Maailm kontoris

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel...

’Kurat, üldse ei saa enam oma toas tööd teha,’ uriseb Jurist, lamaskledes Juhataja toas diivanil. ’’Raisk, nagu läbisõiduhoov ja telefoni keskjaam, kõik kogu aeg tulevad ainult küsimusega, et ’kuule, kas sina tead, kui pikk on dokumentide võltsimise puhul kriminaalasja aegumistähtaeg?’ Muudkui aga vastan neile, et viis aastat, ja vaatan, kuidas nad aeglaselt valgeks lähevad. Kõik ju jukerdavad tööajatabelitega ja nüüd stressavad, et lähevad kinni. ’ Juhataja muigab ja avab suu, et vastata, kuid samal hetkel astub sisse Noor Menetleja. ’Olete näinud?’ küsib ta ja paneb lauale väljavõtte ajalehest, kus on kirjutatud, et Ülikoolis toimub ulatuslik tööajatabelite võltsimine. Juhataja noogutab. ’Mis me nüüd teeme?’ küsib Noor Menetleja. ’Et noh, kas sellest võib tulla midagi, mis ka meid siin puudutab? Et kui mingi uurimine algab ja asi eskaleerub ja hakatakse meil ka siin kaevama?’ Juhataja kehitab õlgu. ’Eks me siis lähme vangi,’ ütleb ta flegmaatiliselt, ‘mul on j...

Juhataja istub ja vaatab oma ees olevat veebilehte. Oranži-mustakirju leht, kunagi üles seatud, et kirjutada sinna lugusid sellest, kuidas taltsutatakse surnud hobuseid ja kuidas kärbitakse heeringat. Lugusid riigireformidest ja strateegiate kirjutamisest, eetiliselt käitumisest ja uuringute tellimisest, statistika kogumisest ja töötajate motiveerimisest. Lugusid minevikust ja olevikust ning kindlasti mõned ka tulevikust, kuna kahtlemata kaabib mõni kunagi hoolega maha maetud surnud hobune juba oma kirstukaant, et mingi hetk ohtralt halba lõhna kaasa tuues välja ronida, nagu ammu maha kantud poliitik, kes pole erasektoris tööd leidnud. Ning seejärel avab Juhataja oma arvutis teise faili. Seal on teised lood. Lood, mis on kohusetundlikult talletatud, kuid mitte veel avalikud. Lood, milles kirjeldatavad loovad reeglite tõlgendamised pole võib-olla veel Kontrolliva Asutuse jaoks päris aegunud. Lood, mis räägivad struktuurireformidest ja indikaatorite seadmisest, pakkumiste küsimisest...

Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti. ’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta. Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb. ’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’ ’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’ ’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’ Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv. ’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite proj...

Kellaosutid lähenevad viiele õhtul. Väljas on pime, üksnes mingi lörtsilaadne ollus pladistab vastu kontoriakent. Tavapäraselt kontoris valitsev kõnekõma ja telefonide helin on vaikinud. On viimane tööpäev enne jõulupühi. Noor Menetleja suleb arvuti ning ringutab. Ta sorteerib viimased laual olevad dokumendid hoolikalt kahte kausta – üks, mis läheb säilitamiseks riiulites olevatesse kaustadesse ning teine, mis läheb otse paberihunti. Ta paneb hoolikalt ühele joonele pastakatopsi ja klammerdaja, ühendab dokist lahti sülearvuti ning pistab selle seljakotti juhuks, kui jõulude ajal peaks tekkima mõni kriis, mis vajab kohest reageerimist. Ta tõuseb, kustutab toas tule ning sammub läbi vaiksete koridoride ukse poole, pehme vaip summutamas tema sammude kaja. Veel viimasel hetkel, käsi juba ukselingil, otsustab ta astuda veel Juhataja juurest läbi ning soovida häid pühi. Juhataja toa uks on suletud, kuid uksepragudest paistva valguse järgi otsustab Noor Menetleja, et Juhataja on veel...

Hoides käes patakat pabereid, astub Juhataja sisse kontori uksest ning peaaegu põrkab kokku Noore Menetlejaga, kes kannab käes köidetud dokumendimappi. ‘Aa, tore,’ ütleb Juhataja sammu aeglustamata, ‘sind mul just oligi vaja, lähme räägime korraks.’ Juhataja sammub erksa sammuga oma kabinetti ja istub toolile, asetades paberipaki hoolikalt enda ette. Enne kui ta jõuab midagi lausuda, ütleb Noor Menetleja: ‘Ma sain selle uuringu kätte,’ ning  ulatab mapi Juhatajale. Mapi esimesel kaanel ilutseb uhke pealkiri ’Ülevaade Eesti ehitussektori tööturu olukorrast, tööjõuvajadusest ning sellest tulenevatest väljakutsetest ja võimalustest perioodil 2015–2025.’   Juhataja võtab selle vastu, heidab heakskiitva pilgu pealkirjale ning lehitseb uuringu kiiresti läbi, süvenedes hetkeks uuringu kokkuvõttesse. Seejärel paneb ta kausta lauale ja sulgeb selle. ‘Tore, see käib küll,’ ütleb ta, ‘nüüd hakkame strateegiat tegema, et kuidas need ehitajad Eestisse tagasi tuua....

Kui Noor Menetleja Juristi kabinetti astub, avastab ta Juhataja ja Juristi sügavas vaidluses. ’Ma ei arva, et riigihankeseaduse paragrahv kolm selle hanke puhul kehtib,’ ütleb Juhataja parajasti. ‘Sa tead väga hästi, et on mõningad paragrahvid, mis kehtivad isegi siis, kui seadus ütleb, et need ei kehti, ja Kontrollivale Asutusele pakub sinu üldteoreetiline eriarvamus kindlasti vähesiirast ja ebapõhjalikku huvi,’ vastab Jurist.  Noor Menetleja astub lauale lähemale ning asetab meeste vahele avatud kommikarbi. ’Mis te jaurate, sööge kommi parem,’ ütleb ta. ’Sellele vaatamata,’ Juhataja võtab kommi ja pistab selle suhu ning jätkab täis suuga, ’ma arvan, et me saame selle hanke tehtud nii, et me ei saa tagasimaksenõuet, kuna ka audiitorid ju põhimõtteliselt peaksid ikkagi mõistma, et hankeid viivad läbi tavalised ametnikud oma oskuste ja teadmiste järgi ning vigu mõnikord juhtub. Jeebus kui hea šokolaad, mis puhul sa neid jagad?’ ’Üks meie koostööpartner tõi, ...

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Esimene lumesadu on katnud aknataguse lumega. Aknalauale puistatud seemnete seas siblivad tihased. Taevas on sinine ja kõrge ja vaba riigihankelepingutest. Varatalvise idülli purustab laual helisev telefon. ’Kuulen,’ ütleb ta torusse. ’Eeee, tere,’ kostab teiselt poolt natuke häbelik hääl, ’eeee, mina olen, ee, see tähendab, et mmm… ma olen Tudeng ja õpin avalikku haldust ning eeee… meil on antud koduseks tööks kirjutada essee mõne suure asutuse strateegilisest juhtimisest. Et mmm… ma mõtlesin, et kirjutan kodutöö teie Asutusest ning mind viidati teie juurde, et äkki teie oleksite õige inimene rääkima mulle, kuidas teie Asutust strateegiliselt juhitakse, et eee… kuidas pannakse kokku eelarved ning kuidas on seotud indikaatorid ja muud sellist. Et eee… kas oleks teil aega minuga kohtuda ja natuke sel teemal rääkida?’ Juhataja mõtleb natuke ja kiikab oma kalendrisse. ’Kas homme kell kaks sobib?’ küsib ta. Järgmisel päeval ...