Kuidas tellitakse uuringuid

Noor Menetleja leiab Juhataja kontori lähedalt baarist, nagu ta oligi arvanud. Juhataja ees on klaas tumeda joogiga ja tema näost on näha kümne aasta avaliku teenistuse väsimus.

’Hankespetsialist on nüüd läinud jah?’ küsib Noor Menetleja istet võttes.

Juhataja noogutab mornilt.

’Kes nüüd seda uut programmi tegema hakkab?’ küsib Noor Menetleja.

’Meie,’ vastab Juhataja lakooniliselt ja rüüpab klaasist, mis lõhna järgi sisaldab rummi, koolat ja natuke laimi.

Noor Menetleja ohkab, viipab ettekandja lähemale ja tellib omale džinni toonikuga.

’Räägi mulle, mida me tegema peame,’ ütleb ta, kui tema läbipaistev jook saabub.

Juhataja vaikib pikalt, põrnitsedes klaasi mustavatesse sügavustesse, justkui otsides sealt vastust, ning seda ilmselgelt mitte leides.

’Ühesõnaga,’ ütleb ta lõpuks, ’kaevasin natuke ringi ja tuleb välja, et kogu selle programmi puhul on tegemist ministri isikliku algatusega. See teema – kuidas tuua Eestisse tagasi siit lahkunud ehitajad – on midagi, mis on ministrile väga hingelähedane ja see sai ka koalitsioonileppesse kusagile marginaalse punktina kirja pandud. Meilt eeldatakse, et me paneme kokku programmi ning toome Eestisse tagasi vähemalt kümme tuhat siit ära kolinud ehitajat.’

’Et hakkame kiiresti kirjutama programmi?’ küsib Noor Menetleja.

’Ei, see oleks valest otsast alustamine,’ ütleb Juhataja. ’Me teeme uuringu.’

‘Eee, mida me uurime?’ küsib Noor Menetleja, tema ilmest peegeldumas segadus.

‘Me uurime probleemi,’ selgitab Juhataja. ‘Praegusel hetkel on meile antud lahendus – programm, millega on vaja tuua Eestisse hulk siit kunagi ära läinud ehitajaid, kes praeguseks kindlasti naudivad meeldivat elu mõnel muul kodumaal. Et aga meile antud lahendus ei sisalda probleemi, on meil vaja teha uuring, mis kirjeldaks meile probleemi, et saaksime seejärel teha strateegia, kuidas hakkame probleemi lahendama. Alles seejärel hakkame kirjutama programmi, kuna programmi indikaatorid tulenevad strateegiast.’

‘See on absuluutne haisev härjasitt,’ arvab Noor Menetleja. ‘Kas probleem ei ole, et seoses Eesti madalate palkade tõttu on siit lahkunud märkimisväärselt palju kvalifitseeritud ehitajaid, mistõttu on ehitusturul tekkinud hindade ja palkade kiire kasv, mille lahendamiseks on kutsekoolide väljund ebapiisav, ning mille ohjeldamiseks on meil vaja tuua siia täiendavat ressurssi juurde?’

Juhataja rüüpab lonksu, teeb grimassi ning vaatab Noorele Menetlejale pikalt otsa.

’Ma räägin sulle ühe loo,’ ütleb ta.

’Mitte küll meie Ministeeriumis, kuid naaberministeeriumis oli ükskord arutelu, kas kaks asutust tuleks üheks kokku liita või mitte. Ministril oli sellega seoses mingi isiklik kinnisidee, mida keegi väga ei toetanud. Ta oli aga selle vajalikkust jorutanud juba aastaid ning koalitsioonipartneritel oli temast nii siiber, et selleks, et jeekim ükskord vait jääks, kirjutasid nad asutuste liitmise koalitsioonilepingusse. Niisiis kutsus ta ükskord kokku töögrupi ja ütles, et vaja on uuringut, mis näitaks, et asutused tuleb liita.

Ametnikud arvasid, et tegemist on rumalusega, aga käsk on käsk ja märgatavalt vanem kui keskmine riigiametnik. Tehti hange, leiti uuringu tegija, uuring sai valmis ning suure hurraaga mindi seda avalikkusele tutvustama. Mitte keegi peale ministri polnud üllatunud, kui uuringu läbiviijad teatasid esitlusel, et asutuste kokkupanek ei anna soovitud mõju ja tegemist on suhteliselt mõttetu asjaga, millest võiks mõistlikkuse nimel loobuda. Minister oli näost natuke valge ja kutsus järgmisel päeval uuesti töögrupi kokku, prõmmis seal vastu lauda ja ütles, et ametnikud reetsid ta, et tema juhis oli, et tuleb teha uuring, mis kinnitaks, et asutused on vaja kokku liita ja et ametnikud nüüd lahendagu see. Ministeeriumi pressiesindaja kutsus kokku pressikonverentsi, võttis enne seda nurga taga punnsuutäie konjakit ja ütles üllatunud näoga ajakirjanikele, et tehakse kordusuuring, kuna läbi viidud uuringust on leitud märkimisväärseid metoodilisi vigu. 

Tehti uus hange ja leiti uus uuringufirma. Uuringufirma esindajad koos paari välise eksperdiga tulid ministeeriumisse kohtuma ja küsisid otse, et mis tulemus uuringul olema peab. Silmates majaväliseid eksperte lõi minister pisut põnnama, piinlik nagu öelda ju, et ta vajab konkreetset tulemust. Niisiis jauras ta midagi, et uuring peab olema erapooletu. Uuringufirma inimesed kehitasid õlgu, vaatasid, et esialgne uuring oli üsna okei, kopeerisid selle üks-ühele maha ning jõudsid samale tulemusele, et asutusi kokku liita ei ole vaja. Seejärel kasseerisid nad raha sisse ja läksid järgmist hankepakkumist kirjutama.’

Juhataja rüüpab suure lonksu rummi.

’Peale seda sõitis ministril katus natuke ära ja ta hakkas kõvasti mõrutama ja ütles, et ta laseb neid uuringuid tellida seni, kuni saab õige tulemuse. Kõigil oli jube piinlik. Hankespetsialist, kes uuringuhanked oli teinud, viskas avalduse lauale ja läks maale kitsi kasvatama. Osakonnajuhataja, kelle vastutusvaldkonnas see teema oli, sõitis nädalasele puhkusele Austraaliasse ja saatis sealt puhkuse neljandal päeval ilmeka joonistuse, mis koosnes pildist, kus kujutati tõstetud keskmise näpuga kätt, postscriptumist, mis palus viisakalt kõigil perse minna ning palvest menetleda joonistust nagu tema lahkumisavaldust. Rohkem pole osakonnajuhatajast keegi midagi kuulnud. 

Hakati siis ikkagi ette valmistama uut hanget, aga õnneks enne, kui sellega valmis saadi, jäi minister purjuspäi autojuhtimisega politseile vahele, ta võeti maha ning uue ministri tulekuga avanes võimalus kogu plaan vaikselt vaiba alla lükata. Enne äraminekut pidas minister veel töötajatele innustunud kõne, kus ütles, et kõvasti asju sai tehtud ning et loodab, et teda jäädakse siin majas ikka hea sõnaga meenutama.’

Ja Juhataja vaatab kurblikult tühjenenud rummiklaasi ja vaikib.

’Niisiis, mis on selle loo moraal?’ küsib ta viimaks.

’Et uuringuid tehakse seni, kuni saadakse soovitud tulemus?’ küsib Noor Menetleja.

’Seda nagunii, aga seda ma praegu ei mõelnud’ raputab Juhataja pead. ’Moraal on, et me tellime uuringuid, et leida kinnitust asjadele, mida me juba tegelikult teame. Me sinuga võime ju teada probleemi, kuid kuni meil pole väljastpoolt maja tellitud uuringut, mis seda kinnitab, ei saa me tegutseda. Tegutsedes uuringuta võtaksime kogu vastutuse endale. Meil poleks seljatagust, kui asjad vältimatult pekki lähevad. Kui sitt on ventilaatoris, siis saame öelda, et tegime seda, kuna lugupeetud teadlased ütlesid, et meil on probleem ning seda on vaja lahendada. Kui uurijad on probleemi mustvalgel kirja pannud, on meil võimalik asuda tegema strateegiat probleemi lahendamiseks. Strateegia üle võime vaielda – alati võime öelda, et probleemi lahendamiseks sai valitud ekslik strateegia ning leida süüdlase, kuid ekslikult valitud probleemi on märgatavalt raskem valgeks rääkida. Aga siin on üks moraal veel ja see puudutab sind väga konkreetselt.’

’Nii?’ küsib Noor Menetleja hädaohtu haistes.

’Nii, nagu tookord lahkusid ministeeriumist inimesed Austraaliasse, on ka meie Hankespetsialist kenasti parematele jahimaadele lahkunud. Seoses riigireformiga me paraku talle asendajat värvata ei saa, nii et ma soovin sulle õnne uute põnevate väljakutsete ning rohket eneseteostust pakkuvate tööülesannete puhul,’ tähendab Juhataja. ‘Ühtlasi, ma nii igaks juhuks ilma igasuguse tagamõtteta mainin, et sügava kahetsustundega pean teatama, et praegusel hetkel ma ei saa sind Austraaliasse puhkusele lasta.’

Noor Menetleja ohkab sügavalt, mõeldes, et maal kitsede kasvatamine ei tohiks nii raske nüüd ka vist olla.

’Kuule,’ ütleb ta, ’see minister eks, see, kes ütles, et ta loodab, et teda mäletatakse ministeeriumis hea sõnaga – noh, kas mäletatakse?’

Juhataja asetab klaasi enda ette lauale, hellalt nagu purunenud unistuse.

’Loomulikult,’ ütleb ta. ’Mu ministeeriumis töötavad sõbrad ütlesid, et sellist pidu, nagu tolle ministri äramineku puhul, pole ministeeriumi seinad veel näinud. Šampanjakorgid lendasid lakke veel enne, kui minister oli ukse väljastpoolt kinni pannud. Töölaudadel tantsisid nii referendid kui kantsler. Üks asekantsler läks joomingu käigus kaotsi ning teda otsiti mitu päeva taga, kuni ta lõpuks ise välja ujus ja ütles, et oli ärganud kusagil Loksa kandis metsas ning kõndinud sealt jalgsi Tallinnasse, maadeldes tee peal karudega või midagi sellist. Sellest saadik võrreldakse kõiki ministeeriumi üritusi tolle ühe lahkumispeoga ning kui keegi ütleb suvepäevade kohta, et ’peaaegu sama äge kui ministri lahkumispidu’, siis see on kõrgeim kompliment, mida saab suvepäevade kohta teha.’

Juhataja tõstab pilgu laualt ning tema ja Noore Menetleja pilgud kohtuvad. 

’Okei, niisiis, ma teen hanke uuringu läbiviimiseks ja mis siis edasi teeme?’ küsib Noor Menetleja tõustes.

’Eks uuring näitab, mis probleemi me lahendama peame hakkama,’ vastab Juhataja, ja kusagil sügaval tema väsinud siniseid silmi raamistavas kortsurägastikus vilksatab ennast sinna hästi ära peitnud naer.