Otse põhisisu juurde

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse.

Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib.

„Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja.

Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks.

Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ülespoole.

Juhataja lõpuks lõpetab naermise ja pühib silmanurgast pisara.

„Need pressiteated lähevad iga päevaga naljakamaks,“ ütleb ta lõpuks. „Ma ei tea, mis valitsuses toimub, aga mulle tundub, et riigireformi käigus koondatud ametnike asemele on võetud tööle hulk hea huumorimeelega kommunikatsioonispetsialiste. Ma pole nii palju naernud sellest saadik, kui Superministeerium väljastas ministri käsul uudise, kuidas hakatakse Tallinn-Tartu maanteed ehitama PPP-projektina neljarealiseks.“

Noor Menetleja kortsutab kulmu ja tema nägu tõsineb.

„Oot, mis sellega viga on?’ küsib ta. „Et noh, seda, et riigihanked on läinud keerulisemaks, teab iga inimene, kes vähegi selles sektoris olnud on, aga mis selle Tallinn-Tartu maanteega on? Ma nägin  ka seda mõni aeg tagasi ja mõtlesin, et jumala hea idee, mul on nii siiber mööda Tallinn-Tartu maanteed kolonnis ringikappavate kitse- ja põdrakarjade vahel paarutamisest, kui vanemate juurde Valka sõidan. Nii rahulik ja turvaline oleks mööda neljarealist teed sõita. Ometi üks asjalik asi sellelt valitsuselt.“

Jurist avab ühe silma.

„Ei tule sul seda maanteed ei selle, ega järgmise valitsuse ajal“, ütleb ta.

„Eee, miks sa seda arvad?“ küsib Noor Menetleja.

„Ega me ei peagi ütlema, see oli ju kõik sealsamas pressiteates kirjas,“ ütleb Juhataja, pöörab ennast arvuti poole ja natukese aja pärast on ekraanil suur pressiteade, mis ütleb, et valitsus on heaks kiitnud avaliku ja erasektori koostööprojektide põhimõtted ja juhised, mille alusel hakatakse koostöös erasektoriga suuri taristuprojekte ehitama.

„Mis seal siis on?“ küsib Noor Menetleja. „ Ma lugesin ka seda, ning seal ju ometi öeldakse et…“

„Luuakse töögrupp?“ pistab Juhataja vahele.

„Eee, jah, aga eee… lisaks on seal veel  eee…“

„Koostatakse strateegia?“ kostab diivanist Juristi hääl.

„Seda ka muidugi, jah, okei, ma saan aru, aga ma pigem mõtlen et…“

„Kaardistatakse parimad era- ja avaliku sektori praktikad?“ aitab Juhataja abivalmilt.

„Mmmm, muidugi, seda peab ka tegema, aga ma arvan, et seal on ikkagi tõsiseltvõetavaid asju ka, nagu eee..“

“Luuakse kompetentsikeskus?“ pakub Jurist.

Noor Menetleja vaikib.

„Oeh, okei, jah, ma saan aru,“ ohkab ta lõpuks. „Et siis kõik see on lihtsalt jama?“

„Ei, miks,“ ütleb Juhataja, „See on suurepärane avaliku kommunikatsiooni näide, kus väga palju räägitakse millestki, mis justkui toimuks, aga tegelikult ei saa toimuda. Tõenäoliselt mõnda aega meie head kolleegid Superministeeriumis neid asju umbes sellises järjekorras teevad ka, või vähemalt teesklevad, et teevad.“

„Ma ei saa aru, kuidas maantee-ehitus ei saa toimuda,“ on Noor Menetleja skeptiline. „On ju avalik huvi selle jaoks, oleks ka rahastus, et siis… miks? Kui jätta kõrvale igasugune tühi kantseliit, mida, ma tunnistan, on vahest siin artiklis liiga palju, siis mis on see üks konkreetne näide selles pressikas, mis ütleb, et seda projekti ei toimu?“

„Kontsessioon,“ ütleb Jurist diivanilt.

„Ee, mida?“ küsib Noor Menetleja.

„Selles pressiteates oli ka välja toodud, et enamik era- ja avaliku sektori tehinguid liigituks Superministeeriumi arvates mingiks humoorikaks nähtuseks nimega kontsessioonihange, ja viisakalt on pressikasse lisatud viide riigihangete seadusele,“ ütleb Jurist. „Oma olemuselt on see samasugune keeruline ja mõttetu hankemenetlus nagu ideekonkurss, innovatsioonipartnerlus, e-kataloog ja eee… mis kurat see väljend seaduse eelmises versioonis oli, millest hankeosakond Superministeeriumi dekoratiivkoolitustel kogu aeg igal võimalusel jauras, aga mida mitte keegi tervemõistuslik inimene kunagi üheski hankes ei teinud?“

„Dünaamiline hankesüsteem,“ aitab Juhataja.

„Ja-jah,“ ütleb Jurist. „Ehk siis selle hankereeglid lähevad jaburalt keeruliseks, nii et ilmselt on vaja siin luua eraldi töögrupp, kes hakkab siin menetlusreegleid välja töötama. Ja seda töögruppi hakkab ilmselt nõustama loodav kompetentsikeskus, kes ühtlasi hakkab välja töötama poliitikat ning mingid projektid juba on heaks kiidetud. Korraga tehakse hankeid, kompetentsikeskusi, strateegiaid, poliitikaid ja jumal ise teab, mida veel, ning kõige selle elluviimiseks valitakse just kõige eepiliselt keerulisem hankemenetlus, millest ei saa aru selle väljamõtlejadki, rääkimata siis juba võimalikest pakkujatest nagu ka Riigikontroll oma tänases raportis natuke häbelikult tunnistas. Jumal hoidku kui veel keegi peaks siia sisse panema veel ka euroraha, siis oleks kompott täielik.“

„Hea küll, ma saan aru, et siin võib tekkida tõrkeid,“ ütleb Noor Menetleja. „Ma siiski usun, et see on niivõrd oluline teema, et seda pressitakse valitsuse poolt edasi. Isegi kui see tekitab pool aastat või nii viivitust, siis ma ei näe, et see lõpptulemusena takistaks tee valmimist.“

„Hankemaailmas ja teedeehituses ei käi asjad lineaarselt,“ ütleb Jurist. „Kui sa venitad suure teedeehituse hanke väljakuulutamisega pool aastat, siis kalendaarselt nihkuvad lähtuvalt teedeehituse hangete spetsiifikast nii hankedokumentide koostamine, firmade pakkumiste esitamise võimekused ja üleüldse sõltuvalt suvi-sügis-talv-kevad ilmastikuoludest tööde graafikud mitu aastat edasi. Nad ju kuivendavad seal mingeid karstialasid ja tihendavad teetammi ja jumal teab mida veel. Selliste tööde jaoks on vaja head ilma ja kui sa selle kuue kuuga üle lased, on järgmine võimalus alles üheksa kuu pärast. See on isegi optimistlik prognoos, arvestamata võimalikke vaidlustusi, mis on sisuliselt garanteeritud sellise projekti puhul. Selle aja jooksul võib valitsus kukkuda või uued valimised saabuda ning teema saab vaikselt vaiba alla lükata.“

„Aga siin on ju öeldud, et pilootprojekt tuleb!“ ütleb Noor Menetleja meeltheitvalt.

„Ja-jah, kusagile Pärnusse, mis sind ei aita väga, arvestades, et sa endiselt resideerud meil ametlikult Valgas,“ ütleb Jurist.

„Kusjuures, hea et sa selle välja tõid,“ ütleb Juhataja. „Minu jaoks kindlaim indikaator, et kogu see kupatus uppi läheb, ongi, et selle kohta tehakse ’pilootprojekt’. Ajaloolistel põhjustel nimetatakse pilootprojektiks iga projekti, mille puhul on väga suur risk pekkiminekuks. Seda selleks, et siis saaks pärast, kui projekt on edukalt põhja läinud, öelda, et see oligi tehtud selleks, et õppida, ning selle käigus me õppisime väga palju uut.“

„Huvitav, mida selle käigus siis lõpuks õpitakse?“ ohkab Noor Menetleja, tema usk riigi toimumisse järjekordselt kõikumas.

„Ma arvan, et näiteks seda, kuidas selliseid projekte teha ei saa,“ ütleb Jurist, ja sulgeb taas silmad.

Juhataja raputab pead.

“Ma tegelikult arvan, et ühtlasi võime sellest õppida seda, kuidas kirjutada pressiteadet,” ütleb ta. “Sest, noh, jättes kõrvale kõik hanked ja muu avaliku sektori spetsiifika, siis pressiteted on nii Superministeeriumil kui Riigikontrollil suurepärased. Sa suisa näed, kuidas valmivad põhimõtted ja juhendid ja kompetentsikeskused ja strateegiad. Kõike seda analüüsitakse ja kirjutatakse raporteid ja välja lähevad ilusad pressiteated, mida lugedes need, kes asjast aru ei saa, arvavad, et ränk töö ja pungestamine käib ja peatselt sõidavadki kõik mööda neljarealist maanteed Tartusse ja informeeritum kaader, kes toimuvast aru saab, naerab ennast pressikat lugedes vigaseks. Lõpptulemusena ühtedel säilib usk riigi toimimisse ja teistel on hea tuju ja status quo säilib.”

Tuppa sigineb hetkeline vaikus, mille katkestab Noore Menetleja telefoni saabuv sõnumimärguanne. Masinlikult tõstab ta telefoni silmade juurde.

“Näed, just väljastati pressiteade, et Rail Balticuga edenevad asjad plaanipäraselt ning esimese pilootlõigu rajamiseks hakatakse peatselt hanget ette valmistama,” ütleb ta.

Jurist avab silmad. Tema ja Juhataja pilgud kohtuvad.

Seejärel purskavad nad kontrollimatult naerma.

Kommentaarid

  1. Tundub, et avalikus sektoris asjad arenevad. Kahju, et sai erasektorisse üle mindud.

    VastaKustuta
  2. Hei!
    Ma juba mitu nädalat ootan lugu sellest, kuidas praegusel perioodil suisa ekskavaatoriga surnud hobuseid sadade kaupa massihaudadesse aetakse. Ja riigihangetenseadus ripub ka peldikus, paberirulli kõrval.

    VastaKustuta
  3. Tervitus ! Komistasin selle blogi otsa ja tuleb tõdeda et laias laastus pole vahet missugune kord parasjagu valitseb ja kuhupoole ilmakaarde koogutada tuleb ... Ema oli nõukaajal lihakombinaadis raamatupidajaks ja ükski paber mis välja läks ei vastanud tegelikule seisule ... vaatas lõpuks et järjest hullemaks see kammajaa kisub ja tuli tulema ,läks sovhoosi lihttööliseks ,arvas et kui oleks aastakeseks veel jäänud siis ilmselt maandunuks priile ülalpidamisele .

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil. “… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.” “Ahsoo,” ütleb Juhataja. “Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus. Juhataja vajub natuke näost ära. “Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.” Juhataja noogutab. “Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsi

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima