorid sajaprotsendiliselt ja veelgi enam - ülitäpselt. Nad ütlesid, et see on uskumatu - et aasta alguses on prognoositud, et meie poolt sihtgrupile korraldatavatel koolitustel osaleb 883 inimest, ning tegelikult osales 884. See on hämmastav täpsus, ning nõukogu on rahul. Seetõttu annan ma edasi ka oma tänu.' ...

Suur Ülemus kutsub Juhataja enda juurde. ‘Kuule,’ ütleb ta, ‘minu poole just pöördus üks suur rahvusvaheline organisatsioon, et neil on Berliinis konverents ja nad tahaks kedagi sinna ettekannet pidama, et keegi räägiks neile Eesti kogemusest euroraha kasutamisel. Ma nagu ise tean sellest vähem, aga äkki sina läheks, sa oled ju selle sees kaua olnud?’ Juhataja kehitab õlgu. Oma elus on ta teinud lugematus koguses ettekandeid seminaridel ja konverentsidel, nii et mis see üks väike ettekandenässakas siis ära ka pole. Pealegi, ausalt nüüd, kui palju inimesi ikka teda kuulama oleks tulemas? Kedagi see teema nagunii väga ju ei koti. Mõni nädal hiljem jõuab Juhataja kenasti hommikul Berliini ja suundub taksoga otse konverentsiruumide poole. Ta haigutab laialt läbi Berliini tänavate sõites - hommikul pidi varavalges ärkama ning nüüd hea meelega hoopis läheks magama, aga ei saa, tema ettekanne on kohe esimene, nii et ta hüppab sisuliselt otse taksost ettekannet tegema. Oleks hea m...

Juhataja valmistub puhkusele minema. Meilboks on peaaegu tühjendatud kriitilistest kirjadest, alluvatele juhised kätte jagatud, peatselt ootamas lend Sardiiniasse. Jurist astub Juhtaja kabinetist sisse ning sirutab ennast mugavalt välja. ‘Lähed puhkusele jah?’ pärib ta. Juhataja noogutab, ise lootes, et Jurist ei tulnud teavitama, et midagi on nii pekkis, mis tema puhkuseplaanid vussi võiks keerata. See on paar päeva puhkust vanade kursusekaaslastega Sardiinias mida ta on oodanud – paar päeva eemal riigireformidest, hankelepingutest, arenguvestlustest ja igal pool kurblikult hirnuvatest surevatest hobustest. ‘Nojah, ma loodan, et sul on meeles, et meil on ülehomme reedel meie imelise avaliku sektori praktikakeskkonna hanke avamise tähtaeg,’ tähendab Jurist laisalt. Juhataja vannub vaikselt. Ta on selle ära unustanud. Kuu aega tagasi olid nad koos Juristiga üles pannud riigihanke, millega Asutus soovib tellida lõpuks Noore Menetleja poolt suure ...