Suur Ülemus istub laua taga ja mõtleb. Tema laual on uus, verivärskelt Ministeeriumist saabunud meede, mida on vaja hakata ellu viima. Asutust meetme läbirääkimistesse ei kaasatud, kuna see pidi esialgu minema teisele asutusele, kellel aga õnnestus sellest kulisside taguseid mahhinatsioone kasutades kõrvale viilida. Nüüd on vaja selle meetme elluviimine ühele õnnetule hingele ülesandeks teha. See peaks olema keegi, kes tunneb valdkonda ning kes on juba selliste programmide juhtimisega tegelenud. Ilmselt see ei saa lihtne olema ja seda tuleb teha delikaatselt, töötajad on viimasel ajal millegipärast natuke närvilised paistnud. Samas – selleks, et ta oleks Juht, selle eest talle ju makstaksegi. Seepärast ta ju ongi Suur Ülemus. On aeg juhtida.
Niisiis helistab Suur Ülemus Juhatajale. Mõne minuti pärast astub Juhataja tuppa ning istub diivanile, silmis väsimus ning teatud ettevaatlikkus.
’Kuule,’ alustab Suur Ülemus, ’saime ülesandeks uue meetme elluviimise. Eelarve on paar miljonit, aga paraku ei antud meile selle raames juurde ei palgafondi ega värbamiskvooti ja öeldi, et peame olemasoleva meile eraldatud toetussummaga toime tulema. Ehk siis me peame selle andma ülesandeks kellelegi olemasolevl…’
’Mul pole aega veel ühte meedet juhtida, ma haldan hetkel juba nelja programmi,’ lõikab Juhataja vahele.
’Aaa… eee… okei, et mmm… ahah,’ pomiseb Suur Ülemus, ’et eee… aga siis äkki… on vahest kedagi sinu osakonnas, keda võiks kaaluda?’
’Ei,’ vastab Juhataja mornilt, ’mul on kõik inimesed kaugelt üle koormatud ja sellest demotiveeritud ning lisaks riigireformi keerises demoraliseeritud, meil on tulemas mitmed suured taotlusvoorud, alustame juba ühe uue programmi elluviimist… ei, mitte mingil juhul, mul pole kedagi. Mina teeks ettepaneku taotleda Ministeeriumist värbamiskvooti, eriti kuna ma saan aru, et kuna palgaraha ka pole, siis lisatasusid ei ole võimalik määrata, nii et sisuliselt on see täiendav tasustamata töö niigi ületöötanud inimestele.’
Suure Ülemuse nägu tõmbub tusaseks.
’Ma pean ütlema, ja palun andeks, et ma olen aus,’ ütleb ta, ’aga kui sa ütled, et su alluvad on demotiveeritud siis kas siin pole mitte juhtimisprobleem? Mulle tegelikult tundub, et sa viimasel ajal ei tegele üldse oma inimeste motiveerimisega. Juhi roll on motiveerida ja raha on vaid üks asi, mis inimesi motiveerib. Ma arvan, et sa peaksid pöörama rohkem tähelepanu oma tegevuste strateegilisele juhtimisele, selgitama oma inimestega, et nad teaks, mille nimel nad töötavad ning milline kasu nende tegevusest Eesti riigile on – inimesed peavad tundma, et nad on vajalikud ja väärtustatud, see tõstab motivatsiooni. Ma tahan, et sina ja su inimesed näitaksite üles initsiatiivi, et te oleksite vastuvõtlikud uutele ideedele, et te võtaksite riske ning püüdleksite isikliku arengu poole, et tõusta ametiredelil ning panustada rohkem meie riigi arengusse. Minu arvates meie praegune vestlus näitab, et sa pole vahest oma ülesannetest päris täpselt aru saanud ja ma tahaksin edaspidi näha, et sa ennast parandad.’
’Ühelgi mu inimestest pole aega täiendavate tööülesannete vastuvõtmiseks,’ vastab Juhataja väsinult.
’Noh,’ ütleb Suur Ülemus, ’juht peab tegema ka raskeid otsuseid ja kui sa ise ei soovi seda kellelegi ülesandeks teha, eks ma siis teen seda ise. Palun saada Noor Menetleja minu juurde.’
Juhataja tõuseb ja lahkub aeglaselt jalgu lohistades.
Natukese aja pärast astub Noor Menetleja Suure Ülemuse kabineti uksest sisse.
’Ministeerium tegi meile üles…’ alustab Suur Ülemus.
’Mul on pooleli praegu kaks taotlusvooru, ma olen tänase päevaga koostanud kaheksateist lepingut, mis kõik ootavad endiselt sinu allkirja, mu elukaaslane ähvardas eile välja kolida, mu ema on haiglas ja mul ei ole aega võtta omale lisaülesandeid!’ teavitab Noor Menetleja.
’Eee, ahsoo,’ tõmbub Suur Ülemus tagasi, ’aga mmm… äkki siiski?’
Noor Menetleja üksnes põrnitseb.
’Okei,’ ütleb Suur Ülemus lõpuks ja vajub mõttesse. ’Mmm… hetkel teie osakonnas ju hankeid pole, eks? Ma vaatasin, et selles uues programmis on vist vaja teha ka mõned hanked, et äkki… eee… saad palun Hankespetsialisti siia kutsuda?’
’Hankespetsialisti?’ imestab Noor Menetleja.
’Nojah, meil olid just ülevaatamisel meie Asutuse ametijuhendid ja need olid minu laual kinnitamiseks ja ma vaatasin, et tal on ametijuhendi järgi ülesandeid natuke vähem kui teistel ning ka meie Asutuse personalistrateegia sätestab, et me võimaldame inimestel õppida terviklikult tundma ka teisi valdkondi, ning miks ei võiks sobida hangetega tegelev inimene kogu meedet juhtima ja taotlusvoorusid läbi viima lisaks hangetele? Mõlemad nõuavad hoolikust ja… jah, just, palun saada Hankespetsialist minu juurde. Ning ühtlasi pean ma siiski ütlema, et ma tegelikult lootsin, et sa näitad üles rohkem initsiatiivi.’
Noor Menetleja lahkub jalgu järel lohistades.
Mõne aja pärast astub Hankespetsialist uksest sisse. Tema näol on ilme nagu inimesel, kes püüab unustada midagi hirmsat. Tõenäoliselt mõnda riigihanget.
’Jah?’ küsib ta.
’Ministeerium on andnud meile austava ülesande viia ellu uus oluline meede, millega anname uue tõuke Eesti majandusarengule,’ ütleb Suur Ülemus. ’Mul on vaja kedagi ambitsioonikat ja hoolikat, kedagi, kes sooviks ja tahaks panustada meetme käima lükkamisele ja selle käigus kasvada inimesena ning omandada uusi oskusi. Me kahjuks ei saa seda täiendavalt tasustada, kuid uued väljakutsed oleksid kindlasti motiveerivad, tegemist ei oleks bürokraatliku seadusest näpuga järje ajamisega, vaid võimaldaks sul rakendada loovust, näidata initsiatiiv….’
’Ja-jah,’ lõikab Hankespetsialist vahele, ’mida iganes, ma teen seda.’
Üle Suure Ülemuse näi venib naeratus.
’Tubli,’ ütleb ta joviaalselt. ’Ma meilin sulle toetuse andmise tingimused ja eee… räägi siis Juhatajaga läbi, kuidas te täpselt hakkate seda meedet ellu viima, tema on ikkagi sinu otsene ülemus ja kuna ma nagunii olen ära puhk… et eee, räägi siis Juhatajaga, eks?’
Hankespetsialist lahkub jalgu lohistades.
Suur Ülemus nõjatub oma tooli ja lubab omale naeratuse. See läks nüüd hästi. Meede sai delegeeritud. Töötajad sai motiveeritud ja rahulolematus väljendatud, edaspidi nad kindlasti ei käitu nagu laisad molkused. Vahest selleks, et teised tulevikuski näitaks initsiatiivi, võiks ikkagi teha Hankespetsialistile väikese lisatasu, no paarkümmend eurot kuus, ega see töö nii raske ka nüüd pole. Juhataja, sunnik, oli nagunii ka väikese noomituse ära teeninud, ilmselgelt ta peab oma juhioskusi veel arendama ja oma inimestega rohkem töötama, nii et ka see õppetund oli ainult tema enda heaks. Ja vahelduseks igasugustele nõukogude ja töögruppide koosolekutele oli hea olla korraks Juht ja näidata Juhatajale ja teistele, kuidas tuleb inimesi juhtida. Näed, Juhataja siin ajas sõrgu vastu, et keegi ei saa võtta ülesannet vastu, aga hähh, tegelikult on see käkitegu. Tuleb lihtsalt inimesi motiveerida, ilmselt praegu kõik istuvad ja vihuvad tööd teha ja mõtestavad oma töösse suhtumist ümber.
Ja Suur Ülemus on päevatööga väga rahul.
Korrus allpool istub Juhataja, põrnitsedes tühja pilguga aknast välja.
’Saaks see päev juba läbi, kurat, saaks ometi Noore Menetleja Lätist toodud uut rummi jooma enne, kui viimanegi mõistuseraas peast kaob,’ mõtleb ta.
Kaks tuba eemal istub Noor Menetleja, surfates CV-Online lehel.
’No kurat, ei ole mingeid pakkumisi,’ mõtleb ta, ’aga huvitav, kas Prantsuse Võõrleegionisse naisi võetakse vastu?’
Veel kaks tuba eemal avab Hankespetsialist vilet lastes parajasti tühja Wordi dokumendi.
’Hea, et ma juba eile otsustasin täna lahkumisavalduse esitada,’ mõtleb ta.
Kommentaarid
Postita kommentaar