Kuidas kasutatakse riigi krediitkaarti

Noor Menetleja tormab Juhataja kabinetti.

’Mul on vaja kiiresti kasutada riigi krediitkaarti,’ ütleb ta.

Juhataja, kes on parajasti midagi Excelis arvutanud, lõpetab rahulikult viimase rea arvutused ning pöörab tooli Noore Menetleja poole, kes närviliselt säbeleb.

’Vabandust, mida?’ küsib ta väljapeetult. ’Mulle tundub nagu sa oleks küsinud, et…’

’Ja-jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’mul on vaja ruttu riigi krediitkaarti broneeringu kinnitamiseks. Kuna ma lähen Jaapanisse koos Suure Ülemusega ning tuli välja, et samal ajal on seal mingi delegatsiooniga ka president, siis korraldame lõunasöögi meie koostööpartnerite ja presidendiga.’

’Ja palun, kas sa võiksid selgitada, miks sul selle jaoks riigi krediitkaarti vaja on?’ küsib Juhataja. ’Riigi krediitkaardi kasutamine on ikkagi suur asi, mul on vaja natuke põhjalikumat selgitust sellele.’

Noore Menetleja nägu varjutab tusane pilv.

’Nii, see Jaapani-reis, eks, mida me praegu korraldame, kuhu te mind sokutasite projektijuhiks,’ ta vaatab süüdistavalt Juhatajale otsa, ’rääkisime selle osas Ministeeriumiga ning tuli välja, et Ministeerium peab läbi meie kohapealse saatkonna läbirääkimisi Eesti ja Jaapani vaheliste koostöösidemete tugevdamiseks. Praeguseks ollakse lõpetamas lepingu läbirääkimisi ning selle allkirjastamine tahetakse teha täpselt sel ajal, kui meie seal oleme. Ministeerium tegi ettepaneku, et ka Suur Ülemus võiks seal kohal olla, kuna koostööleping puudutab tugevalt meie valdkonda. 

Lisaks sellele sõidab lepingu allkirjastamisele kohale president isiklikult ning oleme praeguseks Ministeeriumi ja presidendi kantseleiga kokku leppinud, et päev enne lepingu allkirjastamist viime kohapeal läbi kohtumise meie ja Ministeeriumi koostööpartneritega, kuhu siis president isiklikult tuleb tutvustama e-eesti edulugu. Meie rolliks on korraldada ürituse ruum ja toitlustamine ning meil on kõik paigas, menüü valitud, koht olemas ja vaja on ainult krediitkaardi numbrit tagatiseks, et viia lõpule koha broneering. Ministeeriumis paluti, et ma selle korda ajaks. Ma läksin Suure Ülemuse käest küsima, aga tema ütles, et sina oled meie asutuses ainuke, kellele on riigi krediitkaart just sellisteks olukordadeks väljastatud ja et ma räägiks sinuga. Nii et siin ma siis olen.’

’Ahsoo,’ ütleb Juhataja, ’Kas kuidagi teisiti ei saa?’

Noor Menetleja raputab pead.

’Ma küsisin juba,’ ütleb ta, ’nad ei saa aktsepteerida ettemakseid ega garantiikirju, ainuke variant on krediitkaart.’

’Kas saame kasutada mõnda teist kohta ja toitlustajat?’ küsib Juhataja.

Noor Menetleja raputab taas pead.

’Tegime juba hanke ning nemad on hanke võitjad. Üritus toimub juba ülehomme, me ei jõua uut kohta valida.’

Juhataja vaatab Noorele Menetlejale otsa.

’Mulle see üldse ei meeldi,’ konstateerib ta lõpuks. ’Ma tean, et Suur Ülemus ütles, et mul on riigi krediitkaart ja tehniliselt võttes mul see ongi, aga tegelikult ma pigem ütleks, et mul seda ei ole.’

’Mida kurat sa sellega mõtled?’ plahvatab Noor Menetleja.

Riigi krediitkaart on miraaž,’ ütleb Juhataja. ’See on riigi raha, mis justkui on seal ning mida oleks võimalik kasutada, kuid kui hakkad lähemalt vaatama, on see üksnes illusioon. Selle jaoks, kellele see on väljastatud, on see allkirjastatud, kuid veel esitamata lahkumisavaldus, ning muutub aktiivseks samal hetkel, kui sa kaardi kusagilt läbi tõmbad. Riigi krediitkaardi puhul ei ole oluline mitte selle kasutamine, vaid selle väärkasutamise vältimine.’

’Ja kuidas on olukord, kus me peame kasutama krediitkaarti, et broneerida koht presidendi ning meie koostööpartnerite ühisürituseks, krediitkaardi väärkasutamine?’ küsib Noor Menetleja.

’Igasugune riigi krediitkaardi kasutamine on oma olemuselt väärkasutamine,’ vastab Juhataja kindlalt. ’On inimesi, kes on teinud oma eesmärgiks riigi korruptsiooni paljastamise, ning sel eesmärgil on suunanud oma tähelepanu riigi krediitkaartide väärkasutamise vastu võitlemisele. See väljendub selles, et me saame regulaarseid teabenõudeid valitud rahvaesindajatelt, mille käigus küsitakse kõigi riigi krediitkaartide väljavõtteid, mida siis näritakse ja puuritakse ning valitud palad lekitatakse ajakirjandusele. See tähendab, et iga krediitkaardiga tehtud kulutuse puhul on sellega võetav avalikustamisrisk ebaproportsionaalselt suur ning see, kas tegemist on õigustatud või mitteõigustatud kaardi kasutamisega, sõltub kellegi kolmanda või neljanda inimese moraalsetest ja eetilistest väärtustest või siis nende puudumisest.’

’Ma siiralt ei tahaks uskuda, et see, et me maksame paarisajaeurose restoraniarve, mille käigus saab president isiklikult tutvustada meie koostööpartneritele e-eesti edulugusid, kvalifitseeruks väärkasutamiseks,’ ei ole Noor Menetleja nõus.

’See, mida sina usud või mitte, pole antud hetkel üldse oluline,’ kehitab Juhataja õlgu, ’aga kui isegi avalikustamise riski kõrvale jätta, siis võtame ette selle, et kõik krediitkaardiga tehtud kulutused on suure abikõlbmatuse riskiga. Kui me kinnitame sellega mingit broneeringut, siis riskime sellega, et anname kaardi andmed kolmandate isikute kätte, mille tagajärjel võib tekkida meile tundmatutel isikutel otsene ligipääs Eesti riigieelarve ressurssidele. Või näiteks kui tekib maksmisega mingi segadus, ning võetakse maha krediitkaardilt mingi teine summa kui meil toitlustusarvel kirjas? Või näiteks tekib kommunikatsiooniviga, ning võetakse kaardilt maha rohkem kui ette nähtud?’

’Ma eeldan, et siis saame vaidlustada ning raha tagasi,’ püüab Noor Menetleja Juhataja hirme rahustada.

’Jah, aga näiteks kui võetakse maha üks summa jeenides ning pärast kantakse sama summa jeenides tagasi, aga jeeni ja euro kurss on muutunud?’ küsib Juhataja. ’Kuna valuutavahetuskulud ei ole abikõlbulikud, kaasneb sellega meile täiendav asjaajamine ning abikõlbmatuse risk. Seda on natuke raske Kontrollivale Asutusele selgitada.’

‘Ma tahaks uskuda, et ka Kontrolliv asutus ning muud kompetentsed asutused mõistavad, et mõnikord on vaja teha kulutusi kiiresti, ning sellesse suhtutakse leebemalt,’ ütleb Noor Menetleja, kuigi tunneb ka ise, et sõnad kõlavad kuidagi õõnsalt.

Juhataja vaatab talle pika pilguga otsa.

‘Hiljuti oli meil sel teemal Juristiga arutelu, ning tema info kohaselt Ministeeriumist lekkinud koosolekute protokollidest järeldub, et olukorras, kus sa pead tegema erakorralisi riigieelarvelisi väljaminekuid kiiruga ja krediitkaardi kaudu, siis ei ole see mitte märk sinu tublidusest ja operatiivse kriisihaldamise võimekusest, vaid Rahandusministeerium defineerib seda kui sinupoolset hangete ja kulude haldamisega seonduvat planeerimisviga, millesse on vaja suhtuda eriti karmilt,’ ütleb ta. 

’Aga kuidas me siis saame seda üritust teha?’ on Noor Menetleja morn. ’Me oleme selle juba välja kuulutanud, presidendi kantseleiga on räägitud, kõik on nagu korras… milline mainekahju see meie asutusele oleks, kui me nüüd alt hüppaksime! Mida arvab president?’

’Presidendi arvamus meile ei loe,’ kehitab Juhataja õlgu. ’Esmased inimesed, kelle arvamus meile üldiselt loeb, on Kontrolliva Asutuse kontrollijad ning audiitorid, kellel on õigus määrata tagasimakseid ja teisesed need, kes lekitavad info meie krediitkaardi kasutamisest ajakirjandusele.’

’No aga milline häbi meie asutusele presidendi kantselei ees!’ hüüab Noor Menetleja meelt heites.

’Parafraseerides klassikuid, siis häbi ununeb, abikõlbmatu kulu aga jääb maksetaotlusesse,’ ütleb Juhataja.

Noor Menetleja seisab, teadmata, mida teha. Kui ta oli saanud ülesande korraldada Suure Ülemuse visiit Jaapanisse oli talle tundunud, et ta saab teha midagi, mis on väljaspool tema tavapäraseid tööülesandeid – midagi, mis oleks uus, huvitav, rahvusvaheline ja kõrgetasemeline. Selle asemel on ta nüüd vaatamas vastu läbikukkumisele – ning kõik üksnes tänu Juhataja mingitele mõttetutele hirmudele seoses riigi krediitkaardiga.

 Ta hammustab huulde, et silmanurka kerkivat pisarat varjata, ning pöördub minekule.

’Okei,’ ütleb Juhataja lõpuks ohates tema selja tagant. ’Kui tõesti midagi muud üle ei jää, siis eks teeme seda.’

Juhataja tõuseb aeglaselt nagu mandrilaamade liikumine ja avab sahtli, kust võtab võtme. Sellega avab ta teise sahtli, kust võtab musta metallist karbi. Seejärel tõmbab ta taskust pataka võtmeid ja sorteerib neid, kuni leiab ühe, mis sobib karpi. Karp avaneb plõksatusega ning seal, mustal plastikust alusel, lamab sinakasvalge krediitkaart. Selle peale on suurelt hõbedaste tähtedega kirjutatud ’RAHANDUSMINISTEERIUM’. Sellest kiirgab võimu ja raha, nagu  seda üksnes riigieelarve suudab.

’Mine broneeri oma õhtusöök siis ära,’ ütleb ta ning ulatab krediitkaardi Noorele Menetlejale, kes selle võtab ja tänulikult lahkub.

Kui Noor Menetleja veerand tundi hiljem pole kaardiga naasnud, tõuseb Juhataja ja läheb vaatab Noore Menetleja tuppa. Too istub, pea langetatud kätele, krediitkaart tema kõrval.

’Said tehtud?’ küsib Juhataja kaarti vastu võttes.

’Sain kirja Ministeeriumist,’ ütleb Noor Menetleja. ’Paistab, et seoses lepinguga on tekkinud ootamatud probleemid – mingisugune kommunikatsioonihäire on viinud asjad niimoodi, et Ministeerium on leidnud lepingust mingid punktid, mis võivad tekitada rahvusvahelisi probleeme ning nad soovivad täiendavat aega läbirääkimisteks.Sellega seoses paluvad nad tungivalt kohapeal toimuvad üritused edasi lükata. Kui ma sain õigesti aru, siis on arusaamatu, kelle vahel see leping ikkagi sõlmitakse, kuna erinevates mustandites on asjad erinevalt kirjas, kord on nimetatud osapooleks meie Asutust, kord Ministeeriumi, kord meie saatkonda, kord presidendi kantseleid. Ühesõnaga, mingi totaalne mudru, millest ma midagi aru ei saa ja ma pole päris kindel, kes selle jama kokku on keeranud. Kantselei juba teatas, et kuni asi pole selginenud, tühistavad nad presidendi visiidi.’

’Ühesõnaga, üritus jääb ära?’ küsib Juhataja.

’Eee, jah,’ ütleb Noor Menetleja, ’aga jeebus milline bläkk Eestile.’

’Noh, ma ei võtaks seda nii traagiliselt,’ ütleb Juhataja. ’Lõppude lõpuks on selle puhul tegemist ju üksnes riigi tasemel rahvusvahelise intsidendiga, mitte abikõlbmatu kulu või krediitkaardi väärkasutamisega’.

Noor Menetleja tõstab pea ja vaatab Juhatajale otsa.

Juhataja suunurgas peegeldub hetkeline muie, ta napsab Noore Menetleja laualt krediitkaardi ja lahkub. Oma tuppa jõudnult avab ta musta karbi, asetab sinna sinivalge krediitkaardi – puhta, läikiva ja igavesti kasutamata – ja suleb hellalt karbi kaane.