Otse põhisisu juurde

Kuidas korraldatakse rahvusvahelisi koostööüritusi

 Juhataja istub Suure Ülemuse toas ebamugaval, kandiliste kulunud käetugedega nahkdiivanil.

“… ning ma olen juba pikalt mõelnud, et ma tahaks rohkem teada, mida te oma välislähetuste käigus teete,” räägib Suur Ülemus parajasti. “Minu kätte jõuavad küll kuludokumendid ja pean ütlema, et need on väga mahukad. Hiina, Türgi, Gruusia, Kasahstan – kogu aeg delegatsioonid käivad kohapeal, näen saatkondade vastuvõttude arveid, Eesti majandust tutvustavate ürituste päevakava aga tead, ma just mõtlesin, et ma ise pole ühelgi sellisel üritusel käinud.”

“Ahsoo,” ütleb Juhataja.

“Ja nii ma mõtlesin siis siin, et ma tegelikult tahaksin olla rohkem sellistesse tegevustesse kaasatud ning vahest ka osaleda mõnel üritusel ise,” ütleb Suur Ülemus.

Juhataja vajub natuke näost ära.

“Teil vist järgmine lähetus peaks olema Indias?” küsib Suur Ülemus. “Ma nagu mäletan, et kinnitasin dokumendid.”

Juhataja noogutab.

“Jah,” kinnitab ta, “Delhis, kahe kuu pärast, üks selline väiksem üritus, pisike Eesti delegatsioon, külastame saatkonda ja kohtume kohalike koostööpartneritega.”

Suur Ülemus nõjatub toolis tagasi ja paneb sõrmed kokku.

“Vastuvõtte on?” küsib ta.

“Ei,” vastab Juhataja.

“Ajakirjandus?”

“Praegu pole planeeritud,” raputab Juhataja pead. “Kuna Eesti ja India välisministeeriumid peavad parajasti läbirääkimisi meie majandussidemete arendamise ühiste kavatsuste lepingu osas, siis me tahame oma visiidiga näidata eelkõige, kuidas me väärtustame bilateraalseid sidemeid, anda võimalus paarile meie idufirmale allkirjastada oma lepingud formaalses keskkonnas ja seada sidemed sisse paari India ametkonna ja meie oma sealse uue saadikuga. Samal ajal on seal ka Läti ja Leedu delegatsioonid, teeme ka nendega kohtumise, arendame Balti koostööd.”

Suur Ülemus mõtleb pikalt.

“Ei, tead, nii see ei lähe,” otsustab ta lõpuks. “Liiga väikselt mõtled. Kui ma tulen ise osalema, siis see peab olema ikkagi kõrgetasemeline. Teeme delegatsiooni suuremaks. Teeme mõnes Delhi eksklusiivses tipphotellis mingi suure ettevõtmise – kindlasti on seal mingi Grand Hotel Maharaja või midagi sellist, paneme selle kinni. Korraldame näiteks mingi suure messi, kus me viime kokku Eesti ärimehed ja India partnerid, arendame koostöösidemeid – Indias ju ikkagi miljard inimest, lõpmatu turg, see pole mingi Läti ja Leedu. Jah, kui juba teha, siis teeme korralikult.  Kohalikus meedias turunduskampaania. Professionaalsed turundusmaterjalid. Efektiivsed sõnumid – kuidas me lahendame oma e-riigiga India suurimad mured. Plakatid üle linna, et eestlased tulevad. Fotograafid muidugi. Vastuvõtt saatkonnas koostööpartneritele. Jah, see juba läheks, mis? Veelgi parem – võta lätlaste ja leedulastega ühendust, teeks selle messi koguni mitte ainult Eesti esindamiseks, vaid Balti regiooni jaoks? Hotellis näiteks kolm saali, üks suurem meile, väiksemad siis teistele. Mõtle kui äge oleks, Eesti-Balti üritus Indias, Balti äri- ja kaubandusmess. Kuidas tundub?”

Juhataja nägu on iga lausega läinud karvakese võrra valgemaks.

“Jah,” noogutab Suur Ülemus iseendale. “Sellest saab võimas üritus. Ja eee… ma tean, kuidas sulle meeldib nimetada edulugudeks asju, mis on tegelikult problemaatilised, aga seekord probleeme ei ole, eks? Ma võtan selle ürituse oma isikliku tähelepanu alla. Meie Asutus on Eesti avaliku sektori eestvedaja ja selle säravaim täht, nii et ma eeldan vastavat professionaalsust. Ressursid, mis sul vaja on, leiame.”

Juhataja teeb suu lahti, mõtleb natuke ja paneb selle uuesti kinni.

“Lepime kokku, et sellest tuleb nagu päris edulugu, selline, millest me saame veel kaua rääkida, eks?” ütleb Suur ülemus, Juhatajale silma sisse vaadates.

“Muidugi,” noogutab Juhataja, tõuseb ja lahkub kabinetist.

Kui Noor Menetleja pool tundi hiljem Juhataja kabinetti astub, rüüpab Juhataja parajasti plastmasstopsist lahjendamata rummi.

“Kuidas su kohtumine Suure Ülemusega läks?” küsib Noor Menetleja.

Juhataja vaatab tühja pilguga aknast välja.

Noor Menetleja istub diivanile maha ja jääb ootama.

“Me peame hakkama korraldama Balti äri- ja kaubandusmessi Indias,” ütleb Juhataja lõpuks.

“Jeesus Kristus” karjatab Noor Menetleja.

Juhataja noogutab, võtab plasttopsi, kallab sinna rummi ja nihutab topsi Noorele Menetlejale lähemale. Noor Menetleja võtab selle ja tühjendab ühe sõõmuga.

Indias ürituste korraldamine on Asutuses kurikuulus. Iga üritus, mis seal senini  on korraldatud, on ühel või teisel põhjusel senini lootusetult pekki läinud. Lood sellest, kuidas on kogemata korraldatud üritusi hotellides, mille puhul on peale kohale jõudmist avastatud, et need on juba lammutatud, sellest, kuidas delegatsioonid on saanud esimesel päeval seedehäired millest on paranetud heal juhul tagasilennu ajaks, sellest, kuidas kohalikud koostööpartnerid on kadunud India sügavustesse koos ürituste korraldamiseks saadud ettemaksetega, on levinud ametkonna seas laialdaselt. Kõik on õppinud, et Indias ei ole mõtet korralda suuri üritusi, kuna alati ja vääramatult mingi asi läheb seal nässu ning sa ei tea kunagi, mis see täpselt on, mis lõpuks sinu planeeritud üritusele vee peale tõmbab.

Kuid nii Juhataja kui Noor Menetleja teavad, et käsk on vanem kui nemad ja nii asuvad nad järgnevate päevade ja nädalate jooksul tööle. Piinliku täpsusega viiakse läbi hanked, broneeritakse Delhi eksklusiivseim hotell, saadetakse laiali kutsed, korraldatakse kommunikatsiooni ja turundust, kõiki hankereegleid järgides ostetakse lennupiletid ja trükitakse valmis suures koguses Eesti majandust tutvustavaid materjale, kooskõlastades seda kõike ka Balti naabritega.

Ja lõpuks saabub suur päev, kus delegatsioon ärkab ürituse toimumise hommikul Indias.

Vaatamata Delhi palavusele on Suur Ülemus märkimisväärselt heas tujus. Eelmisel päeval oli ta takseerinud suuri Eestit tutvustavaid plakateid Delhi teede ääres ning öelnud tervitussõnad saatkonnas toimunud vastuvõtul, kus ta oli jaganud poodiumit Läti aseministriga. Huvi Eesti-Balti-India koostöömessi vastu on olnud suur, mitmed ettevõtjad on spetsiaalselt selle jaoks Eestist, Lätist ja Leedust kohale sõitnud ning tulevik paistab helge.

Ürituse toimumiskohaks valitud hotell on võimas, kulda ja karda täis. Ukse ees seisab sikhist turvamees, vägev turban peas ja haljas mõõk vööl. Välismaalased sebivad igal pool ringi.

Suur Ülemus noogutab rahulolevalt ümbrust takseerides. Kullatud purskkaevuga lobbyst viivad pikad paksude punaste vaipadega koridorid saalidesse, kus messid toimuvad.  Kõrgete lagedega saalid on täis laudu, ettevõtjate esindajad nende taga, kuhjade viisi riiki tutvustavaid läikivaid kõrgekvaliteetseid materjale ukse kõrval laual. Fotograaf käib ringi ja klõpsib naeratavatest inimestest pilte. Ükshaaval käib Suur Ülemus ettevõtjad läbi, surub neil kätt ja räägib lühidalt, kui väärtuslik on koostöö nendega ja kui tänulik ta on ja kuidas ta loodab, et tänane üritus aitab ettevõtteid India turul suurte tulemusteni ning kuidas peatselt India kliendid nende teenustele ja toodetele tormi jooksevad ja majandus tõuseb.

Pingsalt jälgib ta kella ning kui kätte jõuab messi avamishetk, astub ta teatraalselt messiruumi viiva suletud hiiglaslike uste juurde ja hoogsa liigutusega lööb need valla, et Eesti ja India majandused saaks koos kasvada.

Ukse taga pole ühtegi inimest.

Suur Ülemus piilub ühele ja teisele poole kullatud koridoris, aga kedagi pole.

“Kus kõik on?” küsib ta jahmunult Juhatajalt.

Juhataja kehitab õlgu.

“Avamise aeg ju alles, äkki tulevad hiljem?” arvab ta. “India ikkagi.”

Kaks tundi hiljem, kui külastajate arv on endiselt null, hakkavad igavlevad ettevõtjad omavahel sosistades asju kokku pakkima vaatamata sellele, et mess peaks olema veel mitu tundi avatud. Suur Ülemus on näost punane nagu hakkaks tal aort lõhkema. Lätlased ja leedukad käivad mõtlikult ringi ja joovad kohvi. Juhataja istub ruumi nurka ning teeb ennast hästi väikseks. Kui veel tund aega on külastajateta möödunud, tirib Suur Ülemus Juhataja nurgast välja.

“Mis värk on?” küsib ta.

Juhataja kehitab õlgu.

“Ma ei tea,” tunnistab ta ausalt. “Reklaamid jooksid igal pool, ajalehte panime artikli ja kuulutuse, sotsiaalmeedias reklaamid jooksid, saatkond informeeris oma võrgustikku… ma ausalt ei tea, kus kõik on.”

“Issand milline läbikukkumine,” sisistab Suur Ülemus. “Kõik ettevõtjad siin, lätlased ja leedukad…. Milline riiklik häbiplekk. Mida kurat siin nüüd veel teha annab?”

Juhataja mõtleb natuke.

“Ma pakuks välja, et äkki kutsuksime kõik lätlased ja leedukad siia ja teeksime selle viimase tunniga nagu eee… ühisürituse või nii. Et noh, kui Indiaga me ei saa koostöösidemeid arendatud, siis äkki nendega saame. Saame tutvuda üksteise toodete ja teenustega, teha mõned kõned, rääkida tulevastest projektidest ja puha. Et nagu mitte Balti-India üritus, vaid lihtsalt Balti üritus Indias?”

Suur Ülemus mõtleb natuke, noogutab ja läheb siis inimestega rääkima.

Viimane tund messist möödubki baltlastel omavahel suheldes. Ühe laua taga surutakse käsi ja sõlmitakse tehinguid, teise laua taga vahetatakse Vana Tallinna ja Riia Palsami pudeleid, kolmanda taga lehvitab lätlane rõõmsalt Leedu lipuga. Lõpuks võtab Suur Ülemus veel kõik kokku ja peab kõne, tänab kõiki ning ütleb, et loodab, et tänane päev aitab kaasa Balti riikide omavahelisele koostööle. Plaksutatakse.

Messil osalejad on juba lahkunud kui Juhataja ja Suur Ülemus viimastena aeglaselt ruumist välja kõnnivad, käes kastid jagamata Eestit tutvustavate materjalidega. Materjalide osas on Juhataja mõelnud välja plaani, et need hoiustada saatkonnas trepi all konkus, kuni piisavalt aega on möödunud ja saab materjalid kuulutada vananenuks, peale mida saatkonna töötajad tõstaksid need vaikselt prügikasti.

“Ma küll aru ei saa, miks keegi ei tulnud,” pomiseb Juhataja.

“Ei tea jah,” ütleb Suur Ülemus, “aga tead, võib-olla see polnudki nii oluline. Sest, noh, lõppude-lõpuks – siia Indiasse eksportida on ikka tegelikult päris raske, aga näed, Läti ja Leedu – need ikka on head turud, Vana Tallinn ette ja kohe äri läheb. Et tegelikult ma arvan, et võibolla isegi on hea, et neid indialasi siia tüliks ei tulnud, mulle üks ettevõtja ütles, et sai esimese Läti tehingu siit, et hindudega asju ajades vaevalt oleks midagi saanud.”

Jõudes õue, lööb neile vastu nägu soe ja niiske Delhi õhk. Sikhist uksevalvur noogutab ja läheb taksot otsima. Mõne aja pärast sõidabki ukse ette kollase-rohelisekirju masin, kuhu Suur Ülemus tõstab kõigepealt sisse kastid materjalidega, et need Eesti saatkonda viia.

“Ma lähen võtan seest veel arve ja tulen teise taksoga järgi,” ütleb Juhataja.

Suur Ülemus noogutab, istub autosse ja jääb korra veel mõtlema.

“Tead, mida rohkem ma mõtlen, seda rohkem olen ma kindel, et see tänane üritus siin, eks, see oli meil ikka väga suur edulugu,” ütleb ta lõpuks.

“Absoluutselt,” on Juhataja päri.

Suur Ülemus tõmbab ukse kinni ja sõidab minema. Juhataja jääb talle järgi vaatama.

“Oli teil hea üritus?” küsib sikhist turvamees oma pehme India aktsendiga inglise keeles.

“Väga hea,” ütleb Juhataja.

“Siis on mul hea meel,” ütleb sikh. “Meile alati meeldib, kui siin toimuvad edukad üritused.”

Juhataja noogutab.

“Ilus hotell teil siin,” ütleb ta. “Palju välismaalasi, kohalikke nagu polegi?”

Sikh noogutab.

“Meie hotell ongi ainult välismaalastele, siia kohalikud saavad sisse ainult siis, kui neil on ette näidata ametlik kutse üritusele või on neil mingi muu vältimatu põhjus. Kui kellelgi pole templiga allkirjastatud kutset, saadame ta pikema jututa minema.”

Juhataja mõtleb natuke.

“Ja eee…. kas viimase mõne tunni jooksul on selliseid ilma kutseta indialasi on tulnud siia rohkem kui muidu?” küsib ta ettevaatlikult.

“Oi, jaaa,” noogutab sikh. “Pidin suisa abijõudu kutsuma et kõiki neid minema ajada, tunglesid siin ukse taga ja tahtsid sisse saada, aga hotelli poliitika on kindel – kui paberit pole, siis sisse ei saa. Kõik saatsime minema. Meil on ikkagi eksklusiivne hotell.”

Ja sikh ajab uhkusest rinna punni.

Juhata seisab natuke aega eksklusiivse hotelli trepi peal ja mõtleb. Lõpuks kehitab ta omaette õlgu.

“Edulugu on edulugu,” pomiseb ta habemesse ja astub hotelli jahedasse konditsioneeritud lobbysse, et arvet võtta. 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas korraldatakse webinare

  “Mul on probleem, saad sa aru?” ütleb Suur Ülemus tusaselt oma kabinetis edasi-tagasi sammudes. Juhataja, istudes Suure ülemuse laua vastas ebamugavas tugitoolis, noogutab. Muidugi saab ta suurepäraselt aru. Kui Suur Ülemus ütleb, et tal on probleem, siis tähendab, et see on peatselt Juhataja probleem. “Niisiis, meile on heidetud ette, et me peame tegema rohkem, et kaasata sihtgruppe ja kuulata nende arvamust. Kusagil keegi on jälle lajatanud teabenõudega, et kuidas me kaasame partnereid meie uue ülikoolide ja väikeettevõtjate koostööprogrammi väljatöötamisse ning ministeerium saatis selle mulle edasi. Ma küll mingi hetk selle programmi väljatöötamise juures helistasin Asserile, et küsida, mis ta arvab ja ta ütles, et Tartu Ülikoolil pole aega tegeleda iga lollusega, mida riik nende suunas loobib, nii et siis ma panin siis kirja, et sihtgrupp on kaasatud. Ministeerium vastas infopäringule standardvastusega, et kõik nõuded on täidetud ja sihtgruppide tagasiside on oluline ja muud

Kuidas raporteeritakse haltuurast

 Noor Menetleja tormab koputamata Juhataja kontoriuksest sisse. Juhataja, kes parajasti on kallamas etikettideta pudelist kohvitassi kuldset märjukest, teeb krampliku liigutuse justkui püüaks ta pudelit peita, kuid nähes, et tegemist on Noore Menetlejaga, kallab rahumeeli edasi.  "Mis kuradi uus lollus see nüüd jälle on?" pärib Noor Menetleja valjuhäälselt.  Juhataja keerab flegmaatiliselt pudelile korgi peale.  Keegi köhatab nurgas ja kui Noor Menetleja sinnapoole vaatab, näeb ta seal kulunud diivanisse vajunud Juristi morni kogu, kes parajasti õuna sööb.  "Sa pead olema spetsiifilisem, et millist neist uutest lollustest sa täpselt nüüd mõtled?" poriseb Jurist  "Kas sa mõtled viimaseid riigihankeseaduse muudatusi? Või seda meie uut töötajate 360-kraadise tagasiside-andmise IT arendust, mida mingi erakordse saavutusena vaidlustati juba enne, kui me selle isegi riigihankesüsteemi üles panna jõudsime? Või seda uut korraldust, mille kohaselt peame kõik  Asutusele

Kuidas uuendatakse veebilehte

Noor Menetleja astub Juhataja tuppa. “Kuule, mida sa tead meie Asutuse uuest veebilehest?” küsib ta pikemalt mõtlemata. Juhataja keerab oma tooli Noore Menetleja poole ning paneb käed pea taha ja püüab mõelda, mida vastata. “Eee, ei midagi,” valetab ta lõpuks. “Kuidas sa ei tea midagi uuest veebilehest, kui sina oled ka selle viimase kirja saajate seas, mille see uue veebilehe projektijuht saatis?” nõuab Noor Menetleja. Juhataja ohkab, meenutades kirja, mis oli tulnud mõni aeg tagasi ja kandnud pealkirja ’Kiire!’, ning mille ta oli läbi lugemata kiiresti kustutanud. “Jah, okei,” tunnistab ta, “tean küll, et seda töötatakse välja, aga ma ütlen ausalt, et ma pole erilist tähelepanu pööranud sellele.” “Kuidas sa ei pööra tähelepanu asjale, mis mõjutab meie eluolu siin Asutuses nii palju?” nõuab Noor Menetleja. “Projektijuht kirjutas mulle eraldi ja ütles, et meie osakond pole talle tagasisidet andnud ja küsis minult, et kas ma olen õige kontakt, et hakata uuel

Kuidas kärbitakse heeringat

Juhataja on parajasti süvenenud mingisse järjekordsesse aruandesse, kui keegi võõras noor tüdruk koputab ta toa uksele.  ‘Jah, tere?’ küsib Juhataja. Seda, et… eee… ma pidin siia täna praktikale tulema, et aga… eee… paistab et keegi ei tea sellest midagi ja öeldi, et ma räägiks vist teiega, te olete Juhataja, jah?’ Juhataja ohkab. Pole esimene kord, kus mõni praktikant talle niimoodi sülle kukub. Mõnikord on talle kukkunud niimoodi sülle isegi inimesed, keda kusagil Asutuses on tööle võetud, aga kellest ikkagi keegi midagi ei tea enne, kui nad kohal on, ja mõnikord isegi siis mitte. Niisiis palub ta praktikandil oodata ning läheb teeb teises toas telefonikõne Suurele Ülemusele. ‘Ah sa kurat,’ ütleb Suur Ülemus, ‘jah, kurat, ma täitsa unustasin ära. Mingi tuttav mul ülikoolist ütles jah et tal on üks Särasilmne Praktikant, jube tark ja potentsiaalikas avaliku halduse tudeng, keda ootaks tema hinnangul ees suur karjäär avalikus sektoris ja keda ta tahaks meile saata korr

Kuidas kasvatatakse surnud hobuseid

Juhataja vaatab unistavalt aknast välja. Akna taga on oranž vastasmaja sein ja raagus puud, selle all pargivad Asutuse autod. Ühel oksal istub vares, kõhvitseb sulgi ning kergendab ennast mõnuga otse Juhataja auto esiklaasi peale. Valge vedel ollus lärtsatab vastu klaasi ja pritsib igale poole laiali. Juhataja ohkab. Noor Menetleja astub Juhataja uksest mööda. ’Kas sa lõunale lähed?’ hõikab ta üle ukse. Kümme minutit hiljem istuvad Noor Menetleja ja Juhataja lähedalolevas söögikohas ja tellivad päevapraed. ’Tead, tegelikult mul oli tööjutt ka,’ teatab Noor Menetleja. Juhataja noogutab, viipab ettekandja ja palub tuua omale klaasi õlut. ’Ühesõnaga,’ ütleb Noor Menetleja. ’Ma olen olnud siin Asutuses juba peaaegu aasta ja pean ütlema, et ma olen sügavalt pettunud. Ma ei saa mitte midagi tehtud, minu aeg kaob ära, igaüks mikromanageerib mind – kooskõlastused, aruanded, planeerimisse sisendid. Ma tulin siia, et muuta asju, teie Asutusel oli nii hea maine – kuid s

Kuidas strateegiatele antakse tagasisidet

 Noor Menetleja tormab Juhataja toauksest sisse. “Kuule,” alustab ta. “Mul on see asi, et…” “Tssss,” ütleb Juhataja, pilk üksisilmi ekraanil. “Ma keskendun.” Noor Menetleja astub Juhataja lauale lähemale ja vaatab ekraanile. Juhataja ekraanil on suur dokument, üle mille laiub pealkiri “Strateegia „Eesti 2035“ üldpilt“. “Misasi see on?” küsib Noor Menetleja. “See on uus suur riiklik strateegia, et kus me tahame olla viieteistkümne aasta pärast,” vastab Juhataja. “See just saadeti meie Asutusele kommenteerimiseks, Suur Ülemus saatis selle edasi Juristile ja tema loomulikult saatis selle edasi mulle, et kas mul on kommentaare.” “Oi, ma ei teadnudki, et meil selliseid suuri strateegiaid tehakse,” ütleb Noor Menetleja heakskiitvalt. “Väga tore ju et väljakutsetele riiklikult nii strateegiliselt lähenetakse. Kas me midagi omalt poolt ka kommenteerime?” “Ma arvan küll,” ütleb Juhataja, “mind siin mõned asjad täitsa häirivad.” “Nagu näiteks?” küsib Noor Menetleja. “No nagu näiteks siin esilehe

Kuidas otsitakse vilepuhujaid

“Nägin su ilukirjanduslikku šedöövrit just raamatupoes müügil,” ütleb Jurist, astudes Juhataja kontoriuksest sisse ja istudes oma tugitooli maha. “Üks Steven Seagali patsiga poiss istus riiuli kõrval toolis, sinu raamat käes ja irvitas seda lugedes, nii et ma arvan, et enam pole sul vaja kaua oodata.” “Mhm,” mühatab Juhataja, pilk aknast välja suunatud, tema ees värskelt välja tulnud ’Maailm Kontoris’ raamat. “On juba mingit tagasisidet ka tulnud sellele?” küsib Jurist. “On keegi lahti hammustanud, milline riigiasutus see meie Asutus siin on?” “Näkää,” raputab Juhataja pead. “Üks tuttav Naaberasutusest küll küsis, kas mina tean, kes selle kirjutas, et tal on kahtlane tunne, et see on keegi nende oma asutusest, aga ma ütlesin, et minu teada kirjutas selle keegi Maal Ettevõtlikkuse Arendamise Sihtasutusest ja ta siis oli natuke pettunud ning lõpetas kõne.” Jurist noogutab. “Ma nägin, et riigiametnike ühises vestluses käis tõsine spekulatsioon selle üle ning ma vihjas

Kuidas kirjutatakse pressiteateid

Noor Menetleja taob koridoris meeleheitlikult kohvimasinat. See luriseb ja puriseb ning sülitab välja mingit kahtlast kollakaspruuni ollust, millel on tökati konsistents ja naftaliini lõhn. Õnnetult seda käes kandes kõmbib ta lootusetult tagasi oma toa poole, kui kuuleb Juhataja toast kostvat naeru. Ta seisatab ja piilub üle ukse sisse. Juhataja istub arvuti ees ja naerab, kahe käega kõhtu kinni hoides. Toa nurgas istub Jurist, silmad suletud ja ta küll just ei naera, kuid tema mornis ilmes on vähemalt kümme protsenti vähem tusasust, kui sealt keskmisel esmaspäeval leida võib. „Soh, mis siis nüüd juhtunud on?“ küsib Noor Menetleja. Juhataja, endiselt naerdes, osutab kuvarile. Kuvaril on Postimehe esiuudis, mis lakooniliselt teatab, et Riigikontrolli audit on leidnud, et kuigi uue riigihangete seaduse ja uue riigihangete registri eesmärk oli muuta hankimist lihtsamaks, on kõik läinud hoopis keerulisemaks. Noor Menetleja tunneb, kuidas temalgi venivad suunurgad natuke ül

Kuidas tehakse riigireformi

Juhataja astub Noore Menetleja kabinetti ja istub ilma pikemalt mõtlemata maha.  ‘Me peame rääkima riigireformist,’ ütleb ta ilma sissejuhatuseta ja Noor Menetleja aimab halba. Riigireform on sõna, mis on Asutuse koridoris läbi käinud korduvalt ilma, et keegi sellest midagi täpselt teaks. Poolikud ajakirjanduse kaudu lekkinud infokillud on aluse pannud põnevatele fantaasiarikastele spekulatsioonidele ning erinevad teooriad on maja peal ringi rännanud juba nädalaid – kord kolitakse kogu Asutus Põlvasse ning kord, et osa asutus lüüakse kaheks, millest üks osa kolitakse Narva-Jõesuusse ning teine osa Superministeeriumisse. Juhataja ise on oma lemmikuna maininud teooriat, et keskkontor kolib Võrru, aga ülejäänud asutus jagatakse väikeste tükkidena üle kogu Eesti. ‘Niisiis,’ ütleb Juhataja, ‘saime Ministeeriumist kätte korraldused, et me peame hakkama riigireformi käigus kolima ning ka numbrid, kui palju inimesi peab Tallinnast olema välja kolitud. Ühesõnaga, peame välja viima